(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura

Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse. 

Päevad ja trenn

Reede õhtuti ei loe ju keegi blogisid, sest siis on kõigil igasuguseid muid tegemisi nagunii. Mina istun kodus, igatsen meest taga ja ootan, et juba pühapäev oleks. :D

Samas on mul kirjutamisisu täitsa olemas. Reisipilte sorteerida ei viitsi, seega reisipostitused edasi ei arene. Videot töödelda pole tuju ja BP kava õppimine ei tundu ka praegu parim meelelahutus.

Kuna ma olen täna pool päeva põhimõtteliselt maha vedelenud, sest kõht krambitab, kuumahood kimbutavad ja pea valutas, tuli mulle ka postituse mõte. Et see mul meelest ära ei läheks, tundub praegu hea aeg see kirja panna.

Panete tähele, et ma olen kolm lõiku mitte millestki jahunud? :D 

Mul oli täna kindel plaan trenni minna, aga vot ei jaksanud. Just nende eelnevate asjade pärast, mis ma kirja panin. Käes on “see aeg kuus” ja miskipärast olen ma seekord jälle täitsa kutu. Saan nagu elatud küll, aga igasugune trenn tundub ületamatult raske.

Mina kasutan antibeebipille. Sellest, kui kahjulikud/kasulikud need on, ma praegu kirjutada ei taha. Minu jaoks on need hetkel mugavaim viis raseduse ära hoidmiseks. Kuigi jah, ma tõesti võtan kangeid pille ja päevad käivad mul tavaliselt iga kahe kuu tagant. See tähendab, et süsteem on sassis ja ega see hea pole. Aga ma kuidagi.. ei oska neist loobuda.

IMG_7853

Ma panen siia vahele täiesti lambise selfie endast ühel ilusal reisihommikul, noh niisama. :D 

Tegelikult tahtsin ma ju trennist ja päevadest kirjutada. See nädal ongi trennide poolest nigel, sest mul on halb olla. Mõnikord tunnen end paremini ja päevadel oma trenne segada ei lase, vahel olen krampidega seliti maas ja ootan surma. Okei, nii hull päris pole, aga paar korda on ikka hirmsasti krambitanud. See oligi vist kaks kuud tagasi, kui ma reaalselt nutsin, sest nii hullult valutas. Sellises olekus ei saagi ja pole mõistlik trenni teha.

Aah, ma ei oska ikka oma mõtteid kuidagi ritta seada. Ma tegelikult tahaks, et siia kommentaariumisse tekiks mingi arutelu, et kuidas keegi päevadega hakkama saab. Kas trenni saab tavapärase koormusega teha või tehakse mingeid muutusi sel ajal? Kuidas end üldse päevade ajal trennis mugavalt tunda? Mina tunnen end see nädal hästi raskena, peeglisse vaadates pole midagi hullu, aga lihtsalt tunne on selline raske ja ebamugav.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et päevade nädalal võiks ma süüa kohe ilmatuma hunniku KÕIKE. Soovitatavalt magusat, aga kõik läheb kaubaks. Aga samas, magus on parim. Mm.. šokolaad!

On ikka raske naine olla. Aga kui te, naised, satute praegu selle kohutava ilmaga blogi lugema, siis tulge ja rääkige, kuidas teie sel “toredal” nädalal trennidega toimetate?

Jõudu,
Laura

Puhkus ja vabadus ongi päriselt käes!

Reedel oli minu viimane tööpäev! Ees ootab pikk puhkus ja uued väljakutsed sügisel. 

Teisipäeval lapsi vaheajale saates valasin muidugi pisaraid ka, sest tegelikult olen kurb ka. Ikkagi minu lapsed ju! Kingitus, mille lapsed ja nende vanemad mulle tegid, oli nii armas, et veel siiani käin aeg-ajalt neid ilusaid ridu lugemas. Ma olen tõesti siiralt tänulik nende sõnade eest! Ma olen tänulik, et lapsevanemad mind usaldasid ja enamasti alati koostööd tegid. Need kaks aastat õpetasid mulle palju ja ma tean, et just praegu oli õige aeg edasi liikuda.

Vabaduse tunne on aga imeline! Ei mingit tööstressi enam. Lausa harjumatu, et ei pea millegi pärast muretsema ega midagi ette valmistama. Nüüd on tõesti võimalik tegutseda nii, et see rõõmsameelne, hakkaja ja särav tüdruk minu sees jälle välja pääseks. :)

Ühe peatüki lõpu ja uue alguse puhul otsustasin ka oma juuksevärvi uuendada. Olen nüüd puhta blond. Kui ma esimesed kaks päeva pidevalt oma peegelpildi peale ehmatasin, siis nüüd olen juba täitsa harjunud ja väga rahul. Tundub, et ka mu lähedased ja sõbrad on uue look’i heaks kiitnud.

IMG_7775

Tulles nüüd aga blogimaastiku kõige kuumema teema juurde, siis ega ma väga palju sellel peatuda ei tahakski. Ürituse ja selle plusside/miinuste kohta saab juba nii mitmest kohast lugeda, et minu arvamus siia ilmselt enam midagi uut ei too.

Esikolmik trenni- ja terviseblogides oli täiesti etteaimatav. Pakkusin küll ise, et Paljas Porgand paneb kategooria kinni, kuid Fitlooral on tõesti nii blogis, Instagramis kui Youtube’s kümneid tuhandeid jälgijad, seega pole tema võit siiski üllatus. Kui ma Porgandi ja Helena kohtadega olen rahul, siis Fitloora kahjuks minu lemmikute hulka ei kuulu. Ta meeldis mulle väga siis, kui ta alles alustas, kuid praegu on tema stiil mulle vastuvõtmatu. Aga ega kõik ei saagi kõigile meeldida.

IMG_3392

Foto: Kertu Vahemets

Mina olen oma 5. kohaga väga rahul ja tahan kõiki hääletajaid tänada! Ma ei arva, et oleksin ülemäära palju reklaami teinud ja usun, et saadud hääled olid tõesti toetajate poolt. Aitäh-aitäh-aitäh! 4.-6. koha vahed ei olnud kuigi suured ja me kolmekesi Mariliisi ja Marisega olemegi mu meelest nö ühte masti blogijad. Sellised mõnusalt ausad, lihtsad ja meiega on kerge samastuda. :) Nägin tüdrukuid ka üritusel ja kõik nägid imelised välja!

photobooth-87-1

Liise jõudis väikese hilinemisega siiski auhindade jagamiseks kohale. Photobooth oli üks igavesti vinge asi, mis siis et ma tausta sisse veits ära kadusin. :D

Tulles nüüd korra veel selle vabaduse ja puhkuse juurde, siis tahan ma ka väga põhjalikult läbi mõelda, kuidas ja mismoodi blogis edasi toimetada. Ma loodan, et suvi ja puhkus toob uut hingamist ka minu tegemistesse ja postitused hakkavad taas regulaarselt ilmuma. Lisaks huvitab mind tegelikult väga ka video ning vlogide maailm, nii et ehk liigun ka selle poole. Selle kõik peangi enda jaoks hoolikalt läbi mõtlema.

Kõik ideed, mõtted ja ettepanekud on alati oodatud! Millised postitused teile meeldivad? Mida sooviksite rohkem näha? Kui suured youtube’i jälgijad teie olete?

Nüüd on aga aeg kohver lõpuni pakkida, õhtu mehe kaisus filmi vaadates mööda saata ja hommikul juba suure elevusega reisi alustada! NEW YORK SIIT ME TULEME!

Kindlasti on meil pidevalt näpus ka GoPro ja peegelkaamera, millega püüame reisi võimalikult hästi jäädvustada. Ennekõike muidugi meie enda jaoks, aga luban, et jagan reisimuljeid kindlasti ka teiega. :) Ööbimiskohaga on nüüd ka kõik korras ja loodame, et enam mingeid viperusi ette ei tule.

Igatahes ootan teie tagasisidet, ettepanekuid ja mõtteid, et reisilt tulles blogile uus hingamine anda. Aa, mis te mu uuest blondist peast arvate? :D

Tsauki!
Laura