Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura

Kas sina oskad haige olla?

Olen tänasest nädala lõpuni haiguslehel. Oii, kui raske oli mul selle mõttega leppida.

Ma olen kõik viimased haigused püstijala peal läbi põdenud. See tähendab, et ma pole oma tegemisi olulisel määral muutnud, mis siis, et nohu, köha, nõrkus vm haigus kallal on. Ma lihtsalt pole endal lubanud haige olla. Tööl tuleks mulle siis asendaja leida, eesmärgid jääksid täitmata ja sada vabandust veel, miks ma haige olla ei saa. Jabur, eks?

Ka seekord lootsin ma ilma koormust vähendamata imekombel terveks saada. Juba eelmisest nädalavahetusest alates kimbutas mind nii hirmus köha, et olin kuni eilseni iga öö magamata, sest köhahood lihtsalt ei lasknud magada. Köhisin ikka nii, et oksemaik kurgus, pisarad silmis ja kõht krampis. Ometi ärkasin ma hommikuti 5.30, käisin tööl, trennis ja tegin läbi kõik kodused ravimeetodid. Ikka paremaks ei läinud.

Esmaspäeval helistasin lõpuks arstile ja sel päeval otsustasin ära jätta enda juhendatava trenni ja oma trennidesse samuti mitte minna. Ma tundsin end nii halvasti. Tundsin, et vean oma kolleege, kellele trenni annan, alt ja muidugi iseennast ka.

Eile hommikul käisin arsti juures, kes kirjutas mulle antibiootikumid ja soovitas nädala lõpuni rahulikult kodus olla. Seega tegin eilse tööpäeva ära, valmistasin kõik järgnevate päevade tunnid ette ja püüdsin iseendale selgeks teha, et haigusleht ja puhkus on just see, mida mu keha praegu vajab.

Magasin täna öösel kohe palju paremini. Ehk aitas ka see teadmine, et äratuskellaga nii vara ärkama ei pidanud või toimis esimene tablett kohe nii hästi. Olen täna puhanud, raamatut lugenud, youtube’is lemmikuid vaadanud ja Pariisi videoga tegelenud. Ja ma saan aru, kui väga mul seda puhkust vaja on!

Esiteks saan ma haiguse korralikult välja ravida ja teiseks saan oma kehale puhkust anda. Olen seda ju viimased kuud nii korralikult piitsutanud, et pole ime, et lõpuks alla andis.

Aga kui raske on endale öelda, et “STOP – ma pean puhkama!” 

Kas teie seas on veel neid, kes haiged olla ei oska ja puhata samuti mitte? 

Meil on kodus võrdlemisi laiad aknalauad. Hobitoa aken on ideaalne koht, kus raamatut lugeda – hea valgus ja põnev vaade välja. :) 

Laura

Sõpradest, stressist ja trennist

Olen viimastel nädalatel palju oma kallite sõbrannade peale mõelnud. Õigemini sellele, kui halb sõber ma olen olnud. Elutempo on nii kiire ja päevad jooksevad halastamatult käest ära.

Kuna stressitase on stabiilselt kõrge, ei suuda ma ka vabadel õhtutel või päevadel üldse sotsiaalne olla. See tähendab, et kui mul ka oleks aega kellegagi kokku saada, ei suuda ma end voodist püsti ajada. Ma lihtsalt… olen ja tahan võimalikult palju ruumi, et oma mõtetega olla. Vahel pikutan, vahel loen raamatut, vaatan telekat, surfan netis. Aga mõte sellest, et kellegagi rääkida ja aega veeta, tundub minu jaoks hirmus raske.

Ometi on mul nii head sõbrannad. Sellised, kes mind alati toetavad ja minu jaoks olemas on. Nad on mulle nii kallid ja ma olen nii tänulik, et nad mind maha ei kanna, mis siis, et mind praegu väga olemas ei ole.

Praegu püüan tegeleda sellega, et stressitaset alla tõmmata. Kaal ei lange, tööl on raske ja nüüd olen omale korraliku köha ka saanud. Aga kuidas seda stressi siis ikkagi vähendada? Ma võin ju mõelda, et “täna enam kaalule ei mõtle”, “täna enam töö pärast ei muretse”, aga see ei käi ju nii.

Eile käisin jalutamas. Plaani järgi pidin Arigatosse kardiot tegema minema, kuid enesetunne ütles, et väljas liikumine oleks vajalikum. Pean tõdema, et pole viimasel ajal värskes õhus üldse liikunud, lihtsalt pole aega/tahtmist/jaksu. Eile tundsin, et pean minema. Pidasin treeneritega nõu, et kas selline trenniasendus on sobiv. Oli küll. Sain korralduse umbes tund aega kõndida/joosta süsteemiga 3 min kõndi ja 1 min jooksu, vahele kätekõverdused ja väljaasted. Jooksmise otsustasin siiski ära jätta. Olgugi, et päike oli mõnus, puhus üsna külm tuul ja jooksmine tundus haigele kurgule/köhale veidi liiast.

Kõndisin 1,5 tundi ja u 8 km, tegin 70 tavalist kätekõverdust ja 70 triitsepsi kätekõverdust, 150 väljaastet. Tundsin end pärast väga hästi, värske õhk mõjus turgutavalt ja sain pead korralikult tuulutada. Lisaks on mul nüüd võimalik avastada kodu ümbruses olevaid terviseradasid, Stroomi rand pole kaugel.  Põnev oli, mõnus oli. Olin pärast palju paremas tujus, jutukam ja rõõmsam. Täna hommikul ma muidugi jälle nii hästi end ei tundnud. Järjekordne magamata öö köha tõttu. :(

Kuidas siis ikkagi stressiga võidelda? Mida teie teete selleks, et akusid laadida ja enesetunnet parandada? Ma ju tahaks ikkagi veel kaalust natuke alla võtta, aga seni, kuni sundmõtted peas on, see kindlasti langeda ei kavatse. Help me pliiis!

17622676_1653184871360043_635102868_o

Laura

Meister stressaja

Projekti tõttu on mul olnud võimalus tutvuda hästi lahedate ja toetavate treeneritega. Anna ja Roman hoiavad meie tegemistel korralikult silma peal ja on alati toeks olnud.

Mul oli eile kohutav päev. Olgugi, et eile hakkas kevad ja mehega oli meil samuti väike tähtpäev, olin ma ikka täiesti läbi omadega. Kui me siis Annaga kahe trenni vahel maha istusime, et kaaluda (ei midagi ilusat!), hakkasin ma muidugi jälle nutma. Vahel tahaks endale jalaga anda, et mille paganama pärast ei suuda ma end nii palju talitseda, et pisarad nii kergelt ei tuleks.

Samas sain end korralikult välja elada. Rääkisin, kuidas kaalunumber jälle kinnisideeks on saanud ja kuidas ma keha selle tõttu korralikku stressi olen viinud. Rääkisin sellest, kui väga ma kardan ebaõnnestuda ja mitte hakkama saada. Ma kardan, et ma pole piisavalt hea, et ma pole piisavalt palju kaalu langetanud, piisavalt sentimeetreid kaotanud. Mul on ikka see pagana tunne, et ma PEAN veel alla võtma. Aga ma ei pea tegelikult midagi. Ainuke asi, mida ma tegema pean, on jälgima plaani – käima trennis, toituma korralikult. Kui kaal ikkagi ei lange siis.. siis ei juhtu mitte midagi, sest ma olen endast kõik andnud.

Me kõik teame, et treenides kasvab ka lihas. See tähendab, et ilmselt mu keha ikkagi muutub, lihtsalt number kaalul mitte nii usinalt. Aga see on õudne, kui hullult jama ma endale selle numbri üle obsessides kaela tõmban. Stressis keha ei tahagi midagi langetada.

Anna rahustas mu maha, ütles toetavaid sõnu ja andis mulle teadmise, et ma tegelikult olen tubli olnud ja kõik on hästi. Rahulikult, stressivabalt lõpuni!

Eilses HotYogas olin terve aja laibaasendis. Leppisime selle Annaga enne trenni kokku, et saaksin lihtsalt lõdvestuda ja pinged välja hinagata. Lamasin seal soojas ruumis, mõtlesin ainult oma hingamisele ja tundsin, kuidas pea sai mõtetest tühjaks. Ma ei mõelnud millelegi, lihtsalt olin seal ja oiiiiii kui hea see oli. Täpselt see, mida vajasin!

Kodus võeti mind lilledega vastu ja natuke hiljem ma juba magasin.

Ma tegelikult ei tea, kas sellise postituse jagamine on mõistlik või mitte, aga kergem hakkab küll, kui emotsioonid endast välja kirjutada saan. Nii te näete ka, et ma olengi üks täiesti tavaline noor, kes endaga korralikke võitlusi peab. Ja see tegelikult on ka normaalne, et kogu aeg ei saa särada ja hästi minna, neid halvemaid päevi on ka vaja, et endale toimuvat teadvustada ja siis edasi liikuda.

Laura

02Arig-09-190912

Foto: Priit Grepp

2017 ja Q&A

Erinevalt eelmisetest aastatest, ei teinud ma 2016. aastast kokkuvõte ega plaani seda ka nüüd teha. Minu jaoks oli 2016 selline meh aasta, sekka mõni lahe asi ikka ka. Üldiselt oli aga palju segadust, pisaraid ja enesehaletsust. Samas tean ma juba praegu, et 2017. aasta tuleb palju parem!

Jaanuarikuu saab olema ilmselt väga pingeline aga loodetavasti ka kõige rõõmsam!

Lisaks alustan ma jaanuaris projektiga, mida ma juba korra mainisin. Ma pole poodi sattunud, kuid järgmise nädala jooksul peaks poelettidele jõudma Tervis+ ajakiri, millest saab toimuvast pikemalt lugeda. Kui ma ka endale ajakirja olen saanud, kirjutan juba detailsemalt. Igatahes on aeg saavutada vorm, millest juba pikalt unistanud oled. See tähendab, et mul on põhjust blogisse palju rohkem kirjutada, sest jagada on kindlasti palju.

Reisiplaanid on uueks aastaks juba tehtud ja ma ei jõua oodata, et ägedaid emotsioone kogeda. Eriti lahe on see, et nüüd on mul päris oma GoPro kaamera, millega reisivideosid imelihtne teha on!

Karjääriosas saab ilmselt ka muutuste aasta olema. Tahan uusi asju õppida ja end kõvasti täiendada. Horoskoope uskudes on kõik tehtav. Kukeaasta pidi edukas tulema neile, kes on töökad ja näevad ise vaeva. Ma olen selleks valmis.

Mis puutub isiklikku elu, siis olen ma praegu tõesti õnnelikum kui kunagi varem. Olgugi, et ma pole oma eraelu blogis kajastanud ning mitmetele on asjade käik kummaline tundunud, siis tahan ikkagi öelda, et kõik minu otsused on olnud läbimõeldud ja ükski neist pole kergekäeliselt tulnud. Siiski olen jälginud oma südant ja see on viinud mu kohta, kus ma olla tahan, inimese kõrvale, kes mind päriselt õnnelikuks teeb! Ilmselt hoian ka edaspidi seda osa oma elust rohkem enda teada.

Aastavahetus möödus meil rahulikult. Olime koos sõpradega ja ilutulestikku vaatasime Stroomi rannas. Mul ei ole aastavahetusest mitte ühtegi pilti, mul ei tulnud isegi mõttesse telefon haarata, sest mul oli nii tore olla ja nautisin hetke. Küll oli mul näpus minu pisike GoPro kaamera ja omaks tarbeks saab sealt ehk mingi väikese materjali, mida tulevikus tore vaadata on.

Tekitasin nende vaiksete kuudega kindlasti teis mingeid küsimusi ja ehk ka arusaamatusi. Kuna ma tunnen end nüüd taas päris inimesena ja tegelikult ka üsna tugevana, mõtlesin, et ehk laseks teil endale kõiksugu küsimusi esitada. Viisi, kuidas neile vastata võiksin, võite ka ise valida.

Nii et kui teil on mulle küsimusi või on teemasid, mis on arusaamatuks jäänud, laske tulla. Siiski loodan, et kõik küsimused jäävad mõistlikuks ja arvestavad minu isiklikku ruumi. :)

Ma soovin teile imelist uut aastat! Ma soovin palju eneseületusi, põnevaid seiklusi, palju armastust ja kordaminekuid. Ma soovin häid inimesi ja kauneid emotsioone. Ma soovin teile julgust, et siiani tegemata jäänud unistused täituksid. Ma soovin, et te kõik saaksite tunda seda ülevoolavat õnnetunnet, mis paneb kogu keha värisema.

Head uut aastat, armsad lugejad!

Laura

let_your_dreams_come_true___by_anglca-d5a9r1h