Elu ilma kaaluta ehk kuidas on see mu mina-pilti muutnud

Millalgi augustis võtsin end lõpuks kätte ja panin kaalu käeulatusest ära. Võtsin välja patakad ja tõstsin selle kapi kõige kaugemasse otsa.

Alguses oli hästi imelik. Ma olin ju harjunud pea igapäevaselt kaalule astuma. Minu enesetunne sõltus just sellest numbrist. See tähendas seda, et kui number parasjagu “liiga suur” oli, siis võisin ma end terve päeva vihata, end ülima vaalana tunda ja mossitada. Kui number aga olin veidi vähenenud, oli ka minu päev kohe palju parem. Ei kartnud peeglit ja panin ehk kleidi/seelikugi selga.

Aga kas see on siis okei, et üks number meie elu juhib?

Kas me saame end ja oma vormi hinnata selle ühe numbri põhjal? Ei saa ju! Sellepärast oli kaalumise lõpetamine ainuõige valik. Mitte ainult minu kehale vaid vaimule. Umbes kahe nädalaga olin unustanud, et kaal tavaliselt vannitoas oli ega mõelnud enam üldse, mida see number näidata võiks.

Eks mul ole praegu ka mõni päev parem ja mõni kehvem. Vahepeal ongi raskem tunne, näiteks PMS-i ajal või kui õhtusöök on liiga toekas olnud vms. Mõni hommik ärkan aga ja mõtlen, et täitsa kobe tükk ju, pole häda midagi. Aga ma ei hinda end enam mingi numbri järgi. Vaatan, mida peegel mulle näitab ja püüan neid halbu mõtteid tõrjuda. See on pikk protsess, aga ma olen teel.
Laura sportlik sessioon_veeb-6

Foto: Maike Tubin

Eile käis aga mingi kiiks ja otsisin kaalu üles, panin patakad sisse ja… pidin pikali kukkuma! Õudne! Nii suur number! Mis asja? Kuidas? Just eile tundsin end ilusana, just eile vaatasin peeglist, et pole ju hullu midagi. Ja siis selline number! Jah, meil on siin toitumise osas vahepeal veidi kehvemaid aegu olnud. Palju näksimist ja minul päeval jooksul korralike toidukordade puudumine, aga mitte midagi katastroofilist. Praegu olen jälle nö õigel teel ja püüan kehale õigel ajal vajalikke aineid pakkuda.

Aga saate aru, ma ise ei tunne end nii “paksuna” nagu see number eeldaks. Nii et ma panin ruttu kaalu uuesti kapi otsa ja pühkisin selle numbri jälle peast.

Ma olen viimasel ajal ju korralikult trenni teinud. Kehas toimuvad kindlasti muutused ja mingisugune number ei ole näitaja. Mõtlengi, et peaks kehakoostise analüüsi tegema minema. See ehk annab mingisugust aimu sellest, kas ja kui “pekkis” see asi ikkagi on.

Kui ma eile aga trenni andma läksin ja sealsete inimestega asja arutasin, sain hoopis teistsugust tagasisidet. Vestlus algaski sellega, et üks neist mind kõnetas stiilis “muudkui vaatan sind ja sul on ikka nii hea vorm!” Mina muidugi ajasin tagasi ja tõin selle sama numbri välja, mille eest ma mööda päid ja jalgu sain, ups.

Laura sportlik sessioon_veeb-22

Foto: Maike Tubin

Õhtul kodus sain ise ka aru ja leidsin, et sellel välimuse asjal ongi mitu poolt. Mina käin trennis ja näen alati naisi, kellel on MINU arvates kadestamistväärt vorm ja kelle moodi MINA tahaksin olla. Aga ehk seisab minu selja taga keegi, kes mõtleb minu kohta täpselt sama? Ehk on minu vorm kellegi teise jaoks kadestamisväärt?

Tegelikult peaksime me aga olema täpselt enda moodi! Iga inimese keha on erinev, iga naise keha on erinev. Ma tean, et ma ei saa omale kunagi kahemeetrisi modellijalgu, aga ma tean, et ma saan omale tugevad reie- ja tuharalihased, sest minu keha soosib sellist “jõulisemat” vormi. Ja see ongi täiesti okei!

Mul on hea meel, et ma lõpuks sellest kõigest ka ise aru saama hakkan! Mul on hea meel, et ma enam kaalunumbril end mõjutada ei lase. Mul on hea meel, et ma mõistan, et me kõik oleme erinevad. Mul on veel õppimist, et neid “maolenniipaksjakole” päevi veel vähem oleks. Aga mul on ikkagi hea meel, et mul aeg-ajalt neid ahhaa-momente on ja ma ka ise rohkem mõistma hakkan.

Ma loodan, et see postitus andis mõnele sarnases olukorras olijale mõista, et:

-Sa oled palju rohkem, kui number seal kaalul!

-Sinu “ilu” ei sõltu numbritest või etteantud normidest!

-Sa ei pea ega tohi end võrrelda mitte kellegi teisega!

-Sinu keha on unikaalne, armasta seda.

Laura sportlik sessioon_veeb-91

Foto: Maike Tubin

Olge tublid!

Laura

EKSPERIMENT: Mis juhtub, kui nädal aega vett juua?

Autumn

Vee joomine ei ole minu jaoks igapäevane ja tavaline asi. Joon vett trennis ja natuke päeva jooksul, kuid ettenähtud 2 liitrit ei suuda ma pea kunagi niisama täis juua.

Selleks on kaks peamist põhjust: 
1) ma unustan vett juua
2) ma ei viitsi nii palju vetsus käia

Aga ma ju tean, et suures osas koosneb me keha veest ja on väga oluline, et keha piisavalt vett saaks. Seetõttu võtsin eelmine nädal kätte ja lubasin endale, et joon iga päev vähemalt 2 liitrit vett. Selleks, et kergem oleks, rääkisin oma plaanist ka Jandrile, kes minuga kampa lõi ja mulle veejoomist aina meelde tuletas.

Kuidas nädal möödus?

Esimesed kaks päeva olid kõige tüütumad. Ma ei teinud isegi erilisi plaane kodust välja minemiseks, sest pidin iga natukese aja tagant vetsu külastama. Kui tüütu! Mõtlesin, et kui nüüd terve nädal selline on, siis ma küll vastu ei pea ja annan ikka alla ja lepin faktiga, et vee joomine pole minu jaoks. :D

Minu üllatuseks oli kolmandal päeval juba palju mugavam. Ei tahtnudki nii hirmsasti kogu aeg vetsu ja see tegi vee joomise kohe palju meeldivamaks.

Selleks, et piisavat kogust trackida, jõin ma esialgu 500 ml pudelist, kuid hiljem läksin üle 500 ml veiniklaasi peale, kuhu lisasin ka sidrunit. Sidrun on parim abimees! Meil siin Tallinna kesklinnas on kraanivesi üsna kohutav ja kui ma muidu väga ei pirtsuta, siis eksperimendi kogused olid juba piisavalt suured, et vesi hakkas vastu. Poest nagu ka ei tahtnud vett osta ja siis tuligi sidrun appi.

Reedeks oli vee joomine juba täitsa hea ja klaasi täitmine/tõstmine oli loomulik. Ma tahtsin vett juua.

Nädalavahetus läks veits käest ära, sest olime mõlemad päevad nii tegusad ja kodust eemal, et lihtsalt läks meelest. Õhtuks oli mõlemal peavalu. Mina süüdistan veepuudust!

IMG_8845

Eilne hommikusöök – roheline smuuti. Kõrval klaas veega. 

Mis siis nädalaga muutus?

Minu suurim hirm, et ma ei harjugi vee joomisega ja jäängi ainult vetsu vahet jooksma ei saanud teoks. Kahe-kolme päevaga harjub keha juba ära ja läheb palju kergemaks.

Vee joomine hoidis mind üleliigsest näksimisest/söömisest. Mul oli lihtsalt kõht pidevalt vett täis. Eriti hästi aitas just maitsevesi. Sidruni asemel võib ju ükskõik mida lisad – kurki, marju, laimi jne.

Ma tunnen end saledamana. Kaalu osas ma ei tea, sest ma lõpuks tegin selle sammu, et võtsin kaalult patareid välja ja panin kurivaimu kapi otsa seisma. Seega mingeid numbrilisi muutusi ma ei oska ega tahagi öelda. Aga hommikuti ärgates on küll igatahes saledam tunne.

Mulle tundub, et naha seisukord muutub ka paremaks. Nädal on selleks liiga lühike aeg, aga mul juba praegu on see tunne, et võiks aidata. Maadlen ma ju väga tugeva tselluliidiga, lisaks on näonahk pillide lõpetamisega natuke koledamaks läinud.

Järeldus

Mina usun nüüd küll, et olen omale ühe hea harjumuse külge saanud ja jätkan eeskujulikult vee tarbimist. 2 liitrit on minu jaoks täpselt paras, rohkem ei suuda, siis oleks juba sundimine.

Nii et kui sa oled nagu mina, kel see vee joomine veidi nihu on, siis võta omale üks nädal harjumiseks ja usu mind, sinust võib ka veejooja saada. :)

Nipid:

Vali sobiv klaas/pudel – minule tavalisest klaasist vett juua ei meeldi ja eelistan iga kell pudelit. Praegu on ju nii palju erinevaid ägedaid veepudeleid saadaval, vali selline, mis sulle meeldib ja kohe on lihtsam. Veinipokaal oli ka minu üks variantidest, sidruniga nägi see lihtsalt nii tuus välja ja kuidagi uhkem tunne oli vett juua.

Vajadusel kasuta mõnd app’i või meeldetuletust – ikka selleks, et veejoomine meelest ei läheks. Hästi tore app on Plant Nanny, kus iga sinu ärajoodud klaasiga saab ka taimeke vett, kes siis rõõmuga kasvab. Kui sa talle (ja endale) vett ei anna, närbub ta ära.

Mõnusat vee joomist!

PS! #septembriseijoo väljakutse on meil juba vastu võetud, kas sinul ka? Parim aeg vee joomisega sõbraks saada. :) 

Laura

Minu eeskujud x TREENERID

Mul on elus mitmeid eeskujusid, kes kõik on omamoodi erilised ja just oma asja tehes annavad kõige rohkem motivatsiooni ka ise tubli olla.

Täna tahan ma keskenduda ome eeskujudele trennimaailmas. Kes on need treenerid, kes mind inspireerivad ja kellele alt üles vaatan, kes panevad mind alati pingutama ja teevad oma asja hingega?

Elari Kõivik – tema on see, kes mulle rühmatrennide pisiku sisse süstis ja kes mulle BodyPumpi tutvustas. Mäletan hästi neid hommikusi (jaa, kell 7.15 juba alustasime!) TÜSKi trenne Tartus! Nautisin neid niii väga. Mulle väga meeldis Elari stiil ja ma alati püüdsin endast parima anda. Ma tõstsin raskuseid, ma pingutasin ja tundsin, kuidas ma iga trenniga tugevamaks muutusin. Olin vaevu kuu aega BP-s käinud, kui ta mulle ettepaneku tegi, et ma ka võiks BP instruktoriks õppima minna. Tema oli see, kes minus esimesena midagi nägi. Ma olen talle selle kõige eest ääretult tänulik! Kindlasti on minu juhendamisstiilis tükike Elarit.

Ma panen siia paar linki (suvalises järjekorras) neist lugudest, kuidas ma ikkagi siis BP instruktoriks sain: LINK1, LINK2, LINK3, LINK4
Elari avastab endiselt Austraaliat, nii et ma ei saa teid kuskile tema trenni saata kahjuks. Aga ma väga loodan, et millalgi on ta tagasi ja ma saan veel tema trenni minna. :)

10921788_966892009989336_988250503_n


Kristiina Stõkova – Kristiinaga tutvusin ma siis, kui teist korda BP litsentsivideot filmisin ja ta üheks treenitavaks appi tuli. See, kuidas ta end treenerina üles töötanud on, samuti asendustega alustanud ja nüüd juba nii tiheda graafikuga treener on, on ju imetlusväärne. Kristiina on minu arvates pigem rahulik ja selline tasakaalukas treener, ehk isegi veidi tõsine. Aga ometi higistan ma ta trennides nagu segane ja pingutan hullupööra.

Ta on mind minu teekonnal julgustanud, mulle häid nõuandeid andnud ning mulle kaasa elanud. See on nii tore! Kristiina annab tunde erinevates MyFitnessi klubides Tallinas. Leia tunniplaanist sobiv aeg ja klubi ning mine tutvu Kristiinaga, kui sa seda veel teinud pole. :) Soovitan eriti tema NTC tunde!

DSC_7506
Pilt peaks olema u 2 aastat vana. No võrrelge meid, mina olen täiesti kutu ja Kristiina on sama särav nagu ikka. :D Ehk et kunagi käisin NRC-s ka. :)


Sandra Raju – Kristiina kaudu sain teada Nike+ Running Club’ist ja Nike+ Training Club’ist. Nii avastasin ka Sandra, keda ma nüüd igast sotsiaalmeediakanalist jälgin ja kelle isikupära on nii vägev, et kohe lust on vaadata. Tema on minu jaoks THE TRAINER.

Mul õnnestus kevadel NTC treenerite koolitusele pääseda ja Sandra juhendamisel treenida. No see power on metsik ja ma olen täiesti kindel, et teist temasugust pole olemas. Samal koolitusel õppisin seda ka, et igal treeneril on oma stiil ja tuleb leida see oma, sest just siis näeb ja tundub juhendamine kõige loomulikum. Sandra vist regulaarselt MyFitnessis tunde ei anna, aga aeg-ajalt teda siiski seal kohtab. Ma soovitan tema instagrami jälgida, motivatsioon ja hea huumor garanteeritud.


Anna Sarap – kui talvine projekt mu tee Arigatosse viis, avardus minu silmaring treenerite osas veelgi. Anna oli määratud üheks minu treener/mentoriks ja kuna tegemist oli sel hetkel peamiselt joogatreeneriga, olin ma alguses skeptiline. Jooga polnud ju minu teema. Aga see, kuidas Anna joogatunde annab, no mamma-mia. Tunnid on rasked ja panevad kõik lihased proovile.

Ma ütleks, et Anna on nö karm treener, ta ei lase niisama viilida, ta teeb kõik selleks, et sa pingutaks ja trennist maksimumi kätte saaks. Samas on ta nii hooliv ja elas südamest minu (ja Pille) tegemistele kaasa, et see tegi seest kohe eriti soojaks. Anna trenni saad minna Arigato spordiklubis. Soovitan soojalt Anna HotYogat!

02Arig-09-195210
Foto: Priit Grepp


Katrena Tenno – tema trennidesse sattusin samuti Arigatos. No on ikka ilus naine! Imeline vorm, lahe huumor ja mõnus stiil. Tema ei lasknud ka tunnis üldse viilida. Tõi raskemaid raskusi, oli kuidagi mõnusalt personaalne ja muhe. Ma olin alati peale ta tunde jumala kutu, aga samas mega hea tujuga. :D Lisaks tundub ta ka inimesena täiega kift! Katrenaga saab trenni teha nii MyFitnessis kui Arigatos.

29541596170_819d8ac87f_o

Foto: Margit Partei

Ma loodan, et tulevikus on minus treenerina killuke kõigist neist vägevatest inimestest! Aga kindlasti jään ma ikka enda nägu ja juhendan trenne just nii, nagu mul see kõige paremini ja loomulikuna välja tuleb. :)

Tegelikult ma vist ikkagi peaksin julguse võtma ja natuke pikemalt kirjutama ka sellest, kellena ma ennast tulevikus näen. Full-time treener ma olla ei taha, küll aga tahan ma tegeleda noorte inimeste tervise ja heaoluga. Millisel kujul ja mismoodi täpsemalt, sellest aga kunagi tulevikus.

Kuidas teile seda tüüpi postitus meeldis? Praegu keskendusin neile inimestele, kellega ma päriselt treeningutega seoses kokku puutunud olen. Aga mul on ka veel mõned instagrami ja youtube’i tegijad, kelle tegemised mind inspireerivad ja keda huviga jälgin. Ja igasugused muud eeskujud ka. Kas selline postitustesari pakuks teile huvi?

Ilusat nädalavahetust!

Laura

 

“Mis siin toimub? Nii palju naisi!”*

Kes spordi- ja terviseblogijaid jälgib, teab, et eile pidasime maha ühe toreda kokkutuleku. Ma liiga detailidesse ei lasku, postituse lõpus on video, mis kogu päeva kokku võtab. :)

36015067280_d84e52e761_o

Foto: Margit Partei

Minu jaoks oli üritus kohe eriti ärev, sest sain auväärsetele ja võimekatele blogijatele BodyPumpi juhendada. MyFitness Viljandi lasi meil lahkesti oma saali ja vahendeid kasutada, mis tegi tunni andmise ju kohe eriti mugavaks. Olin peale juhendamist nii tohutult õnnehormoone täis, et veidi raske oli end normaalsena esitleda ja rahulik püsida. Nautisin iga sekundit, mis ma laval veetsin ja nende vapratega koos treenisin. Üks vägev kogemus igatahes taskus ja ma olen tänulik, et mulle see ülesanne usaldati. Tagasiside järgi tundub, et jäädi rahule, hihii! :)

35576360624_09b343100a_o

Foto: Margit Partei

Uus kogemus oli aga Piloxing, mida Kati juhendas. Selles trennis said kokku nii poks, tantsimine kui pilaates. Minul oli terve trenni aja suu naerul ja nautisin sajaga. Pulss hüppas üles-alla, higi voolas ja pekid põlesid. Aitäh, Kati! Sinu energia oli vägev!

Fotod: Margit Partei

Vitamin Well ja NOCCO hoolitsesid selle eest, et keegi janusse ei sureks. NOCCO Tropical on for sure minu lemmik!

36411363185_8d1e8929f3_o

Mariliis on üks vägev mutt! Paks ka pole üldse. :D
Foto: Margit Partei

Kui trennid üle elatud, kiire värskendus tehtud, seadsime end rõõmsalt Viljandi järve äärde, kus piknikku pidasime. Selleks puhuks oli Maris kaasa teinud puu- ja juurvilju. Lisaks saatsid toredad sponsorid meile korraliku portsu head ja paremat. Valio pakkus meile kodujuustu, profeel kohupiimakreeme, proteiinijogurteid ja -jooke. Lisaks dipikastmeid ja hunnikuga juustu. PULS Nutrition pani lauale KEX-id ja SNAP küpsised ning kingitusena andis igale osalejale paki proteiinipulbrit. See on hiiglama vahva, et sponsorid meid nii heldelt toetasid! Aitäh!

Fotod: Margit Partei

Päevakava nägi ette ka matka ümber Viljandi järve – u 12 km. Üsna alguses jagunesime kaheks – kiiremad ja natuke veel kiiremad. Mina oma veidi pekkis seljaga jäin sinna lihtsalt kiirete gruppi ja koos veetsime mõnusad 2 tundi. Rada oli parajalt väljakutsuv, ilm tuuline, kuid päikeseline ja aeg lendas kiirelt. Kahetsen küll, et pärast oma sääremarju korralikult ei venitanud, sest täna on veits ai. Selg on ka päris kahtlane, seega on täna korralik puhkepäev olnud.

35604619163_be728308aa_o

Foto: Margit Partei

Erilised tänud tahaks öelda aga Marisele, kes kogu korraldamise enda peale võttis! Aitäh ja suur pai sulle! :)

Margit hoolitses selle eest, et meil kogu päevast ilusad pildid jääks. Suur aitäh talle ka! Tema fototegemistega saab tutvuda SIIN.

Oli hiiglama vahva ja ma juba ootan järgmist kokkutulekut! Siis juba loodetavasti suurema seltskonnaga. Muide, kui keegi tunneb, et oleks pidanud ka sealsel kokkutulekul osalema, siis andke aga märku ja lisame teid meie gruppi. Nii on kindel, et ükski soovija järgmine kord kõrvale ei jää. :)

35603737983_a58b0c8773_o (1)

Aitäh, Kati O, Kati K, Maris, Margit, Mariliis, Regiina, Cris, Kristina ja Sigrid!  Ise, näed, olen end selle pildi tarbeks lausa tagurpidi keeranud, no lihtsalt nii vahva oli olla. :)

Video ikka ka:

Mutrivõtmekese alt ikka kvaliteet põhja, eks. ;) Ja thumbnaili pilt on muidugi parim. :D

Laura

*Jalutasime mööda matkarada, kui möödusime ühest poistekambast, kes imestusega meid vaatasid ega suutnud uskuda, kust nii palju naisi lahti pääsenud on. :D

 

Meigita nägu on ilus?

Mul pole suvel miskipärast üldse tuju, et arvuti kätte võtta ja midagi kirja panna. Olgugi, et reisipostitused koputavad kuklas, pole ma vastu tahtmist kirjutama tulnud. Kui ei ole tuju, siis ei ole. Juhtub!

Täna mul see tuju siiski tuli, aga natuke teisel teemal.

Mind ajendas seda postitust kirjutama lihtne tõsiasi, et ma täna kõik oma toimetused niimoodi korda saatsin, et näkku mitte grammigi meiki ei pannud. Ma olen muidu ka üsna väike meigikandja ja igapäevaselt kuulub mu meigirutiini vaid ripsmetušš ja kui liiga pikk vahe kulmudes käimisega jääb, siis võõpan kulmud ka õrnalt üle. Aga tihti võib mind kohata päris ilma meigita.

Ma võin ilma meigita käia poes, trennis, sõbrannaga kokku saada või neid enda juures võõrustada, no ühesõnaga – minu jaoks on okei käia ringi ilma meigita.

Ma ei ütleks, et ma mingisugune üüberiludus oleks, kes loomulikult väga kaunis on, aga ma olen õppinud end ilma meigita hästi tundma. Selline ma olengi, see ongi minu nägu. Milleks seda siis häbeneda või meigikihi all varjata?

Muidugi ma ei ütle, et meikimine on paha ja kole ja mis iganes. Sugugi mitte, vaatan tihti ilusa meigiga inimesi ja kadestan, et ise nii ilusat tulemust kunagi ei saavuta. Aga ma ise ei viitsiks igal hommikul nii palju vaeva näha. Veel vähem viitsin ma õhtuti selle kihi maha võtmiseks aega kulutada. Laisk noh. :D

Mäletan, et Jandriga deitima hakates ei teinud ma ka erilisi pingutusi ja jäin tavapärase ripsmetušš-kulmud juurde ja leidsin, et kui ma talle sellisena ei meeldi, siis on see tema viga. Aga noh, me oleme koos ja meil on ühine kodu jne, mul ilmselgelt joppas. :D Jander ütleb mulle tihti, et talle väga meeldib minu puhas nägu. Tema meelest olen ma kena ka siis, kui koduste riiete ja sassis juustega ringi käin, nii et võibolla on tema arvamus veits metsa poole, aga noh, ma meeldin talle sellisena nagu ma olen ja see on lahe! ;)

Kui tantsimisega esinemas käime, siis peab ikka korralik lavameik näos olema, sest nii on meid lihtsalt palju ilusam vaadata. Eks ma siis ikka poosetan peegli ees ja mõtlen, kui kaunis ma olen. Aga kui seda kõike peale esinemist maha võtma hakkan, kirun igakord, et “niiiiii tüüüüütuuu”. Jandrile ei meeldi mu “esinemisnägu” aga põhimõtteliselt üldse. :D

Trennis käin ikka ka vahel oma kulmud-ripsmed meigiga, aga seda enamasti siis, kui näiteks peale tööd trenni läksin või päeval mõni tore tegevus on olnud. Kui ma aga lihtsalt kodust trenni lähen, olen enamasti ikka ilma meigita. Pole mul vaja seal kellelegi ju muljet avaldada. Vahel ma muidugi mõtlen, et äkki ikka peaks veits ilusamaks end ka trenni jaoks tegema, sest mõni ehk tunneb mu ära ja ehmatab ära. :D

Aga ma panen siia endast pildi, kus on minu täiesti puhas ja ilma meigita nägu. Et kui järgmine kord minuga kokku põrkate, siis äkki päris kreepsu ei saa.

Trennisaalis näeb muidugi väga erinevaid naisi – on meigiga, on meigita, on kerge päevameigiga ja on natuke tugevama meigiga. Mõni teeb tõsist trenni, mõni teeb lihtsalt aega parajaks.

Ma tahan nüüd teada, et kuidas teil meigiga lood on? Kas julgete kodust ilma meigita välja minna? Trennis kuidas käite? Öelge, et ma pole ainuke imelik, kes end igapäevaselt ei meigi. :D

Laura