Puhkus ja vabadus ongi päriselt käes!

Reedel oli minu viimane tööpäev! Ees ootab pikk puhkus ja uued väljakutsed sügisel. 

Teisipäeval lapsi vaheajale saates valasin muidugi pisaraid ka, sest tegelikult olen kurb ka. Ikkagi minu lapsed ju! Kingitus, mille lapsed ja nende vanemad mulle tegid, oli nii armas, et veel siiani käin aeg-ajalt neid ilusaid ridu lugemas. Ma olen tõesti siiralt tänulik nende sõnade eest! Ma olen tänulik, et lapsevanemad mind usaldasid ja enamasti alati koostööd tegid. Need kaks aastat õpetasid mulle palju ja ma tean, et just praegu oli õige aeg edasi liikuda.

Vabaduse tunne on aga imeline! Ei mingit tööstressi enam. Lausa harjumatu, et ei pea millegi pärast muretsema ega midagi ette valmistama. Nüüd on tõesti võimalik tegutseda nii, et see rõõmsameelne, hakkaja ja särav tüdruk minu sees jälle välja pääseks. :)

Ühe peatüki lõpu ja uue alguse puhul otsustasin ka oma juuksevärvi uuendada. Olen nüüd puhta blond. Kui ma esimesed kaks päeva pidevalt oma peegelpildi peale ehmatasin, siis nüüd olen juba täitsa harjunud ja väga rahul. Tundub, et ka mu lähedased ja sõbrad on uue look’i heaks kiitnud.

IMG_7775

Tulles nüüd aga blogimaastiku kõige kuumema teema juurde, siis ega ma väga palju sellel peatuda ei tahakski. Ürituse ja selle plusside/miinuste kohta saab juba nii mitmest kohast lugeda, et minu arvamus siia ilmselt enam midagi uut ei too.

Esikolmik trenni- ja terviseblogides oli täiesti etteaimatav. Pakkusin küll ise, et Paljas Porgand paneb kategooria kinni, kuid Fitlooral on tõesti nii blogis, Instagramis kui Youtube’s kümneid tuhandeid jälgijad, seega pole tema võit siiski üllatus. Kui ma Porgandi ja Helena kohtadega olen rahul, siis Fitloora kahjuks minu lemmikute hulka ei kuulu. Ta meeldis mulle väga siis, kui ta alles alustas, kuid praegu on tema stiil mulle vastuvõtmatu. Aga ega kõik ei saagi kõigile meeldida.

IMG_3392

Foto: Kertu Vahemets

Mina olen oma 5. kohaga väga rahul ja tahan kõiki hääletajaid tänada! Ma ei arva, et oleksin ülemäära palju reklaami teinud ja usun, et saadud hääled olid tõesti toetajate poolt. Aitäh-aitäh-aitäh! 4.-6. koha vahed ei olnud kuigi suured ja me kolmekesi Mariliisi ja Marisega olemegi mu meelest nö ühte masti blogijad. Sellised mõnusalt ausad, lihtsad ja meiega on kerge samastuda. :) Nägin tüdrukuid ka üritusel ja kõik nägid imelised välja!

photobooth-87-1

Liise jõudis väikese hilinemisega siiski auhindade jagamiseks kohale. Photobooth oli üks igavesti vinge asi, mis siis et ma tausta sisse veits ära kadusin. :D

Tulles nüüd korra veel selle vabaduse ja puhkuse juurde, siis tahan ma ka väga põhjalikult läbi mõelda, kuidas ja mismoodi blogis edasi toimetada. Ma loodan, et suvi ja puhkus toob uut hingamist ka minu tegemistesse ja postitused hakkavad taas regulaarselt ilmuma. Lisaks huvitab mind tegelikult väga ka video ning vlogide maailm, nii et ehk liigun ka selle poole. Selle kõik peangi enda jaoks hoolikalt läbi mõtlema.

Kõik ideed, mõtted ja ettepanekud on alati oodatud! Millised postitused teile meeldivad? Mida sooviksite rohkem näha? Kui suured youtube’i jälgijad teie olete?

Nüüd on aga aeg kohver lõpuni pakkida, õhtu mehe kaisus filmi vaadates mööda saata ja hommikul juba suure elevusega reisi alustada! NEW YORK SIIT ME TULEME!

Kindlasti on meil pidevalt näpus ka GoPro ja peegelkaamera, millega püüame reisi võimalikult hästi jäädvustada. Ennekõike muidugi meie enda jaoks, aga luban, et jagan reisimuljeid kindlasti ka teiega. :) Ööbimiskohaga on nüüd ka kõik korras ja loodame, et enam mingeid viperusi ette ei tule.

Igatahes ootan teie tagasisidet, ettepanekuid ja mõtteid, et reisilt tulles blogile uus hingamine anda. Aa, mis te mu uuest blondist peast arvate? :D

Tsauki!
Laura

Pikk nädalalõpp Pariisis

Pange kvaliteet ikka põhja, eksole. ;)

Mäletate, me käisime veebruaris Pariisis? :D

See oli vist oktoobris või novembris, kui otsustasime, et väike ühine puhkus oleks hirmus tore. Kuna minul on puhkuse saamine natuke keerulisem, siis just minu järgi sai ka nädalavahetus valitud. Meil oli koolis sel ajal vaheaeg ja seetõttu ka töölt puudumine kergem, 24. veebruar oli vaba nagunii.

Lendasime AirBalticuga ja ööbimise võtsime läbi Airbnb. Korteri asukoht oli väga hea. Triumfikaar oli ümber nurga ja Eiffel jalutuskäigu kaugusel. Meie mõte oli liikuda võimalikult palju jala ja see meil ka õnnestus.

20170224_125724

Jõudsime Pariisi neljapäeva hommikul kell 10, kuid ööbimiskohta saime alles kella 14st. Esmalt tuli meil võtta rong, et linna jõuda. Kõige lahedam hetk oligi see, kui metroopeatusest maa peale tulime ja esimese asjana kohe Triumfikaar oma täies hiilguses vastu vaatas. Väga lahe hetk!

Koduks saanud korter oli täpselt selline nagu piltidel ja sobis meile väga hästi. Ühetoaline korter köögi, korraliku vannitoa ja rõduga. Hommikusöögid valmistasime ja sõime kodus, ka mõned õhtusöögid tegime ise (jee, pasta!).

IMG_7012

Esimese päeva molutasimegi maha. Äratus oli väga varajane olnud ja lõunauinaku tegemine tundus ainuõige valik. Õhtul käisime poes ja varusime natuke head sööki/jooki. Üleval olime lõpuks päris pikalt, arutasime maailma asju ja nautisime üksteise seltskonda.

IMG_7046

Reede oli meil ettenähtud tõsiseks turistipäevaks. Ees ootas Eiffeli torn, Notre Dame, Flame of Liberty, Louvre ja ülejäänud linn oma võimsa arhitektuuriga.

Eiffeli torni saamiseks pidime läbima kaks turvakontrolli. Pilet liftiga päris üles välja maksis 17 eurot, kuni 24-aastastele 15 eurot. Torn on ikka jõõõõõhkralt suur, nii et mu jalad hakkasid juba maa  peal värisema. Vaade ülevalt oli aga muidugi võimas ja kohustuslikud pildid said tehtud. Kõrgust ma ei karda, aga see liftisõit oli minu jaoks veidi ärev.

IMG_6927

Järgmisel päeval vaatasime üle Moulin Rouge’i, Montmartre’i ja Sacré-Cœuri kiriku. Õhtul käisime päikeseloojangu ajal Triumfikaare otsas. I-m-e-l-i-n-e! Mina soovitan kindlasti just õhtusel ajal Triumfi kaart külastada. Sel ajal süttib Eiffeli torn tuledesse ja kogu linn on niii ilus.

20170225_181815

Peale suurt turistitamist võtsime viimased poolteist päeva vabamalt. Käisime jalutamas, natukene shoppamas ja söömas. Sellepärast on ka video lõpp veidi järsk.

Tagasi lendasime esmaspäeva õhtul. Enne jäime ikka korraliku paduvihma kätte. Lennujaama tualetis kuivatasin puhuri all saapaid ja lennusõidu ajal enam nii märg tunne polnud.

20170224_140348

Igatahes oli väga mõnus linnapuhkus ja ma olen täiesti valmis järgmisteks seiklusteks.

New York, here we come! 

Laura

Suur uudis ja muu lobajutt

Täitsa piinlik on, et pole kaks nädalat blogisse jõudnud. Ega mul mingeid uusi vabandusi pole, ikka see sama stress ja keeruline aeg.

Uue nädalaga saab kiire aeg tööl läbi ja siis on lootust jälle rohkem neid asju teha, mida hing päriselt teha tahab.

Küll aga saan ma nüüd rääkida ühest suuremat sorti muutusest, mis mind õigepea ees ootab. Minu karjäär õpetajana lõppeb juunikuus. Sügisest ma enam klassi ette ei astu. Uued väljakutsed ootavad ja aeg oli just praegu õige, et see otsus teha ja edasi liikuda.

Suvel plaanin peaasjalikult oma tervisega tegeleda, puhata ja jälle iseendaks saada. Sügisel aga juba uutel radadel, mida ma ei julge veel välja öelda, sest ma kardan midagi ära sõnuda.

Aga ma tõesti ootan puhkust. Meie NYC reisini on jäänud vähem kui kolm nädalat. Kindlasti saab ülitore olema, sest me mõlemad vajame puhkust niiinii väga! Ma pole julgenud me suhtest ka eriti palju kirjutada, et keegi ei saaks jälle valesid järeldusi teha. Aga ma tõesti olen väga õnnelik ja usaldan oma sisetunnet, mis suuri asju lubab. :)

18745201_1747431668602029_2055643396_o

Kui kellelgi on mingeid lahedaid soovitusi, mida New Yorgis kindlasti näha ja teha (lisaks nendele tüüpilistele turistivärkidele) või lahedate söögikohtade soovitusi, siis ma hea meelega võtan need vastu. :)

Trenniga on endiselt pigem kehvad lood, teen täpselt nii palju kui jõuan ja saan. Neljapäevast alates piinab mind aga hull jalavalu – parema jala hüppeliigese osa (jalalaba pealmine pool?) on nii valus, et kõndida ei saa. Ma ei tea, millest see valu tekkis, pole mingit üleliigset koormust ju jalal olnud, aga praegu mõjutab see täiega mu liikumist. Eile oli meil tantsuga esinemine ja hambad ristis tantsisin oma tantsud KINGADEGA ära. Pärast oli ikka väga valus. On kellelgi aimu, milles asi võib olla ja mida ma teha saaksin? Täna oleks mul olnud aega, et näiteks Balti Jaama MyFitnessi uudistama minna, aga nüüd jääb jala pärast see ka ära. Nõmeeee!

Ega ma rohkem praegu ei oskagi midagi lisada. Ikka ja endiselt loodan, et te mind maha ei kanna ja peate selle mõõnaperioodi minuga vastu. Püüan praegu perekonna jaoks olemas olla.

Laura

eba2

Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

Kes on Lauriita?

Blogiauhindade hääletus on küll ulme kiirusega käima läinud. Mul polnud plaanis “reklaami” üldse nii vara ja ruttu tegema hakata, aga kuna nii paljud seda juba tegid, ei saanud ma ju ka aeglasem olla.

Mulle meeldib, et seekord on hääletamise juures võimalik lingile klikkides ka kohe blogi uudistama minna. Nii saab kiirelt üle vaadata, kelle ja millega tegu on.

Sellepärast tundus mulle täna sobilik väike tutvustav postitus teha. Vanadele lugejatele on see info ilmselt juba teada, kuid just neile, kes kogemata siia nüüd satuvad, saavad nii ehk ülevaate, kes ma selline olen ja mida siit blogist leida võib.

Kes on Lauriita?

Lauriita ehk Laura ehk mina olen 24-aastane värske tallinlane, klassiõpetaja, eripedagoog ja suur trennihuviline. Minu huvi tervisliku eluviisi, treeningute ja treeneriameti vastu aina kasvab ja just neist asjadest ma oma blogis kirjutangi. Kirjutan, kuidas ma kaalust alla võtta püüan, millistes trennides käin, kuidas koolitusi väisan. Sekka ka oma unistustest, läbikukkumistest ja õnnestumistest. See blogipesa on koht, kus ma tihti end välja elamas käin ja kust ma neil hetkedel alati julgustavaid ja toetavaid sõnu vastu saan.

Millal blogi alguse sai?

Alustasin blogimisega 2012. aasta sügisel, kui ülikooli astusin. Tavalisest tegin seda-käisin seal blogist sai üsna kiiresti minu kaalulangetamise teekonda kajastav päevaraamat. Sel ajal hakkas ka lugejaskond kasvama. Lauriita nime all hakkasin blogima septembris 2015. aastal.

Miks just Lauriita?

Algselt oli blogi nimi “Laura Tartus”, sest just oma Tartu õpingutest ja tegemistest ma kirjutasin. Kui ma aga Tartust tagasi kodukanti kolisin, et sobinud säärane nimi aga enam üldse. Hakkasin aga vaikselt ajusid ragistama ja blogile uut nime mõtlema. Tahtsin midagi lühikest, konkreetset ja lihtsat. Lauriita on minu üks kahest hüüdnimest (vend hüüab mind endiselt aeg-ajalt Laalaks :D) ja nii on mind kutsunud minu vanaema. Lõpuks oli mul valikus kaks varianti: Kaseke või Lauriita. Valisin Lauriita ja mulle see meeldib. :)

Millega ma hakkama saanud olen?

Kui ma kaalu langetama hakkasin, kaalusin peaaegu 90 kilogrammi. 90!!!! Ma olin siis 19-aastane ja ma olen täiesti kindel, et üks terve noor tütarlaps nii palju kaaluma kindlasti ei peaks. Praegu kõigun 63-65 kg vahel. Kogu protsess on mulle palju õpetanud, minult palju võtnud ja mulle palju andnud. Olen oma vaimset tervist rikkunud ja oma keha mitte kuulanud. Aga ma tean, et ükskord olen ma päriselt endaga rahul. Natukene abi ja tööd iseendaga. Nüüd ongi minu üheks prioriteediks lisaks vormi parandamisele ka oma mõtete, enesetunde ja enesehinnangu parandamine.

15178180_1469389683072897_1552205117610808986_n

2011 detsember vs 2016 september (parempoolne pilt: Margit Partei)

15 random fakti minust.

  1. Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, ülikoolis enam nii tubli polnud.
  2. Ma hakkan kergesti nutma ja ma nutan palju.
  3. Mulle ei meeldi külm vesi, vastik. :D
  4. Ma suudan magada ka siis, kui kõrval pidu käib. Kui ikka on uni, siis mina midagi ei kuule.
  5. Ma olen veebruarist alates korteriomanik, mille elukaaslasega koos ostsime. BEST THING EVER!
  6. Mul on BodyPumpi instruktori litsents.
  7. Ma kipun igapäevastes olukordades palju õpetama ja mulle meeldib, kui asjad on minu moodi ja lähevad, nii nagu ma tahan. Oii, neid valusaid kukkumisi.
  8. Ma olen kehv kokk.
  9. Ma olen kohutavalt ebakindel ja olen paljud asjad tegemata jätnud, sest “äkki ma ei saa hakkama”.
  10. Ma olen meister ülemõtleja ja max level pablaja.
  11. Mulle meeldivad rohkem hommikused trennid.
  12. Ma unistan oma huviringist.
  13. Mulle meeldib telkimas käia ja eriti tore on seda teha oma perekonnaga.
  14. Mul on vanem vend ja ma olen oma vanematega väga lähedane.
  15. Ma teen palju nalja ja olen tihti sarkastiline.

Tere tulemast Lauriita blogisse! :)

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Laura