Pikk nädalalõpp Pariisis

Pange kvaliteet ikka põhja, eksole. ;)

Mäletate, me käisime veebruaris Pariisis? :D

See oli vist oktoobris või novembris, kui otsustasime, et väike ühine puhkus oleks hirmus tore. Kuna minul on puhkuse saamine natuke keerulisem, siis just minu järgi sai ka nädalavahetus valitud. Meil oli koolis sel ajal vaheaeg ja seetõttu ka töölt puudumine kergem, 24. veebruar oli vaba nagunii.

Lendasime AirBalticuga ja ööbimise võtsime läbi Airbnb. Korteri asukoht oli väga hea. Triumfikaar oli ümber nurga ja Eiffel jalutuskäigu kaugusel. Meie mõte oli liikuda võimalikult palju jala ja see meil ka õnnestus.

20170224_125724

Jõudsime Pariisi neljapäeva hommikul kell 10, kuid ööbimiskohta saime alles kella 14st. Esmalt tuli meil võtta rong, et linna jõuda. Kõige lahedam hetk oligi see, kui metroopeatusest maa peale tulime ja esimese asjana kohe Triumfikaar oma täies hiilguses vastu vaatas. Väga lahe hetk!

Koduks saanud korter oli täpselt selline nagu piltidel ja sobis meile väga hästi. Ühetoaline korter köögi, korraliku vannitoa ja rõduga. Hommikusöögid valmistasime ja sõime kodus, ka mõned õhtusöögid tegime ise (jee, pasta!).

IMG_7012

Esimese päeva molutasimegi maha. Äratus oli väga varajane olnud ja lõunauinaku tegemine tundus ainuõige valik. Õhtul käisime poes ja varusime natuke head sööki/jooki. Üleval olime lõpuks päris pikalt, arutasime maailma asju ja nautisime üksteise seltskonda.

IMG_7046

Reede oli meil ettenähtud tõsiseks turistipäevaks. Ees ootas Eiffeli torn, Notre Dame, Flame of Liberty, Louvre ja ülejäänud linn oma võimsa arhitektuuriga.

Eiffeli torni saamiseks pidime läbima kaks turvakontrolli. Pilet liftiga päris üles välja maksis 17 eurot, kuni 24-aastastele 15 eurot. Torn on ikka jõõõõõhkralt suur, nii et mu jalad hakkasid juba maa  peal värisema. Vaade ülevalt oli aga muidugi võimas ja kohustuslikud pildid said tehtud. Kõrgust ma ei karda, aga see liftisõit oli minu jaoks veidi ärev.

IMG_6927

Järgmisel päeval vaatasime üle Moulin Rouge’i, Montmartre’i ja Sacré-Cœuri kiriku. Õhtul käisime päikeseloojangu ajal Triumfikaare otsas. I-m-e-l-i-n-e! Mina soovitan kindlasti just õhtusel ajal Triumfi kaart külastada. Sel ajal süttib Eiffeli torn tuledesse ja kogu linn on niii ilus.

20170225_181815

Peale suurt turistitamist võtsime viimased poolteist päeva vabamalt. Käisime jalutamas, natukene shoppamas ja söömas. Sellepärast on ka video lõpp veidi järsk.

Tagasi lendasime esmaspäeva õhtul. Enne jäime ikka korraliku paduvihma kätte. Lennujaama tualetis kuivatasin puhuri all saapaid ja lennusõidu ajal enam nii märg tunne polnud.

20170224_140348

Igatahes oli väga mõnus linnapuhkus ja ma olen täiesti valmis järgmisteks seiklusteks.

New York, here we come! 

Laura

Suur uudis ja muu lobajutt

Täitsa piinlik on, et pole kaks nädalat blogisse jõudnud. Ega mul mingeid uusi vabandusi pole, ikka see sama stress ja keeruline aeg.

Uue nädalaga saab kiire aeg tööl läbi ja siis on lootust jälle rohkem neid asju teha, mida hing päriselt teha tahab.

Küll aga saan ma nüüd rääkida ühest suuremat sorti muutusest, mis mind õigepea ees ootab. Minu karjäär õpetajana lõppeb juunikuus. Sügisest ma enam klassi ette ei astu. Uued väljakutsed ootavad ja aeg oli just praegu õige, et see otsus teha ja edasi liikuda.

Suvel plaanin peaasjalikult oma tervisega tegeleda, puhata ja jälle iseendaks saada. Sügisel aga juba uutel radadel, mida ma ei julge veel välja öelda, sest ma kardan midagi ära sõnuda.

Aga ma tõesti ootan puhkust. Meie NYC reisini on jäänud vähem kui kolm nädalat. Kindlasti saab ülitore olema, sest me mõlemad vajame puhkust niiinii väga! Ma pole julgenud me suhtest ka eriti palju kirjutada, et keegi ei saaks jälle valesid järeldusi teha. Aga ma tõesti olen väga õnnelik ja usaldan oma sisetunnet, mis suuri asju lubab. :)

18745201_1747431668602029_2055643396_o

Kui kellelgi on mingeid lahedaid soovitusi, mida New Yorgis kindlasti näha ja teha (lisaks nendele tüüpilistele turistivärkidele) või lahedate söögikohtade soovitusi, siis ma hea meelega võtan need vastu. :)

Trenniga on endiselt pigem kehvad lood, teen täpselt nii palju kui jõuan ja saan. Neljapäevast alates piinab mind aga hull jalavalu – parema jala hüppeliigese osa (jalalaba pealmine pool?) on nii valus, et kõndida ei saa. Ma ei tea, millest see valu tekkis, pole mingit üleliigset koormust ju jalal olnud, aga praegu mõjutab see täiega mu liikumist. Eile oli meil tantsuga esinemine ja hambad ristis tantsisin oma tantsud KINGADEGA ära. Pärast oli ikka väga valus. On kellelgi aimu, milles asi võib olla ja mida ma teha saaksin? Täna oleks mul olnud aega, et näiteks Balti Jaama MyFitnessi uudistama minna, aga nüüd jääb jala pärast see ka ära. Nõmeeee!

Ega ma rohkem praegu ei oskagi midagi lisada. Ikka ja endiselt loodan, et te mind maha ei kanna ja peate selle mõõnaperioodi minuga vastu. Püüan praegu perekonna jaoks olemas olla.

Laura

eba2

Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

Kes on Lauriita?

Blogiauhindade hääletus on küll ulme kiirusega käima läinud. Mul polnud plaanis “reklaami” üldse nii vara ja ruttu tegema hakata, aga kuna nii paljud seda juba tegid, ei saanud ma ju ka aeglasem olla.

Mulle meeldib, et seekord on hääletamise juures võimalik lingile klikkides ka kohe blogi uudistama minna. Nii saab kiirelt üle vaadata, kelle ja millega tegu on.

Sellepärast tundus mulle täna sobilik väike tutvustav postitus teha. Vanadele lugejatele on see info ilmselt juba teada, kuid just neile, kes kogemata siia nüüd satuvad, saavad nii ehk ülevaate, kes ma selline olen ja mida siit blogist leida võib.

Kes on Lauriita?

Lauriita ehk Laura ehk mina olen 24-aastane värske tallinlane, klassiõpetaja, eripedagoog ja suur trennihuviline. Minu huvi tervisliku eluviisi, treeningute ja treeneriameti vastu aina kasvab ja just neist asjadest ma oma blogis kirjutangi. Kirjutan, kuidas ma kaalust alla võtta püüan, millistes trennides käin, kuidas koolitusi väisan. Sekka ka oma unistustest, läbikukkumistest ja õnnestumistest. See blogipesa on koht, kus ma tihti end välja elamas käin ja kust ma neil hetkedel alati julgustavaid ja toetavaid sõnu vastu saan.

Millal blogi alguse sai?

Alustasin blogimisega 2012. aasta sügisel, kui ülikooli astusin. Tavalisest tegin seda-käisin seal blogist sai üsna kiiresti minu kaalulangetamise teekonda kajastav päevaraamat. Sel ajal hakkas ka lugejaskond kasvama. Lauriita nime all hakkasin blogima septembris 2015. aastal.

Miks just Lauriita?

Algselt oli blogi nimi “Laura Tartus”, sest just oma Tartu õpingutest ja tegemistest ma kirjutasin. Kui ma aga Tartust tagasi kodukanti kolisin, et sobinud säärane nimi aga enam üldse. Hakkasin aga vaikselt ajusid ragistama ja blogile uut nime mõtlema. Tahtsin midagi lühikest, konkreetset ja lihtsat. Lauriita on minu üks kahest hüüdnimest (vend hüüab mind endiselt aeg-ajalt Laalaks :D) ja nii on mind kutsunud minu vanaema. Lõpuks oli mul valikus kaks varianti: Kaseke või Lauriita. Valisin Lauriita ja mulle see meeldib. :)

Millega ma hakkama saanud olen?

Kui ma kaalu langetama hakkasin, kaalusin peaaegu 90 kilogrammi. 90!!!! Ma olin siis 19-aastane ja ma olen täiesti kindel, et üks terve noor tütarlaps nii palju kaaluma kindlasti ei peaks. Praegu kõigun 63-65 kg vahel. Kogu protsess on mulle palju õpetanud, minult palju võtnud ja mulle palju andnud. Olen oma vaimset tervist rikkunud ja oma keha mitte kuulanud. Aga ma tean, et ükskord olen ma päriselt endaga rahul. Natukene abi ja tööd iseendaga. Nüüd ongi minu üheks prioriteediks lisaks vormi parandamisele ka oma mõtete, enesetunde ja enesehinnangu parandamine.

15178180_1469389683072897_1552205117610808986_n

2011 detsember vs 2016 september (parempoolne pilt: Margit Partei)

15 random fakti minust.

  1. Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, ülikoolis enam nii tubli polnud.
  2. Ma hakkan kergesti nutma ja ma nutan palju.
  3. Mulle ei meeldi külm vesi, vastik. :D
  4. Ma suudan magada ka siis, kui kõrval pidu käib. Kui ikka on uni, siis mina midagi ei kuule.
  5. Ma olen veebruarist alates korteriomanik, mille elukaaslasega koos ostsime. BEST THING EVER!
  6. Mul on BodyPumpi instruktori litsents.
  7. Ma kipun igapäevastes olukordades palju õpetama ja mulle meeldib, kui asjad on minu moodi ja lähevad, nii nagu ma tahan. Oii, neid valusaid kukkumisi.
  8. Ma olen kehv kokk.
  9. Ma olen kohutavalt ebakindel ja olen paljud asjad tegemata jätnud, sest “äkki ma ei saa hakkama”.
  10. Ma olen meister ülemõtleja ja max level pablaja.
  11. Mulle meeldivad rohkem hommikused trennid.
  12. Ma unistan oma huviringist.
  13. Mulle meeldib telkimas käia ja eriti tore on seda teha oma perekonnaga.
  14. Mul on vanem vend ja ma olen oma vanematega väga lähedane.
  15. Ma teen palju nalja ja olen tihti sarkastiline.

Tere tulemast Lauriita blogisse! :)

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura