Puhkus ja vabadus ongi päriselt käes!

Reedel oli minu viimane tööpäev! Ees ootab pikk puhkus ja uued väljakutsed sügisel. 

Teisipäeval lapsi vaheajale saates valasin muidugi pisaraid ka, sest tegelikult olen kurb ka. Ikkagi minu lapsed ju! Kingitus, mille lapsed ja nende vanemad mulle tegid, oli nii armas, et veel siiani käin aeg-ajalt neid ilusaid ridu lugemas. Ma olen tõesti siiralt tänulik nende sõnade eest! Ma olen tänulik, et lapsevanemad mind usaldasid ja enamasti alati koostööd tegid. Need kaks aastat õpetasid mulle palju ja ma tean, et just praegu oli õige aeg edasi liikuda.

Vabaduse tunne on aga imeline! Ei mingit tööstressi enam. Lausa harjumatu, et ei pea millegi pärast muretsema ega midagi ette valmistama. Nüüd on tõesti võimalik tegutseda nii, et see rõõmsameelne, hakkaja ja särav tüdruk minu sees jälle välja pääseks. :)

Ühe peatüki lõpu ja uue alguse puhul otsustasin ka oma juuksevärvi uuendada. Olen nüüd puhta blond. Kui ma esimesed kaks päeva pidevalt oma peegelpildi peale ehmatasin, siis nüüd olen juba täitsa harjunud ja väga rahul. Tundub, et ka mu lähedased ja sõbrad on uue look’i heaks kiitnud.

IMG_7775

Tulles nüüd aga blogimaastiku kõige kuumema teema juurde, siis ega ma väga palju sellel peatuda ei tahakski. Ürituse ja selle plusside/miinuste kohta saab juba nii mitmest kohast lugeda, et minu arvamus siia ilmselt enam midagi uut ei too.

Esikolmik trenni- ja terviseblogides oli täiesti etteaimatav. Pakkusin küll ise, et Paljas Porgand paneb kategooria kinni, kuid Fitlooral on tõesti nii blogis, Instagramis kui Youtube’s kümneid tuhandeid jälgijad, seega pole tema võit siiski üllatus. Kui ma Porgandi ja Helena kohtadega olen rahul, siis Fitloora kahjuks minu lemmikute hulka ei kuulu. Ta meeldis mulle väga siis, kui ta alles alustas, kuid praegu on tema stiil mulle vastuvõtmatu. Aga ega kõik ei saagi kõigile meeldida.

IMG_3392

Foto: Kertu Vahemets

Mina olen oma 5. kohaga väga rahul ja tahan kõiki hääletajaid tänada! Ma ei arva, et oleksin ülemäära palju reklaami teinud ja usun, et saadud hääled olid tõesti toetajate poolt. Aitäh-aitäh-aitäh! 4.-6. koha vahed ei olnud kuigi suured ja me kolmekesi Mariliisi ja Marisega olemegi mu meelest nö ühte masti blogijad. Sellised mõnusalt ausad, lihtsad ja meiega on kerge samastuda. :) Nägin tüdrukuid ka üritusel ja kõik nägid imelised välja!

photobooth-87-1

Liise jõudis väikese hilinemisega siiski auhindade jagamiseks kohale. Photobooth oli üks igavesti vinge asi, mis siis et ma tausta sisse veits ära kadusin. :D

Tulles nüüd korra veel selle vabaduse ja puhkuse juurde, siis tahan ma ka väga põhjalikult läbi mõelda, kuidas ja mismoodi blogis edasi toimetada. Ma loodan, et suvi ja puhkus toob uut hingamist ka minu tegemistesse ja postitused hakkavad taas regulaarselt ilmuma. Lisaks huvitab mind tegelikult väga ka video ning vlogide maailm, nii et ehk liigun ka selle poole. Selle kõik peangi enda jaoks hoolikalt läbi mõtlema.

Kõik ideed, mõtted ja ettepanekud on alati oodatud! Millised postitused teile meeldivad? Mida sooviksite rohkem näha? Kui suured youtube’i jälgijad teie olete?

Nüüd on aga aeg kohver lõpuni pakkida, õhtu mehe kaisus filmi vaadates mööda saata ja hommikul juba suure elevusega reisi alustada! NEW YORK SIIT ME TULEME!

Kindlasti on meil pidevalt näpus ka GoPro ja peegelkaamera, millega püüame reisi võimalikult hästi jäädvustada. Ennekõike muidugi meie enda jaoks, aga luban, et jagan reisimuljeid kindlasti ka teiega. :) Ööbimiskohaga on nüüd ka kõik korras ja loodame, et enam mingeid viperusi ette ei tule.

Igatahes ootan teie tagasisidet, ettepanekuid ja mõtteid, et reisilt tulles blogile uus hingamine anda. Aa, mis te mu uuest blondist peast arvate? :D

Tsauki!
Laura

Sõpradest, stressist ja trennist

Olen viimastel nädalatel palju oma kallite sõbrannade peale mõelnud. Õigemini sellele, kui halb sõber ma olen olnud. Elutempo on nii kiire ja päevad jooksevad halastamatult käest ära.

Kuna stressitase on stabiilselt kõrge, ei suuda ma ka vabadel õhtutel või päevadel üldse sotsiaalne olla. See tähendab, et kui mul ka oleks aega kellegagi kokku saada, ei suuda ma end voodist püsti ajada. Ma lihtsalt… olen ja tahan võimalikult palju ruumi, et oma mõtetega olla. Vahel pikutan, vahel loen raamatut, vaatan telekat, surfan netis. Aga mõte sellest, et kellegagi rääkida ja aega veeta, tundub minu jaoks hirmus raske.

Ometi on mul nii head sõbrannad. Sellised, kes mind alati toetavad ja minu jaoks olemas on. Nad on mulle nii kallid ja ma olen nii tänulik, et nad mind maha ei kanna, mis siis, et mind praegu väga olemas ei ole.

Praegu püüan tegeleda sellega, et stressitaset alla tõmmata. Kaal ei lange, tööl on raske ja nüüd olen omale korraliku köha ka saanud. Aga kuidas seda stressi siis ikkagi vähendada? Ma võin ju mõelda, et “täna enam kaalule ei mõtle”, “täna enam töö pärast ei muretse”, aga see ei käi ju nii.

Eile käisin jalutamas. Plaani järgi pidin Arigatosse kardiot tegema minema, kuid enesetunne ütles, et väljas liikumine oleks vajalikum. Pean tõdema, et pole viimasel ajal värskes õhus üldse liikunud, lihtsalt pole aega/tahtmist/jaksu. Eile tundsin, et pean minema. Pidasin treeneritega nõu, et kas selline trenniasendus on sobiv. Oli küll. Sain korralduse umbes tund aega kõndida/joosta süsteemiga 3 min kõndi ja 1 min jooksu, vahele kätekõverdused ja väljaasted. Jooksmise otsustasin siiski ära jätta. Olgugi, et päike oli mõnus, puhus üsna külm tuul ja jooksmine tundus haigele kurgule/köhale veidi liiast.

Kõndisin 1,5 tundi ja u 8 km, tegin 70 tavalist kätekõverdust ja 70 triitsepsi kätekõverdust, 150 väljaastet. Tundsin end pärast väga hästi, värske õhk mõjus turgutavalt ja sain pead korralikult tuulutada. Lisaks on mul nüüd võimalik avastada kodu ümbruses olevaid terviseradasid, Stroomi rand pole kaugel.  Põnev oli, mõnus oli. Olin pärast palju paremas tujus, jutukam ja rõõmsam. Täna hommikul ma muidugi jälle nii hästi end ei tundnud. Järjekordne magamata öö köha tõttu. :(

Kuidas siis ikkagi stressiga võidelda? Mida teie teete selleks, et akusid laadida ja enesetunnet parandada? Ma ju tahaks ikkagi veel kaalust natuke alla võtta, aga seni, kuni sundmõtted peas on, see kindlasti langeda ei kavatse. Help me pliiis!

17622676_1653184871360043_635102868_o

Laura

Meister stressaja

Projekti tõttu on mul olnud võimalus tutvuda hästi lahedate ja toetavate treeneritega. Anna ja Roman hoiavad meie tegemistel korralikult silma peal ja on alati toeks olnud.

Mul oli eile kohutav päev. Olgugi, et eile hakkas kevad ja mehega oli meil samuti väike tähtpäev, olin ma ikka täiesti läbi omadega. Kui me siis Annaga kahe trenni vahel maha istusime, et kaaluda (ei midagi ilusat!), hakkasin ma muidugi jälle nutma. Vahel tahaks endale jalaga anda, et mille paganama pärast ei suuda ma end nii palju talitseda, et pisarad nii kergelt ei tuleks.

Samas sain end korralikult välja elada. Rääkisin, kuidas kaalunumber jälle kinnisideeks on saanud ja kuidas ma keha selle tõttu korralikku stressi olen viinud. Rääkisin sellest, kui väga ma kardan ebaõnnestuda ja mitte hakkama saada. Ma kardan, et ma pole piisavalt hea, et ma pole piisavalt palju kaalu langetanud, piisavalt sentimeetreid kaotanud. Mul on ikka see pagana tunne, et ma PEAN veel alla võtma. Aga ma ei pea tegelikult midagi. Ainuke asi, mida ma tegema pean, on jälgima plaani – käima trennis, toituma korralikult. Kui kaal ikkagi ei lange siis.. siis ei juhtu mitte midagi, sest ma olen endast kõik andnud.

Me kõik teame, et treenides kasvab ka lihas. See tähendab, et ilmselt mu keha ikkagi muutub, lihtsalt number kaalul mitte nii usinalt. Aga see on õudne, kui hullult jama ma endale selle numbri üle obsessides kaela tõmban. Stressis keha ei tahagi midagi langetada.

Anna rahustas mu maha, ütles toetavaid sõnu ja andis mulle teadmise, et ma tegelikult olen tubli olnud ja kõik on hästi. Rahulikult, stressivabalt lõpuni!

Eilses HotYogas olin terve aja laibaasendis. Leppisime selle Annaga enne trenni kokku, et saaksin lihtsalt lõdvestuda ja pinged välja hinagata. Lamasin seal soojas ruumis, mõtlesin ainult oma hingamisele ja tundsin, kuidas pea sai mõtetest tühjaks. Ma ei mõelnud millelegi, lihtsalt olin seal ja oiiiiii kui hea see oli. Täpselt see, mida vajasin!

Kodus võeti mind lilledega vastu ja natuke hiljem ma juba magasin.

Ma tegelikult ei tea, kas sellise postituse jagamine on mõistlik või mitte, aga kergem hakkab küll, kui emotsioonid endast välja kirjutada saan. Nii te näete ka, et ma olengi üks täiesti tavaline noor, kes endaga korralikke võitlusi peab. Ja see tegelikult on ka normaalne, et kogu aeg ei saa särada ja hästi minna, neid halvemaid päevi on ka vaja, et endale toimuvat teadvustada ja siis edasi liikuda.

Laura

02Arig-09-190912

Foto: Priit Grepp