Mõtetel on suur jõud

See on päris lahe, kui huvitavaid käike elu tegema hakkab, kui oma piire nihutada ja nina mugavustsoonist välja pista.

Mulle kirjutas Instagrami Carolin, kes ütles, et ma ikka endale meenutaksin, kuhu ma jõudnud olen. Alustasin kaalulangetajana ja nüüd leian oma nime spordiklubi tunniplaanist treenerina. Päris lahe värk, või mis?

Lõpuks liiguvad asjad nii nagu tahan. Sellest hetkest, kui oma mõtlemist muutsin, hakkasid uksed vaikselt avanema. Alustasin mõtlemise muutmist sellest, et hakkasin rohkem jah ütlema. See tähendas, et võtsin vastu kutseid üritustele, sain rohkem sõpradega kokku ja lõpetasin üleliigse muretsemise.

Et oma hirmudest lahti saada ja end nii palju sundida, et suudaksin jah öelda, küsisin endalt iga kord – mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Aga mis on need positiivsed asjad, mis toimuda võivad? Alati sain häid asju rohkem ja mõistsin, et proovima peab, sest muidu ei juhtu üldse midagi.

Asendasin eile BodyPumpi Arigatos ja minu projektiaegne treener Anna pakkus mulle pühapäevaks asendusi. Alguses kõhklesin, aga siis ütlesin jah, sest kuidas muudmoodi ma kogemusi saan ja paremaks muutun. Ja need on sammud, mida ma iseenda heaks teen. Niimoodi tasa ja targu ma unistuste juurde jõuangi. Saan teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Uuel nädalal lähen end aga MyFitnessi näitama, et võimalusel seal ka trenne anda saaks. Esimene mõte oli muidugi see, et ma kardan ja äkki ikka ei läheks. Siis panin end aga kirja ja lähen teen selle asja ära, sest mis minuga ikka juhtuda saab.

Laura_street_veeb-66

Foto: Maike Tubin

Just nii ma iga päev tegutsengi. Ja ma tunnen end suurepäraselt. Ma ei ole enam stressis, ma olen rõõmsam, aktiivsem ja rahulikum. Ma olen kindlasti parem kaaslane Jandrile ja iseennast armastan ka rohkem. Tehtud otsused hakkavad end ära tasuma ja see tekitab minus elevust. Mõnus!

Täna sain tunda aga ka seda, kui kiiresti asjad muutuda võivad. Auto alla jäämine oli liialdamata sentimeetrite küsimus. Värisesin koju jõudes, nutsin ja olin rõõmus, et terveks jäin. Aga see oli nagu klikk, et iga päeva tuleb nautida ja meile antud ajast viimast võtta. Ma tean, et see kõlab väga klišeelikult, aga nii on. Mõtle juba täna, kas sa oled õnnelik? Kas sa teed igapäevaselt midagi, mis sulle rõõmu valmistab? See on tähtis! Just siis saame päriselt elada. Niisama läbi elu voolata oskab vast igaüks, aga päriselt elada – see on juba omaette oskus ja kindlasti valikute küsimus.

See, kuidas me igapäevaselt mõtleme ja endale pep-talki peame, on see, mis meie päevi ja enesetunnet kujundab. Head mõtted toovad häid tulemusi. Tõsijutt! ;)

Ma üldsegi ei tea, kas teile sellised mõtteavaldused meeldivad, aga praegu on selline periood, kus oma tundeid natuke rohkem jagada tahan. Mäletate ju seda masenduses siplevat tüdrukut, kes pidevalt negatiivsest kirjutas. Nüüd on minus aga palju rohkem rõõmu ja ma nii väga tahan seda jagada.

Järgmisena on mul teile varuks aga üks imelihtne retseptipostitus. :)

Järgmise korrani!
Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-56

Foto: Maike Tubin

Mis asi see motivatsioon ikkagi on ja kuidas seda hoida?

Viimasel ajal olen ma üsna tihti saanud küsimusi motivatsiooni teemal. See on üks kummaline asi, mida muudkui kaotatakse ja siis jälle üles püütakse leida.

Mis asi see motivatsioon siis selline on ja kuidas seda hoida?

Olen nüüd mõistma hakanud, et see on midagi, mis peab tulema sügavalt meie seest. Et motivatsiooni pole võimalik kaotada ja otsida kuskilt väljast, see on meie sees ja kui me oleme asjad enda jaoks selgeks mõelnud, siis on motivatsioon kogu aeg meiega.

Miks ma midagi teen? Mis on minu eesmärk? Mida ma tahan saavutada ja kuidas ma seda teha saan? Need on olulised küsimused selleks, et motivatsioon enda sees “üles leida” ja seda endaga hoida. Kui mul on selge siht silme ees, ei ole probleemi ka igapäevaselt soovitu saavutamiseks tegutseda.

Kaalu langetamine on see koht, kus tihti motivatsiooniga probleeme on ja seetõttu on see üks keeruline teekond. See, mis minu peas sel ajal toimus, on olnud ikka üks hirmus tohuvapohu. Minu eesmärgid läksid ühel hetkel lappama. Ma ei teadnud, miks ma seda teen, miks on oluline olla veel 5kg kergem või miks ma pean tervislikult toituma või miks midagi mulle “keelatud” on. Ja sellepärast ma seda müstilist motivatsiooni muudkui ära kaotasin. Miks see nii oli?

Just seetõttu, et ma tegin kõike valedel eesmärkidel. Tahtsin olla “saledam” selleks, et teistele rohkem meeldida, tahtsin olla “ilusam” ja miskipärast oli mul tunne, et just siis, kui ma 5 kg kergem olen, olen ma õnnelik. Nüüd ma tean, et see on täitsa vale värk.

Seega minu soovitused kaalulangetamisel:

Mõtle, miks sa tahad alla võtta? Kas selleks, et kellelegi teisele meeldida? Või selleks, et ülekaal on tervisele hakanud? Või selleks, et kellestki parem olla või selleks, et iseennast rohkem armastada?
Sea realistlikud eesmärgid ja naudi protsessi. Pea oma eesmärke meeles, kuid ära ole enda vastu kuri, kui vahepeal asjad päris nii ei lähe. Endasse halvasti suhtuda on üks hirmsamaid asju, mida sa teha saad.
Armasta ennast juba praegu. Usu mind, sa ei ole maagiliselt õnnelikum siis, kui x arv kilosid alla oled võtnud. Mida rohkem sa stressad ja endale piiranguid peale paned, seda õnnetum sa oled ja seda suurem on tõenäosus, et motivatsioon kaob.
Tee kõike ainult enda pärast! 

Kui me teame täpselt, mida me millekski teeme ja see midagi on meie jaoks tähtis, nii tähtis, et silmad säravad ja süda väriseb, siis on lihtne motivatsiooni hoida ja oma eesmärke püüda. Ausalt!

Laura_street_veeb-3

Foto: Maike Tubin

Minu jaoks oli äratuseks see septembri nädalavahetus, kui rühmatreenerite koolitus algas. Just siis tundsin, et olen õiges kohas, et tahan vastu võtta kõik, mis mulle seal edasi antakse. Olin kohal, päriselt kohal! Sealt tuli ka minu natukene suurem julgus tegutseda. Noh ja nüüd ma ju olengi palju paremas kohas. Minu pea on palju selgem! Ma tunnen end palju paremini.

Ja teate mis? Motivatsioon on minu sees olemas. Ma tean, mis on minu siht, mida ma tahan saavutada ja mida ma selleks tegema pean. Ainuke asi, mida ma veel õppima pean, on see, kuidas takistustest kergemini üle saada ja end neist liialt mõjutada ei laseks. Takistuste eest pole keegi kaitstud ja neid tuleb ikka ette.

Põlvevalu, mille tõttu olen kaks nädalat trennidest eemal olnud, on minu enesetunnet maha tõmmanud. Esiteks on vastik – isegi istudes põlved valutavad, rääkimata kõndimisest või trenni tegemisest. Teiseks on see üks kuradima nõme tunne, kui ei saa teha seda, mida armastad. Ma ju nii naudin trenni tegemist!

Aga see kõik ei tähenda, et mu motivatsioon oleks kuskile kadunud. Jah, mul on olnud kehvemad päevad, aga üks hetk läheb ju paremaks. Esmaspäeval lähen füsioterapeudi vastuvõtule ja loodan sealt abi saada. Kõigel on alati mingi lahendus.

Nädalavahetus on aga jälle koolituse päralt ja ma olen juba praegu elevil. Isegi kott on pakitud juba, sest ma nii ootan, mida ma sel korral uut õpin. Nii põnev on, kohe väga-väga põnev!

Kokkuvõteks siis – selleks, et olla motiveeritud, tuleb endale esitada kolm küsimust:
1. Miks ma midagi teen?
2. Mis on minu eesmärk?
3. Kuidas ma oma eesmärgi saavutan?

Rääkige kaasa, mis on motivatsioon teie jaoks? Kuidas te selle leiate ja veel tähtsam, kuidas olla motiveeritud? Mis on teie nipid? 

Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-36
Foto: Maike Tubin

(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura

Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse.