Pillivaba elu | Kui raske see on?

Hoiatan juba ette, et tegemist on üsna avameelse postitusega. 

Kunagi juuni lõpus kirjutasin SELLE postituse. See oli hetk, kui otsustasin peaaegu päevapealt pillide võtmise lõpetada. Kõik need kogemused ja arvamused olid minu jaoks piisavaks põhjuseks, et pikale veninud “kohustus” ära lõpetada.

Olin selleks ajaks pille juba u 9 aastat võtnud. Päris pikk aeg, eksole. Kordagi ei mõelnud, et mida see mu kehale teeb ja tegelikult kirjutas arst neid ju väga kergelt välja ka, nii et ma ei näinud neis midagi hullu. Ega mul tegelikult polegi midagi otseselt kurta. Oma suures paisumises tahaksin natuke pille süüdistada, aga eks seal mängisid ka paljud muud tegurid rolli. Sain pille võttes ka kenasti kaalust alla võetud, nii et kaalutõusu ja pillide vahele ma võrdusmärki ei tõmbaks.

Minu jaoks olid pillid mugavad – teadsin täpselt, millal külalisi oodata, päevad olid leebed ja näonahk püsis üsna klaarina, lisaks muidugi kõrge turvalisus raseduse vältimiseks. Ma heaks juhuks mainin ikka korra veel, et ma ei jätnud pillide võtmist sooviga rasedaks jääda, sinna läheb ikka aega veel.

Juuli algusega kadusid pillid mu rahakotist. Olin alguses päris mures, et kaua ja kuidas keha taastumine läheb ja kartsin juba ette, et ilmselt saab üks tüütu teekond olema. Korra veel mõtlesin, et võtaks suvel ikka mugavusest pille edasi ja sügisel lõpetaks, aga kuna otsus oli minu peas juba nii kindel, ei tahtnud ma seda edasi lükata.

Hakkasin kasutama Clue app’i, kust on hea päevi jälgida. Saad sinna märkida, vererohkuse, tujud, isud, valud jm. Praegu vaatan, et esimene sissekanne on mul sinna augusti algusest. Võimalik, et see oligi siis esimene kord, kui peale lõpetamist päevad hakkasid. Ehk et jäid justkui hiljaks. Clue annab sulle ette ka selle, millal järgmised päevad hakkama peaks ja millal on kõige suurem võimalus rasestuda. Mida kauem sa seda kasutad, seda täpsemaks läheb.

Minul taastus normaalne tsükkel põhimõtteliselt kohe. Ainult korra hakkasid arvatust nädal varem, aga muidu on ikka üsna korrapäraselt käinud. Tõsi, naha olukord läks kehvemaks, aga mitte näol vaid hoopis rinnal, mis oli minu jaoks midagi uut. Nüüd on juba tagasi tõmmanud ja näonahk on pekkis ainult päevade ajal. Ehk et ka see mure, et ainult punnilise näoga ringi pean käima, oli asjatu.

Esimesed kaks korda peale pillide lõpetamist olid väga vererohked ja kõht krambitas päris korralikult. Nüüd on pigem selline keskmine värk. Kolme päevaga tõmbab juba tagasi ja siis on veel 2-3 päeva õrna määrimist. See oli alguses muidugi harjumatu, sest pille võttes mul ju põhimõtteliselt polnudki päevi, max 3 päeva õrna määrimist. Ja kõhukrampidega saan ka hakkama, päevade esimese päeva võtan rahulikult, sest siis on kuidagi kehvem olemine ja lasen kehal rohkem puhata, aga edasi saan juba kõigega hakkama.

Tujude ja enesetunde osas ma ei oska midagi kommenteerida. Enda meelest olen ikka sama (emotsionaalne) Laura kes ennegi. Šokolaad maitseb ikka ja päevade ajal tahaks seda veidi rohkem kui muidu.

Mina olen igatahes oma otsusega rahul. See teadmine, et ma ei mürgita enam oma keha on seda veidi suuremat ebamugavust väärt. Lisaks sellele tahaks ma loota, et puhas keha lubab mul kunagi probleemideta lapseootele jääda. Oli see ka üheks suureks põhjuseks, sest eespool mainitud postituse kommentaaridesse just sellesisulisi kogemusi tuli, kuidas naised lapse saamisega vaeva pidid nägema.

Kui sa veel kahtled, kas pillide võtmine lõpetada või võtta, siis mina igatahes omast kogemusest soovitan. Taastumine on kindlasti individuaalne, aga ma tahaks loota, et on teisigi, kel see sama kergelt läheb.

Kui teil on aga veel küsimusi, siis ma igatahes vastan. 

PS! Ma ei hakka lahkama seda, miks pillid kahjulikud on. Mina pole uuringuid teinud, kuid teiste kogemusi lugedes sain aru, et mu kehal pole neid vaja ja targem on neid mitte võtta.

Rõõsa ja rõõmus Laura 

CAT_5053-Edit

Foto: Kairit Pajusalu 

Põlvevalust vabaks ehk esimest korda füsioterapeudi juures

See ei ole üldse tore, kui põlvevalu sind ei istudes ega astudes üksi ei jäta. Pikad ühel kohal istumised on piin ja noh, ega pikka pidu ka kõndides pole. Küsisin nõu nii teilt kui oma tuttavatelt ja läksin erakliinikusse füsioterapeudi juurde.

Panin aja eelmise nädala kolmapäeval ja sain vastuvõtule juba esmaspäeval. Ei tahtnud aega viita perearsti, saatekirjade ja järjekordadega. Tahan ju trenni normaalselt teha jälle!

Mina käisin Steliise Erakliinikus Mihkel Kuresoo juures. Kliinik asub kesklinnas Mardi tänaval ja bussiga oli Kristiine juurest sinna väga mugav kohale minna. Visiiditasu on 40 eurot ja juba etteruttavalt võin öelda, et jäin rahule ja kulutatud raha läks õigesse kohta.

Kurtsin oma mure ära ja ühest esimestest küsimustest oli see, et kas mul on kunagi hüppeliigestega traumasid olnud. Ei ole. Tegime seina ääres hüppeliigesele liikuvuse “testi” ja sellest sai kohe aru, et liikuvus on kehvake.

Edasi sain lauale pikali visata, mõlemad põlved katsuti läbi, väänati ühele ja teisele poole ja siis said hüppeliigesed oma osa. Põlvedes mingit vigastust ei paistnud. Mina sain aru nii, et valu tekib siiski ülekoormusest kuna hüppeliiges ei liigu piisavalt ja põlved saavad seetõttu suurema koormuse kui nad peaks ja sealt ka valud.

Lõpuks näidati mulle kolm harjutust, mida iga päev kolm korda päevas tegema pean ja detsembri alguses lähen uuesti, et vaadata, kas asi on paranenud. Puusaliiges pidi täitsa okei olema, aga natuke pidi ka seal veel paremaks liikuvust saama. Ehk et vajadusel saame edaspidi ka muude kohtadega tegeleda.

Trenni otseselt ära ei keelatud, aga kükkide ja väljaastekükkide asemel soovitati jõutõmbeid, puusatõsteid ja muid harjutusi, mis põlve nii palju ei koorma. Seega peaks ma nüüd natuke rohkem hoopis jõusaalis iseseisvalt treenima, aga NTC Mobility tunnid on ikkagi teemas, sest need ju teatavasti liikuvust just arendavadki.

Kokku kestis visiit u 45 minutit ja tõesti tundsin, et minu mure kuulati ära ja anti parimat võimalikku abi ja soovitusi. Olen nüüd neid harjutusi teinud ja eks ma ise tahaks loota, et need ka päriselt aitavad.

Vot selline kogemus. Kindlasti julgen soovitada. Alguses küll kahtlesin, et ikkagi 40 eurot ja blabla, aga lõppude-lõpuks on see minu tervis ja nende jalgade peal on mul vaja oma elukese lõpuni rõõmsalt kalpsata. Ja nagu ma eespool ütlesin, siis tundsin tõesti, et raha läks õigesse kohta.

See seletab nüüd ära ka, miks ma ei saa sügavaid kükke teha ja miks keha veidi liiga ette kaldub. Ei olegi asi puusades vaid hoopis hüppeliigeses.

Millised on teie kogemused füsioterapeutidega? Olete käinud? Kuidas rahule olete jäänud?

Laura

CAT_5189-Edit

Foto: Kairit Pajusalu

Mis asi see motivatsioon ikkagi on ja kuidas seda hoida?

Viimasel ajal olen ma üsna tihti saanud küsimusi motivatsiooni teemal. See on üks kummaline asi, mida muudkui kaotatakse ja siis jälle üles püütakse leida.

Mis asi see motivatsioon siis selline on ja kuidas seda hoida?

Olen nüüd mõistma hakanud, et see on midagi, mis peab tulema sügavalt meie seest. Et motivatsiooni pole võimalik kaotada ja otsida kuskilt väljast, see on meie sees ja kui me oleme asjad enda jaoks selgeks mõelnud, siis on motivatsioon kogu aeg meiega.

Miks ma midagi teen? Mis on minu eesmärk? Mida ma tahan saavutada ja kuidas ma seda teha saan? Need on olulised küsimused selleks, et motivatsioon enda sees “üles leida” ja seda endaga hoida. Kui mul on selge siht silme ees, ei ole probleemi ka igapäevaselt soovitu saavutamiseks tegutseda.

Kaalu langetamine on see koht, kus tihti motivatsiooniga probleeme on ja seetõttu on see üks keeruline teekond. See, mis minu peas sel ajal toimus, on olnud ikka üks hirmus tohuvapohu. Minu eesmärgid läksid ühel hetkel lappama. Ma ei teadnud, miks ma seda teen, miks on oluline olla veel 5kg kergem või miks ma pean tervislikult toituma või miks midagi mulle “keelatud” on. Ja sellepärast ma seda müstilist motivatsiooni muudkui ära kaotasin. Miks see nii oli?

Just seetõttu, et ma tegin kõike valedel eesmärkidel. Tahtsin olla “saledam” selleks, et teistele rohkem meeldida, tahtsin olla “ilusam” ja miskipärast oli mul tunne, et just siis, kui ma 5 kg kergem olen, olen ma õnnelik. Nüüd ma tean, et see on täitsa vale värk.

Seega minu soovitused kaalulangetamisel:

Mõtle, miks sa tahad alla võtta? Kas selleks, et kellelegi teisele meeldida? Või selleks, et ülekaal on tervisele hakanud? Või selleks, et kellestki parem olla või selleks, et iseennast rohkem armastada?
Sea realistlikud eesmärgid ja naudi protsessi. Pea oma eesmärke meeles, kuid ära ole enda vastu kuri, kui vahepeal asjad päris nii ei lähe. Endasse halvasti suhtuda on üks hirmsamaid asju, mida sa teha saad.
Armasta ennast juba praegu. Usu mind, sa ei ole maagiliselt õnnelikum siis, kui x arv kilosid alla oled võtnud. Mida rohkem sa stressad ja endale piiranguid peale paned, seda õnnetum sa oled ja seda suurem on tõenäosus, et motivatsioon kaob.
Tee kõike ainult enda pärast! 

Kui me teame täpselt, mida me millekski teeme ja see midagi on meie jaoks tähtis, nii tähtis, et silmad säravad ja süda väriseb, siis on lihtne motivatsiooni hoida ja oma eesmärke püüda. Ausalt!

Laura_street_veeb-3

Foto: Maike Tubin

Minu jaoks oli äratuseks see septembri nädalavahetus, kui rühmatreenerite koolitus algas. Just siis tundsin, et olen õiges kohas, et tahan vastu võtta kõik, mis mulle seal edasi antakse. Olin kohal, päriselt kohal! Sealt tuli ka minu natukene suurem julgus tegutseda. Noh ja nüüd ma ju olengi palju paremas kohas. Minu pea on palju selgem! Ma tunnen end palju paremini.

Ja teate mis? Motivatsioon on minu sees olemas. Ma tean, mis on minu siht, mida ma tahan saavutada ja mida ma selleks tegema pean. Ainuke asi, mida ma veel õppima pean, on see, kuidas takistustest kergemini üle saada ja end neist liialt mõjutada ei laseks. Takistuste eest pole keegi kaitstud ja neid tuleb ikka ette.

Põlvevalu, mille tõttu olen kaks nädalat trennidest eemal olnud, on minu enesetunnet maha tõmmanud. Esiteks on vastik – isegi istudes põlved valutavad, rääkimata kõndimisest või trenni tegemisest. Teiseks on see üks kuradima nõme tunne, kui ei saa teha seda, mida armastad. Ma ju nii naudin trenni tegemist!

Aga see kõik ei tähenda, et mu motivatsioon oleks kuskile kadunud. Jah, mul on olnud kehvemad päevad, aga üks hetk läheb ju paremaks. Esmaspäeval lähen füsioterapeudi vastuvõtule ja loodan sealt abi saada. Kõigel on alati mingi lahendus.

Nädalavahetus on aga jälle koolituse päralt ja ma olen juba praegu elevil. Isegi kott on pakitud juba, sest ma nii ootan, mida ma sel korral uut õpin. Nii põnev on, kohe väga-väga põnev!

Kokkuvõteks siis – selleks, et olla motiveeritud, tuleb endale esitada kolm küsimust:
1. Miks ma midagi teen?
2. Mis on minu eesmärk?
3. Kuidas ma oma eesmärgi saavutan?

Rääkige kaasa, mis on motivatsioon teie jaoks? Kuidas te selle leiate ja veel tähtsam, kuidas olla motiveeritud? Mis on teie nipid? 

Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-36
Foto: Maike Tubin

Ebaõnnestumine on okei!

Ebaõnnestumine on minu suurim hirm olnud, kuid nüüd saan aru, et see on eduks suisa vajalik. Käisin täna Ebaõnnestumise päeval ja sain palju häid mõtteid.

Kõik tänased esinejad mind ei puudutanud, kuid häid mõtteid sain sellegipoolest. Sain aru, et kõik edukad inimesed on mingil hetkel feilinud ja pidanud pingutama, et jõuda sinna, kuhu nad tänaseks on jõudnud.

Mõned mõtted, mis ma omale kirja panin:

  • Kui olen valmis ebaõnnestuma, võin luua uskumatuid asju!
  • Ole autentne, hooli nendest, kellele sa lood.
  • Kui meeldin kõigile, siis ei meeldi ma tegelikult kellelegi.
  • Kuula ainult neid, kelle arvamus on sulle tähtis.
  • Vabadus on võimalus valida.
  • Kui sa pole nõus ebaõnnestuma, kardad sa vabadust.

Need on need asjad, mis mind kõnetasid. Muidugi ei saa me kohe alguses mõelda, et kindlasti läheb pekki. Aga kui ma luban endale, et see on okei, kui midagi ei õnnestu, võingi ma päriselt midagi imelist luua. Hirm on üks halb asi, see ei lase meil suuri samme astuda. 

Mulle meeldib blogida, mulle meeldib oma elu jagada ja ma loodan, et minu kirjutistest on kunagi olnud (ja on ka edasidpidi) kellelegi kasu. See tähendab, et ma hoolin oma blogist, ma hoolin oma lugejatest ja ma hoolin sellest, mida ma siia kirja panen ja jagan. Ma arvan, et see on miski, mida on eduks ka vaja. Ilmselgelt pole ma blogijana veel justkui keegi, aga ma tunnen, et see on miski, mida ma tahan aina rohkem teha ja ma püüdlen sinna, et blogi olekski osa minu igapäevast.

Me ei saa kunagi kõigile meeldida. Alati leidub neid, kes püüavad meid maha teha, kes meie eneseusku hävitavad ja kellele meie tegevus ei meeldi. Oluline on kuulata ainult neid, kelle arvamus meile tõesti tähtis on, kuulata tagasisidet, mis meid tõesti aitab. Haters gonna hate anyway…

Laura sportlik sessioon_veeb-56

Foto: Maike Tubin

Üks minu jaoks oluline läbi käinud teema oli vabadus. Kui palju on tegelikult neid inimesi, kes tõesti saavad öelda, et teevad igapäevaselt seda, mis südame kiiremini põksuma paneb? Neid, kes oma tööd ei naudi, on palju. Me jääme tihti oma mugavustsooni kinni ja siis tundubki turvaline teha midagi, mis meile ehk ei meeldi, kuid tänu millele me saame arved makstud ja ehk reisile ka. Aga midagi on alati puudu. See on vabadus!

Vabadus teha seda, mida MINA tahan! Selleks, et sinna jõuda, pean ma olema valmis pingutama, kuid valmis ka ebaõnnestumiseks. Me kardame seda vabadust, sest siis peame me ise otsustama. Enam ei öelda ette, et mine sinna, tee seda. See on jälle hirmutav ja seetõttu me seda sammu ka ei astu.

Ma olen praegu elus selle koha peal, kus ma tõesti valin ise, mida ma teen. Teate, see oli alguses väga hirmus, aga praegu ma naudin seda. Ma püüan end igapäevaselt arendada, ma võtan vastu väljakutseid, ma proovin midagi uut ja tasapisi suudan oma ebaõnnestumise hirmust lahti saada. Ma ei saaks seda kõike teha, kui mul ei oleks nii toetavat kaaslast ja tugivõrgustikku selja taga. See on tähtis ja seda ei tasu alahinnata. Ma võin öelda, et mul on vedanud ja ma olen selle kõige eest väga tänulik.

Ühesõnaga, mu elus on praegu nii huvitav elujärk ja ma tõesti loodan, et jõuan sinna, kuhu mu süda tõmbab. Nüüd on mul selleks rohkem julgust ja ma tunnen, et teen ka reaalseid samme, mitte lihtsalt ei unista.

Mäletate, et ma SIIN ja SIIN kirjutasin, kuidas ma üldse hakkama ei saa, sest ma lihtsalt kardan. Natukese ajaga on toimunud minu mõtlemises areng. Lahe, eks. :)

“Winners are not people who never fail, but people who never quit!”

Laura

Laura_street_veeb-24

If you can dream it, you can do it!
Foto: Maike Tubin

Andsin oma kogemusi edasi

Käisin täna Rakvere Ametikoolis noortele oma elukesest jutustamas. Kui Kristina, minu hea sõbranna, mulle selle ettepaneku tegi, olin kohe nõus. Mulle endale tundub, et mul tõesti on midagi öelda ja edasi anda.

Rääkisin peamiselt sellest, kuidas mina kaalust alla võtsin ja mida sellel teekonnal kogesin. Kuidas ma oma peakese toitumiskavaga sassi ajasin, miks ma toitumiskavasid ei soovita ja kuidas minu meelest on hea kaalu langetada. Muidugi peab aru saama, et see kõik ongi ainult minu kogemusest lähtuv ja keegi teine võib hoopis teistmoodi arvata.

IMG_9330

Lisaks kaalu teemale puudutasin ka trenne ja blogimist. Selgitasin, kuidas minus treeneripisik tekkis ja mismoodi trennidest maksimaalselt kasu saada. Rääkisin oma karjääri muudatusest ja eneseotsimisest ja sellest, et on okei proovida erinevaid asju, et see “õige” üles leida.

Lisaks jutuajamisele tegin pisikesele seltskonnale väikse trenni. Näitasin, kuidas oma keha raskusega saab ka kenasti trenni teha ja rääkisin põhiharjutuste tehnikast. Pärast sain veel toreda kingikotikese, milles oli muu seas ka veepudel ja imemaitsvad mandlijahust küpsised, mille kooli noored ise teinud on.. mm!

IMG_9339

Ma tõesti loodan, et vähemalt üks inimene sai minu kuulamisest midagi kasulikku. Et minu jutt puudutas vähemalt üht noort! Sain kahelt tüdrukult päeva lõpus kallistused, nii et ehk läks päev ikka korda, hihii. Ja ma tõesti nautisin tänast päeva. Ma kohe väga tahaks, et selliseid võimalusi veel tekiks ja ma saaks veel noortele oma kogemusest jutustada. Inimeste ees seismine on lahe ja mulle tundub, et mulle see täitsa sobib.

Püüan tänased emotsioonid endaga võimalikult kaua kaasas hoida. Kahjuks ei tunne ma end siiski kuigi hästi. Juba mitmendat päeva on kurk veidi hell ja nüüd muutub ka nina aina tatisemaks. Jõudsin just eelmine nädal kiita, et näe, polegi ammu nii terve olnud. Ju need 5 päeva, mis ma koolis abis olin, olid piisavad, et ma pisikud kätte saaks. Aga ma loodan, et läheb kiirelt üle ja päris haigeks ei jää.

Küll aga on põlvevalu tugevamaks läinud, kuigi see nädal pole õieti trenni teinudki. Kindlasti proovin kõiki neid nõuandeid, mis lugejatelt ja kaasaelajatelt saanud olen. Aga täna bussiga koju sõites tikkus pisar lausa silma, nii hull valu põlvedes. :(

Hoidke tervist!
Laura