Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

Kes on Lauriita?

Blogiauhindade hääletus on küll ulme kiirusega käima läinud. Mul polnud plaanis “reklaami” üldse nii vara ja ruttu tegema hakata, aga kuna nii paljud seda juba tegid, ei saanud ma ju ka aeglasem olla.

Mulle meeldib, et seekord on hääletamise juures võimalik lingile klikkides ka kohe blogi uudistama minna. Nii saab kiirelt üle vaadata, kelle ja millega tegu on.

Sellepärast tundus mulle täna sobilik väike tutvustav postitus teha. Vanadele lugejatele on see info ilmselt juba teada, kuid just neile, kes kogemata siia nüüd satuvad, saavad nii ehk ülevaate, kes ma selline olen ja mida siit blogist leida võib.

Kes on Lauriita?

Lauriita ehk Laura ehk mina olen 24-aastane värske tallinlane, klassiõpetaja, eripedagoog ja suur trennihuviline. Minu huvi tervisliku eluviisi, treeningute ja treeneriameti vastu aina kasvab ja just neist asjadest ma oma blogis kirjutangi. Kirjutan, kuidas ma kaalust alla võtta püüan, millistes trennides käin, kuidas koolitusi väisan. Sekka ka oma unistustest, läbikukkumistest ja õnnestumistest. See blogipesa on koht, kus ma tihti end välja elamas käin ja kust ma neil hetkedel alati julgustavaid ja toetavaid sõnu vastu saan.

Millal blogi alguse sai?

Alustasin blogimisega 2012. aasta sügisel, kui ülikooli astusin. Tavalisest tegin seda-käisin seal blogist sai üsna kiiresti minu kaalulangetamise teekonda kajastav päevaraamat. Sel ajal hakkas ka lugejaskond kasvama. Lauriita nime all hakkasin blogima septembris 2015. aastal.

Miks just Lauriita?

Algselt oli blogi nimi “Laura Tartus”, sest just oma Tartu õpingutest ja tegemistest ma kirjutasin. Kui ma aga Tartust tagasi kodukanti kolisin, et sobinud säärane nimi aga enam üldse. Hakkasin aga vaikselt ajusid ragistama ja blogile uut nime mõtlema. Tahtsin midagi lühikest, konkreetset ja lihtsat. Lauriita on minu üks kahest hüüdnimest (vend hüüab mind endiselt aeg-ajalt Laalaks :D) ja nii on mind kutsunud minu vanaema. Lõpuks oli mul valikus kaks varianti: Kaseke või Lauriita. Valisin Lauriita ja mulle see meeldib. :)

Millega ma hakkama saanud olen?

Kui ma kaalu langetama hakkasin, kaalusin peaaegu 90 kilogrammi. 90!!!! Ma olin siis 19-aastane ja ma olen täiesti kindel, et üks terve noor tütarlaps nii palju kaaluma kindlasti ei peaks. Praegu kõigun 63-65 kg vahel. Kogu protsess on mulle palju õpetanud, minult palju võtnud ja mulle palju andnud. Olen oma vaimset tervist rikkunud ja oma keha mitte kuulanud. Aga ma tean, et ükskord olen ma päriselt endaga rahul. Natukene abi ja tööd iseendaga. Nüüd ongi minu üheks prioriteediks lisaks vormi parandamisele ka oma mõtete, enesetunde ja enesehinnangu parandamine.

15178180_1469389683072897_1552205117610808986_n

2011 detsember vs 2016 september (parempoolne pilt: Margit Partei)

15 random fakti minust.

  1. Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, ülikoolis enam nii tubli polnud.
  2. Ma hakkan kergesti nutma ja ma nutan palju.
  3. Mulle ei meeldi külm vesi, vastik. :D
  4. Ma suudan magada ka siis, kui kõrval pidu käib. Kui ikka on uni, siis mina midagi ei kuule.
  5. Ma olen veebruarist alates korteriomanik, mille elukaaslasega koos ostsime. BEST THING EVER!
  6. Mul on BodyPumpi instruktori litsents.
  7. Ma kipun igapäevastes olukordades palju õpetama ja mulle meeldib, kui asjad on minu moodi ja lähevad, nii nagu ma tahan. Oii, neid valusaid kukkumisi.
  8. Ma olen kehv kokk.
  9. Ma olen kohutavalt ebakindel ja olen paljud asjad tegemata jätnud, sest “äkki ma ei saa hakkama”.
  10. Ma olen meister ülemõtleja ja max level pablaja.
  11. Mulle meeldivad rohkem hommikused trennid.
  12. Ma unistan oma huviringist.
  13. Mulle meeldib telkimas käia ja eriti tore on seda teha oma perekonnaga.
  14. Mul on vanem vend ja ma olen oma vanematega väga lähedane.
  15. Ma teen palju nalja ja olen tihti sarkastiline.

Tere tulemast Lauriita blogisse! :)

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura

Kas sina oskad haige olla?

Olen tänasest nädala lõpuni haiguslehel. Oii, kui raske oli mul selle mõttega leppida.

Ma olen kõik viimased haigused püstijala peal läbi põdenud. See tähendab, et ma pole oma tegemisi olulisel määral muutnud, mis siis, et nohu, köha, nõrkus vm haigus kallal on. Ma lihtsalt pole endal lubanud haige olla. Tööl tuleks mulle siis asendaja leida, eesmärgid jääksid täitmata ja sada vabandust veel, miks ma haige olla ei saa. Jabur, eks?

Ka seekord lootsin ma ilma koormust vähendamata imekombel terveks saada. Juba eelmisest nädalavahetusest alates kimbutas mind nii hirmus köha, et olin kuni eilseni iga öö magamata, sest köhahood lihtsalt ei lasknud magada. Köhisin ikka nii, et oksemaik kurgus, pisarad silmis ja kõht krampis. Ometi ärkasin ma hommikuti 5.30, käisin tööl, trennis ja tegin läbi kõik kodused ravimeetodid. Ikka paremaks ei läinud.

Esmaspäeval helistasin lõpuks arstile ja sel päeval otsustasin ära jätta enda juhendatava trenni ja oma trennidesse samuti mitte minna. Ma tundsin end nii halvasti. Tundsin, et vean oma kolleege, kellele trenni annan, alt ja muidugi iseennast ka.

Eile hommikul käisin arsti juures, kes kirjutas mulle antibiootikumid ja soovitas nädala lõpuni rahulikult kodus olla. Seega tegin eilse tööpäeva ära, valmistasin kõik järgnevate päevade tunnid ette ja püüdsin iseendale selgeks teha, et haigusleht ja puhkus on just see, mida mu keha praegu vajab.

Magasin täna öösel kohe palju paremini. Ehk aitas ka see teadmine, et äratuskellaga nii vara ärkama ei pidanud või toimis esimene tablett kohe nii hästi. Olen täna puhanud, raamatut lugenud, youtube’is lemmikuid vaadanud ja Pariisi videoga tegelenud. Ja ma saan aru, kui väga mul seda puhkust vaja on!

Esiteks saan ma haiguse korralikult välja ravida ja teiseks saan oma kehale puhkust anda. Olen seda ju viimased kuud nii korralikult piitsutanud, et pole ime, et lõpuks alla andis.

Aga kui raske on endale öelda, et “STOP – ma pean puhkama!” 

Kas teie seas on veel neid, kes haiged olla ei oska ja puhata samuti mitte? 

Meil on kodus võrdlemisi laiad aknalauad. Hobitoa aken on ideaalne koht, kus raamatut lugeda – hea valgus ja põnev vaade välja. :) 

Laura

Sõpradest, stressist ja trennist

Olen viimastel nädalatel palju oma kallite sõbrannade peale mõelnud. Õigemini sellele, kui halb sõber ma olen olnud. Elutempo on nii kiire ja päevad jooksevad halastamatult käest ära.

Kuna stressitase on stabiilselt kõrge, ei suuda ma ka vabadel õhtutel või päevadel üldse sotsiaalne olla. See tähendab, et kui mul ka oleks aega kellegagi kokku saada, ei suuda ma end voodist püsti ajada. Ma lihtsalt… olen ja tahan võimalikult palju ruumi, et oma mõtetega olla. Vahel pikutan, vahel loen raamatut, vaatan telekat, surfan netis. Aga mõte sellest, et kellegagi rääkida ja aega veeta, tundub minu jaoks hirmus raske.

Ometi on mul nii head sõbrannad. Sellised, kes mind alati toetavad ja minu jaoks olemas on. Nad on mulle nii kallid ja ma olen nii tänulik, et nad mind maha ei kanna, mis siis, et mind praegu väga olemas ei ole.

Praegu püüan tegeleda sellega, et stressitaset alla tõmmata. Kaal ei lange, tööl on raske ja nüüd olen omale korraliku köha ka saanud. Aga kuidas seda stressi siis ikkagi vähendada? Ma võin ju mõelda, et “täna enam kaalule ei mõtle”, “täna enam töö pärast ei muretse”, aga see ei käi ju nii.

Eile käisin jalutamas. Plaani järgi pidin Arigatosse kardiot tegema minema, kuid enesetunne ütles, et väljas liikumine oleks vajalikum. Pean tõdema, et pole viimasel ajal värskes õhus üldse liikunud, lihtsalt pole aega/tahtmist/jaksu. Eile tundsin, et pean minema. Pidasin treeneritega nõu, et kas selline trenniasendus on sobiv. Oli küll. Sain korralduse umbes tund aega kõndida/joosta süsteemiga 3 min kõndi ja 1 min jooksu, vahele kätekõverdused ja väljaasted. Jooksmise otsustasin siiski ära jätta. Olgugi, et päike oli mõnus, puhus üsna külm tuul ja jooksmine tundus haigele kurgule/köhale veidi liiast.

Kõndisin 1,5 tundi ja u 8 km, tegin 70 tavalist kätekõverdust ja 70 triitsepsi kätekõverdust, 150 väljaastet. Tundsin end pärast väga hästi, värske õhk mõjus turgutavalt ja sain pead korralikult tuulutada. Lisaks on mul nüüd võimalik avastada kodu ümbruses olevaid terviseradasid, Stroomi rand pole kaugel.  Põnev oli, mõnus oli. Olin pärast palju paremas tujus, jutukam ja rõõmsam. Täna hommikul ma muidugi jälle nii hästi end ei tundnud. Järjekordne magamata öö köha tõttu. :(

Kuidas siis ikkagi stressiga võidelda? Mida teie teete selleks, et akusid laadida ja enesetunnet parandada? Ma ju tahaks ikkagi veel kaalust natuke alla võtta, aga seni, kuni sundmõtted peas on, see kindlasti langeda ei kavatse. Help me pliiis!

17622676_1653184871360043_635102868_o

Laura