Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura

2017 ja Q&A

Erinevalt eelmisetest aastatest, ei teinud ma 2016. aastast kokkuvõte ega plaani seda ka nüüd teha. Minu jaoks oli 2016 selline meh aasta, sekka mõni lahe asi ikka ka. Üldiselt oli aga palju segadust, pisaraid ja enesehaletsust. Samas tean ma juba praegu, et 2017. aasta tuleb palju parem!

Jaanuarikuu saab olema ilmselt väga pingeline aga loodetavasti ka kõige rõõmsam!

Lisaks alustan ma jaanuaris projektiga, mida ma juba korra mainisin. Ma pole poodi sattunud, kuid järgmise nädala jooksul peaks poelettidele jõudma Tervis+ ajakiri, millest saab toimuvast pikemalt lugeda. Kui ma ka endale ajakirja olen saanud, kirjutan juba detailsemalt. Igatahes on aeg saavutada vorm, millest juba pikalt unistanud oled. See tähendab, et mul on põhjust blogisse palju rohkem kirjutada, sest jagada on kindlasti palju.

Reisiplaanid on uueks aastaks juba tehtud ja ma ei jõua oodata, et ägedaid emotsioone kogeda. Eriti lahe on see, et nüüd on mul päris oma GoPro kaamera, millega reisivideosid imelihtne teha on!

Karjääriosas saab ilmselt ka muutuste aasta olema. Tahan uusi asju õppida ja end kõvasti täiendada. Horoskoope uskudes on kõik tehtav. Kukeaasta pidi edukas tulema neile, kes on töökad ja näevad ise vaeva. Ma olen selleks valmis.

Mis puutub isiklikku elu, siis olen ma praegu tõesti õnnelikum kui kunagi varem. Olgugi, et ma pole oma eraelu blogis kajastanud ning mitmetele on asjade käik kummaline tundunud, siis tahan ikkagi öelda, et kõik minu otsused on olnud läbimõeldud ja ükski neist pole kergekäeliselt tulnud. Siiski olen jälginud oma südant ja see on viinud mu kohta, kus ma olla tahan, inimese kõrvale, kes mind päriselt õnnelikuks teeb! Ilmselt hoian ka edaspidi seda osa oma elust rohkem enda teada.

Aastavahetus möödus meil rahulikult. Olime koos sõpradega ja ilutulestikku vaatasime Stroomi rannas. Mul ei ole aastavahetusest mitte ühtegi pilti, mul ei tulnud isegi mõttesse telefon haarata, sest mul oli nii tore olla ja nautisin hetke. Küll oli mul näpus minu pisike GoPro kaamera ja omaks tarbeks saab sealt ehk mingi väikese materjali, mida tulevikus tore vaadata on.

Tekitasin nende vaiksete kuudega kindlasti teis mingeid küsimusi ja ehk ka arusaamatusi. Kuna ma tunnen end nüüd taas päris inimesena ja tegelikult ka üsna tugevana, mõtlesin, et ehk laseks teil endale kõiksugu küsimusi esitada. Viisi, kuidas neile vastata võiksin, võite ka ise valida.

Nii et kui teil on mulle küsimusi või on teemasid, mis on arusaamatuks jäänud, laske tulla. Siiski loodan, et kõik küsimused jäävad mõistlikuks ja arvestavad minu isiklikku ruumi. :)

Ma soovin teile imelist uut aastat! Ma soovin palju eneseületusi, põnevaid seiklusi, palju armastust ja kordaminekuid. Ma soovin häid inimesi ja kauneid emotsioone. Ma soovin teile julgust, et siiani tegemata jäänud unistused täituksid. Ma soovin, et te kõik saaksite tunda seda ülevoolavat õnnetunnet, mis paneb kogu keha värisema.

Head uut aastat, armsad lugejad!

Laura

let_your_dreams_come_true___by_anglca-d5a9r1h

Head tunded

Ma olen siin viimastel päevadel kohe eriti helges meeleolus ja polegi oma eelmise nädala eesmärkidest kirjutanud. Tegelikult ei taha ma neist praegu ka kirjutada, mul on hoopis teistsugune tuju. Nii palju võin kiirelt öelda, et läks täitsa hästi see eelmine nädal. :)

Üldse on kuidagi hästi hea olla. Käisin laupäeval ühel väikesel üritusel ja sain sealt nii palju inspiratsiooni, et kerge maailma vallutamise tunne on peal. Selline tunne, et kõik on võimalik. Et mina suudan kõike, mis ma ette võtan. Et minu saatus on minu kätes ja et ma päriselt jõuan sinna, kuhu ma soovin.

a2b236dcd5e02b76dee4a5e41d310266

Olen mingitest sundmõtetest lahti lasknud. Toitumise ja trennide osas on neid sundmõtteid kõige rohkem muidugi. Ega ma ei saa öelda, et need täielikult kadunud on, kuid pabistamist on vähem, elu nautimist rohkem. Ja siin kohal ei pea ma silmas kahe suu poolega õgimist, vaid teadlikumat toitumist. Ma olen viimastel nädalatel tegelikult üldse rohkem söögi tegemisele kui sellisele rõhku pannud. Ma olen otsinud uusi retsepte, ma olen katsetanud ja leidnud huvitavaid mõtteid. Ma tahan teha söömises paremaid valikuid, mis ei tähenda, et ma omale šokolaaditükki keelaks. Aga ma lihtsalt tahangi parem olla! Parem naine ka olla, sest üks hea naine võiks ju süüa teha osata, eksole.

Trenne võtan ka hoopis teise suhtumisega. See on mu kehale hea, see on mu meelele hea. Eelmine nädal sundisin end toast välja kõndima, üldse ei tahtnud, paha tuju, ilm kehv ja sada muud vabandust. Aga see jalutuskäik muutis nii palju, mul oli pärast palju parem olla. Ja selliseid häid emotsioone trenn mulle annabki. Ma tean, et kui esimene samm – toast välja saamine – on tehtud, olen ma võitmatu! Jaa, võitmatu! Ma saan kõigega hakkama, kui ma oma hinge sinna panen. Hästi diip, eksole, aga ma tõesti tunnen nii.

maxresdefault

Kõigele muule toredale lisaks, olen ma nüüd valmis oma töökaaslastele antud lubadust täitma – juhendada kord nädalas trenne. Mulle tehti see ettepanek juba kevadel ja üsna mõtlemata olin ma sellega nõus. Ometi pole ma siiani alustanud, sest mul lihtsalt ei olnud seda tunnet. Aga nüüd on! Ma tean, et ma saan hakkama sellega. Täna juba kodus harjutasin ja mõtlesin, mida ja kuidas teha. Nii põnev! Uuel nädalal alustame!

Ühesõnaga – elu on täitsa kaunis. Ma nii väga ootan juba oma sünnipäeva ja jõule ja veebruari..

Natuke on isegi totter olla, selline ülevoolav rõõm minu sees – mis toimub? Heh. :)

Kuidas teil läheb? Ega sügis pole oma halli varjundiga teid kuskile matnud? 

Olge tublid,
Laura

Kehaline kasvatus koolides

Mulle jäeti selle postituse alla veel hunnik küsimusi ja osad neist andsid hea teema arutluseks – kehaline kasvatus koolides.

Mina isiklikult kehalise kasvatuse õpetajaks hakata ei taha. Ma ei tunne, et see oleks päris see, mida ma teha tahan. Trenniarmastust tahaksin ma aga lastesse süstida küll ja selle saavutamiseks on mul natukene teine unistus.

Ma leian, et kooli kehalise tunnid ei ole piisavad, et lastele liikumisharjumusi tekitada ja neid piisavalt füüsiliselt “koormata”. Mäletan oma kooli ajast, et kehaline tundus paljude jaoks tüütu osa koolipäevast ja seda võimalusel välditi. Samas oli meil klassis palju sportlikke tüdrukuid, kes ka võistlustel käisid. Lihtsalt kehalise tund kui selline paljudele meeltmööda polnud.

Minul olid täitsa toredad õpetajad ja erinevate harjutuste juures pöörati ka tehnikale tähelepanu. Ma tundsin puudust rohkematest kergejõustiku tundidest, oleks tahtnud rohkem “päris” vahendeid ja võimalusi erinevaid alasid proovida. Viske- ja heitealad sobisid mulle hästi ja kui neid ehk natuke rohkem proovida oleks saanud, ehk oleks saanud mõne alaga ka põhjalikumalt tegeleda.

Kuna kehalist oli tunniplaanis aga nii vähe ja enamasti üks tund (45 minutit) korraga, siis ega selle ajaga väga palju teha ei jõua. Arvestada tuli ju pesemise ja riiete vahetamisega ka. Tunnid lõppesid enamasti mõne mänguga – pesapall, võrkpall, jalgpall vm.

Mida ma aga nüüd 1. klassi juhendades aru sain, siis kehalises ( ja ka mujal tundides) tuleks lisaks erinevatele liikumisharjutustele rõhku panna ka teooriale – miks ma midagi teen? Miks on oluline end liigutada? Mis juhtub siis, kui ma üldse trenni ei tee? Millised treenimisvõimalused kõik olemas on? Kas see, kui ma jooksurajal aeglasem olen, tähendab, et ma olen koba või on alasid, kus jooksukiirust ei hinnata? Jne.

Praegu tundub mulle kehalise tund üks teiste seas, kus PEAB käima. Selle asemel tuleks anda lastele teadmine, et end igapäevaselt liigutada ongi hea, seda tulebki teha ja on hirmus lahe, kui ka koolitundide vahel end “tühjaks” joosta saab. Saate mu mõttest aru? Ma tunnen, et ma olen oma mõtete väljendamisel veidi rooste läinud. :D

Nutikas eluviis ei anna lastele häid liikumisharjumusi ja neid on ju ometi vaja. Ma olen teist nädalat tõbine, pole saanud trenni teha ja ma tunnen, kuidas hull rammestus peal on.

Aga rääkige, millised teie kehalise tunnid välja nägid? Kas kehalise tunnid andsid mingi aluse või teadmise, et sport ja trennis käimine on lahe? Või oli see pigem tobe kohustus?

13940189_10153863826637894_1501524190_o

Lõppu üks udune esinemispilt, et oleks midagi illustreerivat ikka ka. Ei leidnud ma ühtegi paremat pilti, mida ma juba varem poleks näidanud. Keegi mind pildistada tahaks, et mul mingeid korralikke pilte blogis jagada oleks? Anyone? :D

Laura