Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse. 

Toitumine paika ehk kallimaga koos tervislikuks

Ütlen täiesti süümepiinadeta, et reisi ajal absoluutselt toitumist ei jälginud. Sõime burgereid, pitsat, jäätist, kommi ja šokolaadi. Vahepeal natuke salatit, puuvilju, marju. Midagi liiga hullu tegelikult polnud, sest liikusime päevade jooksul ju palju jala.

Aga umbes siis, kui pool reisi läbi oli, leidsime mõlemad, et koju tagasi jõudes on vaja tervislikult ja täisväärtuslikult sööma hakata. Ja mitte, et peaks dieeti või et ainult mina jälgin, mida suhu pistan vaid mõlemad oleme tublid. Toitumisele lisaks muidugi trenn ja liikumine ka.

Hommikuti peab Jander endale ise söögi tegema, sest minul on ju puhkus ja kuigi ma ehk mõnel hommikul ärkan tõesti samal ajal ja saan mõlemale hommikusöögi teha, siis üldiselt peab ikka arvestama, et hommikust sööme eraldi.

Õnneks on hommikuks tervislikke variante palju: 

  • puder (soolane, magus, erinevad helbed jne)
  • muna (omlett, munapuder, keedumuna, praemuna)
  • smuuti (suvised marjad jm hea värske kraam)
  • võileivad (täistera leib, sink, köögiviljad, lahja juust jms)
  • pannkoogid (banaanipannkoogid, täistera pannkoogid jne)

Lõunat sööme me kindlasti eraldi, sest Jander on tööl ja mina kodus. Ja siit hakkab mul pea tühjemaks minema. Mida siis endale lõunaks teha? Ma ei tahaks kaks korda päevas pliidi ääres vaaritada (hommikusööki meeldib mulle hea meelega teha), sest õhtusöögi valmistamine jääb nagunii minu peale. Nii et lõuna võiks olla midagi kergesti valmistatavat, kuid samas hästi toitvat.

Erinevad salatid on kindlasti hea võimalus, aga tavaliselt kipun ma ikka liiga igavaks jääma. A’la kurk, tomat, paprika, kana. Igav ju!

Ma väga ootan erinevaid värskete, soojade ja külmade salatite retsepte. Mis on teie lemmikud?

Õhtusöökide osas olen ma sama tumba. No ei tule mina mingite ägedate toitude peale ja ega ma suurem asi kokk pole kunagi olnud. Samas on mul nüüd ju aega, et katsetada ja harjutada ja õppida. Asja ei tee muidugi väga palju kergemaks see, et Jander pole näiteks väga suur kala sõber. Kana ei taha ju kogu aeg süüa.

Aga kuidas tavaline juurviljad + lihaline huvitavaks teha? Mismoodi te juurvilju küpsetate/valmistate? Kana võin teha pannil/ahjus, aga mismoodi maitsestada, kuidas saab midagi head ja mahlast? 

Tahaks nüüd nädalaks natuke ette mõelda ja planeerida, et saaks suurema poeskäigu teha. Aga ma tõesti olen hädas. Pea on tühi! Võib olla on asi ka kohutavas jetlagis, aga no tõesti tahaks mõnusasti sööma hakata jälle. :)

Vahepaladega ma ilmselt hätta ei jää. Vähemalt midagi suudan oma peaga ikka välja mõelda. :D

Nii et ma väga-väga ootan teie retsepte, nõuandeid ja soovitusi. Aidake siis vaest väikest, kes jälle tubli olla ja mehele ka head toitu pakkuda tahab. 

19489543_1784039974941198_1011285174_n

Tänane hommikusöök. Poodi pole me veel jõudnud, kuid mul on kodus alati olemas kaerahelbed ja külmutatud marjad. Mina lisan pudru sisse ka muna, mis selle mõnusalt kreemiseks teeb ja kaks muna olid meil täitsa kapis olemas. Ideaalne hommikusöök!

Laura

PS! Ma mõistan aina rohkem, kui oluline on see, et ka kaaslane samal lainel oleks. Nii on ju palju lihtsam! Ma juba kujutan ette, kuidas me õhtuti koos jooksmas/kõndimas/rattaga sõitmas/rullitamas saame käia. ;) 

Projekti lõpp + järelmõjud

Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

  1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
  2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
  3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
  4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Pg1704-8841

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Pg1704-8857

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. :)

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura