Mineviku Laura ehk pildid minevikust

Ärkasingi täna kehva enesetundega ja tundub, et tuleb diivanil-pleedi-sees-teetass-käes-päev. Ehk et turgutan kõikide koduste vahenditega ennast, et asi hullemaks ei läheks ja eesolevad plaanid tegemata ei jääks.

Mõtlesin aga hoopis ühe kiire postituse teha ja teile ka neid muutuse pilte näidata, mis mind ennast ikka siiani naerma ajavad. Kuidas ometi ma end peeglist ei näinud. :D Aga tõsi on, et siis ei olnud mul enesekindlusega mingeid probleeme – ülekaaluline küll, aga olin rõõmus ja rõõsa. Kaalulangus, toitumiskava, petta saamine ja muu kräpp oli see, mis igasuguse enesearmastuse viis. Aga see selleks, pilte tahtsin näidata ju.

Tegelikult olen ma varem ka mõningaid neist piltidest näidanud, aga mulle tundub, et blogisse satub ikka uusi lugejaid ka ja vaevalt, et keegi liiga kaugele arhiivi viitsib sukelduda.

059486863362eb

Mina 10. klassis. Rebaste ristimise päeval. :D Ma mäletan, et 9. klassi lõpetasin u 65-kilosena, aga siis hakkasingi paisuma. Umbes sel ajal lõppes vist ka regulaarne võrkpallitrenn ära ja liikumist jäi vähemaks. Ilmselge põhjus, miks kaal tõusma hakkas.

DSC_0200

12. klassi esimene pool. Oh juudas, need lühikesed tumedad juuksed. Täiesti võõras inimene. :D Ilmselt ka minu tippkaal, mis oli sinna 90 kg kanti. Aga tõesti kummaline, et sel ajal ma end üldse nii “paksuna” ei tundnud. Praegu hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et miks sa ometi end nii käest lasid, mineviku-Laura?

IMG_0512

Kuupäev kenasti pildi peal olemas. Suvi enne ülikooli minemist ja suuri muudatusi. Mis nunnu punnpõskne tüdruk, eksole. :D Käisime emaga Türgis puhkamas ja mul sellest reisist igasuguseid pilte, aga see siin näitab eriti kenasti, kui suur ma olin.

1175664_10151781753864383_2036482323_n

Suvi 2013 USAs. Siis olin ma juba veitsa alla võtnud. Vaadake, kui pruun ma olen! See oli üks äge suvi ikka, kogemus terveks eluks. Usa on üldse üks tore koht, seal on nii palju erinevaid inimesi, et seal ma end küll kuidagi paksuna ei tundnud. Tähelepanust ka nagu puudust ei tulnud. Starbucksis sain isegi abieluettepaneku. :D

kasklaura1

Ülikooli viimane aasta ehk kevad 2015. Umbes sama “suur” olen ma praegu ka. Võibolla kaalun siin pildi peal isegi vähem kui praegu. Igatahes meeldin ma endale siin pildil nüüd väga, kuigi sel ajal need enesekindluse probleemid ikka väga hullud olid. Mäletan, kuidas ma paanitsesin lõpukleidi pärast, sest “ma olen nii paks ja mul on nii nõme kehakuju”.

Laura_street_veeb-47

Ja siin on üks palju targem Laura, kes iseenda heaolu peale palju rohkem mõtlema on hakanud, kes eneseotsingutega tegeleb ja kes tunneb end oma kehas juba palju paremini. Aega võttis, aga asja võib saada küll, kui külm ära ei võta.
Foto: Maike Tubin

Vot selline kena teekond on läbi käidud. Kes iganes praegu sama teekonda käimas on siis ma tahan öelda üht – ole enda vastu hea, ära piitsuta end liialt, leia enda juures alati midagi positiivset, ära ole enda vastu õel ja kuri. Naudi teekonda ja mõtle oma eesmärk hästi läbi. Miks ma tahan alla võtta? Kas ma olen siis õnnelikum? Kas jälgida kaalu või vööümbermõõtu või võrrelda arengut hoopis piltidega? Ja mis kõige tähtsam: Ärge unustage oma vaimset tervist, see on tähtis!

Laura

8 viisi, kuidas kaalust alla võtta*

Ei, sa ei leia siit imenippe, kuidas kiiresti alla võtta, sest sellist asja pole olemas. Imenippe pole olemas. Kuid ma tahan sind aidata! Palun loe positus lõpuni! Mõtle, kuidas see sind tundma paneb.

Aga alustame siis!

1. VÕRDLE END KÕIGIGA! – Scrollid Instagramis ja sinu feedi jõuavad kõik need sixpack’i ja bubble buttiga tüdrukud, kelle keha sa endale ihaldad. Jaa, vaata neid pilte! Kurvasta, sest sa ei saa mitte kunagi selliseks! Näed spordiklubis naisi suuri raskusi tõstmas, rinnahoidja katab vaevalt vajaliku piirkonna ja sina möllad seal kõrval pisikeste kahekiloste hantlitega. Sa oled nõrk, mõttetu! Rabele palju tahad, sa ei saa kunagi nii tugevaks!

2. MÕTLE KOGU AEG TOIDULE! – Mida sa hommikuks sööd, kas selles on ikka makrod paigas? Ära unusta, et hommikusöögi ajal oleks juba mõistlik hakata vahepalade peale mõtlema. Lõunaks olgu ikka toit karbiga kaasas, pastast võid und näha. Kana ja tatar, salat kõrvale ja imeline maitseelamus on ju olemas. Õhtul ära üle pinguta, kindlasti söö vähe!! Sa tulid ju just trennist, sa ei TOHI süüa enam, mis kasu sellest trennist muidu oli. Aaa.. õhtu juba käes, oled ikka juba homse menüü peale mõtlema hakanud! TOIT ON ELU!

3. PIITSUTA END SELLE VALE AMPSU EEST! – Sõid kommi jah, kooki ka otsa? Nüüd kütad jõusaalis lisaks kaks tundi. Peaksid end lausa vihkama, rõve oled! Nii ei saa ju alla võtta. See banaan oli ka kindlasti üleliigne. Liiga palju süsivesikuid. Mõtled ka üldse? Tahad sixpacki või ei taha? Unusta ära kõik “hea”! Sulle ei ole ette nähtud. Tahad ilus olla – söö tervislikult! Ema tehtud õunakook ei ole tervislik!

4. KAALU END IGA PÄEV! – veel parem, mitu korda päevas! Jäta see number omale hästi meelde! Lase sellel oma päeva mõjutada. Oled juurde võtnud – paras, ei ole vaja siis puuviljadega liialdada! Peadki terve päeva õnnetu olema, ise oled ju süüdi, järelikult ei pinguta piisavalt. Just see number näitab sinu edu, sinu vormi! Pole tähtis, kuidas sa end peeglisse vaadates tunned või mida pildid/mõõdulint näitab. NUMBER ON PÕHILINE!

5. VIHKA OMA KEHA! – Sa oled ju paks! Mitte midagi pole sinus ilusat. Igalpool vohab pekk, tselluliit, kortsud, veenilaiendid, venitusarmid. Tahad jätkan? Sa oled kole! Ime, et sa üldse julged inimeste seas ringi käia. Seelikud ja kleidid unusta ära, eks! Need pole sulle. Vaata ennast! PAKS OLED! Oled 20 kilo alla võtnud? No ja siis, ikka oled paks! Alati oled paks! Jäädki paksuks, vahet pole palju alla võtad.

6. ÄRA PUHKA! – Ei taha täna trenni minna? Mismõttes? Sa oled sel nädalal ainult 6 korda trennis käinud. Puhkamine on nõrkadele. Tahad tugevaks saada või ei? Siis rassi, higista ja ära virise! Milleks kehal puhkust vaja üldse. Mida rohkem trenni teed, seda rohkem kaloreid kulutad ja seda rohkem alla võtad. Kirstus aega puhata küll.

7. JÄLGI KINDLASTI TOITUMISKAVA! – Ega sa oma peaga ei suuda nagunii midagi normaalset välja mõelda. Aja aga näpuga järge ja nii saad tulemused ka. Ei ole mingit isetegevust vaja, keha ka ära kuula. Teised teavad täpselt, mida sa sööma pead. Kõike on vaja grammi pealt jälgida. Köögis peab olema kaal. Iga suutäis ja gramm on tähtis. Mäletad ju – TOIT ON ELU. IGA GRAMM LOEB!

8. TUJUTSE IGA PÄEV JA KAOTA SÕPRU! – Sul ei ole sõprade jaoks aega. Nad tahavad su kuskile välja sööma viia ja siis sööd sa mingit jura ja põmm, oled endiselt üks räme vaal ja paksmagu. Sul on vaja trenni teha! Hobid ja sõbrad takistavad sinu eesmärke. Ole kogu aeg pahas tujus, nähva oma inimestele, küll nad su siis rahule jätavad. Saadki rahulikult trenni teha ja toidu peale mõelda.

Nii lihtne see ongi! Lase käia!


Tegemist on ilmselgete liialdustega ega puuduta kedagi isiklikult. Küll aga olen mina ise kõik need punktid oma teekonnal läbi käinud ja seetõttu oma tervisele (lisaks füüsilisele tervisele on vaimne pool väga tähtis) korralikult liiga teinud. Ehk aitab see kirjatükk kedagi teist ja hoiab ära need mustad augud, milles mina sipelnud olen.

*Ilmselgelt ei taha ma, et keegi sel viisil kaalu langetaks! Kirjeldatud punktid on äärmused, millesse laskudes ma endale väga hullult liiga tegin ja millest üle saamine võtab paganama palju aega. Ära ole nagu mina!

Tunnistan, et pealkiri on meelega just selline – kes ei tahaks siis teada, kuidas kaalust alla võtta. Aga ma päriselt-päriselt loodan, et minu kogemus päästab mõne teise sarnasest olukorrast.

Laura sportlik sessioon_veeb-60

Laura – sain 90 kilo pealt alla, aga mis hinnaga?
Foto: Maike Tubin

Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse. 

Toitumine paika ehk kallimaga koos tervislikuks

Ütlen täiesti süümepiinadeta, et reisi ajal absoluutselt toitumist ei jälginud. Sõime burgereid, pitsat, jäätist, kommi ja šokolaadi. Vahepeal natuke salatit, puuvilju, marju. Midagi liiga hullu tegelikult polnud, sest liikusime päevade jooksul ju palju jala.

Aga umbes siis, kui pool reisi läbi oli, leidsime mõlemad, et koju tagasi jõudes on vaja tervislikult ja täisväärtuslikult sööma hakata. Ja mitte, et peaks dieeti või et ainult mina jälgin, mida suhu pistan vaid mõlemad oleme tublid. Toitumisele lisaks muidugi trenn ja liikumine ka.

Hommikuti peab Jander endale ise söögi tegema, sest minul on ju puhkus ja kuigi ma ehk mõnel hommikul ärkan tõesti samal ajal ja saan mõlemale hommikusöögi teha, siis üldiselt peab ikka arvestama, et hommikust sööme eraldi.

Õnneks on hommikuks tervislikke variante palju: 

  • puder (soolane, magus, erinevad helbed jne)
  • muna (omlett, munapuder, keedumuna, praemuna)
  • smuuti (suvised marjad jm hea värske kraam)
  • võileivad (täistera leib, sink, köögiviljad, lahja juust jms)
  • pannkoogid (banaanipannkoogid, täistera pannkoogid jne)

Lõunat sööme me kindlasti eraldi, sest Jander on tööl ja mina kodus. Ja siit hakkab mul pea tühjemaks minema. Mida siis endale lõunaks teha? Ma ei tahaks kaks korda päevas pliidi ääres vaaritada (hommikusööki meeldib mulle hea meelega teha), sest õhtusöögi valmistamine jääb nagunii minu peale. Nii et lõuna võiks olla midagi kergesti valmistatavat, kuid samas hästi toitvat.

Erinevad salatid on kindlasti hea võimalus, aga tavaliselt kipun ma ikka liiga igavaks jääma. A’la kurk, tomat, paprika, kana. Igav ju!

Ma väga ootan erinevaid värskete, soojade ja külmade salatite retsepte. Mis on teie lemmikud?

Õhtusöökide osas olen ma sama tumba. No ei tule mina mingite ägedate toitude peale ja ega ma suurem asi kokk pole kunagi olnud. Samas on mul nüüd ju aega, et katsetada ja harjutada ja õppida. Asja ei tee muidugi väga palju kergemaks see, et Jander pole näiteks väga suur kala sõber. Kana ei taha ju kogu aeg süüa.

Aga kuidas tavaline juurviljad + lihaline huvitavaks teha? Mismoodi te juurvilju küpsetate/valmistate? Kana võin teha pannil/ahjus, aga mismoodi maitsestada, kuidas saab midagi head ja mahlast? 

Tahaks nüüd nädalaks natuke ette mõelda ja planeerida, et saaks suurema poeskäigu teha. Aga ma tõesti olen hädas. Pea on tühi! Võib olla on asi ka kohutavas jetlagis, aga no tõesti tahaks mõnusasti sööma hakata jälle. :)

Vahepaladega ma ilmselt hätta ei jää. Vähemalt midagi suudan oma peaga ikka välja mõelda. :D

Nii et ma väga-väga ootan teie retsepte, nõuandeid ja soovitusi. Aidake siis vaest väikest, kes jälle tubli olla ja mehele ka head toitu pakkuda tahab. 

19489543_1784039974941198_1011285174_n

Tänane hommikusöök. Poodi pole me veel jõudnud, kuid mul on kodus alati olemas kaerahelbed ja külmutatud marjad. Mina lisan pudru sisse ka muna, mis selle mõnusalt kreemiseks teeb ja kaks muna olid meil täitsa kapis olemas. Ideaalne hommikusöök!

Laura

PS! Ma mõistan aina rohkem, kui oluline on see, et ka kaaslane samal lainel oleks. Nii on ju palju lihtsam! Ma juba kujutan ette, kuidas me õhtuti koos jooksmas/kõndimas/rattaga sõitmas/rullitamas saame käia. ;) 

Projekti lõpp + järelmõjud

Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

  1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
  2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
  3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
  4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Pg1704-8841

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Pg1704-8857

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. :)

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2