LL1

“But first, let me take a selfie!”

Häbi-häbi. Jälle mitu päeva pausi. Palun väga vabandust ja ütlen lihtsalt, et nädalavahetus oli kiirelt lõbus ja väga väsitav.

Laupäeva õhtul tähistasime armsa Laura sünnipäeva. Sai end ilusaks teha, natuke tantsida, seltskondlik olla ja mõnusalt aega veeta. Pidu kestis varaste hommikutundideni, mis tähendas, et pühapäev möödus magades ja õhtul jalgpalli vaadates. Ja noh, nii see nädalavahetus läbi saigi.

Ootan endiselt närviliselt eksamitulemust. Kogu aeg on hirm ja ärevus sees, nagu sellest sõltuks mu elu või midagi. (tegelikult natuke sõltub ka, aga sellest räägin siis, kui tulemas tulnud)

Paljud teist on ilmselt tähele pannud, et ma olen sõltuvuses pidevalt endast selfie’sid teha. Iga kord, kui ma selle klõpsu ära teinud olen, küsin endalt isegi, et no milleks, miks on vaja? Ma nüüd panen hästi diipi, aga mulle tundub, et see on seotud lihtsalt enesekindlusega. Olen varasemalt kirjutanud, et ma ei meeldi endale veel nii väga ja enesekindlus on päris kehvake. Tavaliselt teen ma selfie’sid siis, kui ma ennast natukene “ilusamana” tunnen.

Näiteks viimase selfie tegin ma laupäeval enne peole minekut. Panin kontsad jalga, korseti selga, tegin juustesse lokid ja kasutasin natuke rohkem meiki. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ossa püssi, päris kobe pilt paistab. Hoppa, teeme ikka selfie ka ja näitame teistele ka, kuidas ma end oma kehas hästi tundsin.

Kui pilt kuskile internetiavarustesse üles pandud on, enamasti Instagrammi, tuleb like‘e oodata. Vahva, kui keegi mõne kommentaari jätab ja niimoodi ego mõnusalt pai saabki. Olen nüüd julge ja tunnistan, et ka mina olen üks neist, kes paneb endast pilte selleks, et positiivset tagasisidet saada. See lihtsalt annab päevale natuke midagi head juurde, paneb mind ennast hästi tundma. Ma tean, et see kõik kõlab väga totralt ja väga… lapsikult isegi, aga ometi ma seda teen. Laske mind siis maha või pooge üles…

Õnneks on igal ühel valik ja kui kellelegi see tõesti väga hullult pinda käib, ei pea mu tegemisi õnneks jälgima. Mulle endale meeldib küll ilusaid pilte vaadata ja tihti on need ilusad pildid just selfie’d. Eks see vist ole väga individuaalne värk ja mis meeldib ühele, ei meeldi kindlasti kellelegi teisele.

Minu jama on veel muidugi see, et mu endlid on kõik ühesugused, poos on alati üks ja sama. :D

Vot siis selgitus sellele uue-ajastu-haigusele.

PS! Paljud teist jalgpalli jälgivad? Kelle poolt olete?

Aga ikka mõni klõps laupäevast ka. See on väga tüüpiline, et kui oled end ilusaks teinud, ei tule ükski pilt normaalne.

Laura. :)

Leave a Reply