Projekti lõpp + järelmõjud

Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

  1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
  2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
  3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
  4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Pg1704-8841

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Pg1704-8857

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. :)

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura

Toidu ettevalmistamine on kaalulangetamise juures kõige tähtsam

Appi, kui raske oli pealkirja eesti keeles kirjutada. Inglise keeles kõlaks lause palju ilusamalt – “Foodprep is the key!”

See ei tule ilmselt enam kellelegi uudisena, et toitumine on vormi saamise puhul kõige tähtsam. Sa võid rassida tunde jõusaalis, joosta kümneid kilomeetreid, kuid toidulauda mitte korrigeerides on raske soovitud tulemusteni jõuda. “Abs are made in the kitchen,” nagu targad on öeldud.

Projektiga alustades teadsin, et toitumine saab kogu protsessi juures kõige raskem osa olema. Trenni teha mulle meeldib ja kui kindel treeningplaan ees, pole muud kui seda täita.

Kes seda blogi mõnda aega lugenud on, teavad, et toitumisega on mul minevikus väga keerulised lood olnud. Liigsest piiramisest õgimishoogudeni, kõik on tehtud. Sellepärast ma ka hullult kartsin, kuidas nüüd minema hakkab.

17571916_1654374451241085_842382492_o

Esimene ülesanne oli tekitada korralikud toidukorrad, süüa iga päev enam vähem samal ajal. See tähendas aga seda, et toitu tuli hakata kaasa tegema. Ei saanud enam poest midagi suvalist haarata või kooli sööklast praadi. Kõik söögikorrad oli vaja ette mõelda. Kus ja mis kell ma olen, kas saan kodus süüa või pean autos kiired ampsud tegema.

Söön viis korda päevas. Hommikusöök umbes 6.30, vahepala kell 11.10, lõuna u kell 14.00, vahepala kell 17.00 ja õhtusöök 20.00 paiku.

Hommikusöögi söön kodus. Näiteks täna jõuan ma koju u 20.30, mis tähendab, et võtsin kaasa kõik toidukorrad peale hommikusöögi.

17669046_1654374491241081_896962916_o

Olin alguses päris hädas. Mul ei olnud sobilikke karpe ega topse, mis kõik vajaliku ära mahutaks. Üks päev koperdasin aga sellise lehe otsa nagu locknlockshop.eu. Nende plastikust lõunasöögikarbid tundusid täpselt minu vajadustele sobivad – kindlalt kinnituvad, mikros kasutatavad, nõudepesumasinas pestavad ja kenad ka.

Kirjutasin neile ja sain nende valikul portsu erinevas suuruses anumaid. Olin pakki kätte saades nii elevil, Jander naeris ka, et kuidas sellised “lambised” asjad mulle nii palju rõõmu pakkusid. :D Aga no tõesti oli põnev, toidu ettevalmistamine ja kaasa võtmine muutus kohe palju lihtsamaks.

17692810_1654374477907749_802377877_o

Eriti meeldib mulle karp, milles on nö sahtlid. Mulle ei meeldi, kui erinevad asjad omavahel sassi lähevad. Lisaks säilituskarpidele sain ka ühe klaasist küpsetusnõu. Ma pole jõudnud seda veel kasutada, aga homme on plaanis õhtusöögiks juurikaid teha ja kuna ma pean homme õhtul ilmselt ainult endale süüa tegema, tundub see nõu täpselt paraja suurusega.

17622908_1654374504574413_435655031_o

Nende kodulehel on tegelikult veel palju huvitavaid asju. Minge ja uurige ka. Sain karbid küll tasuta proovimiseks, aga võin tõsimeeli öelda, et olen väga rahul. Eile oli mul karbiga kaasas kodujuustu salat, mis loksus igatpidi trennikotis kaasas. Mitte üks tilk ei tulnud kuskilt vahelt läbi.

Neil päevadel, kus kõik toidud kenasti kaasa tehtud on, on igasuguste ahvatlustega palju kergem hakkama saada. Täna on meil õpetajate toas pool päeva kook laual olnud, mina sõin aga vapralt oma õuna ja muud. Ja just sellepärast ongi oluline toit ettevalmistada. Ka siis, kui mul päeval peale tööd ja enne trenni natuke aega on, et kodus olla, kipun kappidesse piiluma ja vahel midagi näksima. Kui toit aga eelmisel õhtul või hommikul valmis tehtud on, suudan täpselt õigel teel olla.

Mismoodi teie oma toitumist kontrolli all hoiate? Millised on teie food-prepi nipid? 

Laura

Kui sa pole veel blogi Facebooki sõber, siis tule pane oma toetav Like SIIN. :)

locknlockshop.eu valikuga saate tutvuda nii nende kodulehel kui ka Facebookis.

Kasuta sooduskoodi “Laura15” ja saad ostult 15% all. Kood kehtib 16. aprillini. :)

Minule saadeti järgmised karbid:

Meister stressaja

Projekti tõttu on mul olnud võimalus tutvuda hästi lahedate ja toetavate treeneritega. Anna ja Roman hoiavad meie tegemistel korralikult silma peal ja on alati toeks olnud.

Mul oli eile kohutav päev. Olgugi, et eile hakkas kevad ja mehega oli meil samuti väike tähtpäev, olin ma ikka täiesti läbi omadega. Kui me siis Annaga kahe trenni vahel maha istusime, et kaaluda (ei midagi ilusat!), hakkasin ma muidugi jälle nutma. Vahel tahaks endale jalaga anda, et mille paganama pärast ei suuda ma end nii palju talitseda, et pisarad nii kergelt ei tuleks.

Samas sain end korralikult välja elada. Rääkisin, kuidas kaalunumber jälle kinnisideeks on saanud ja kuidas ma keha selle tõttu korralikku stressi olen viinud. Rääkisin sellest, kui väga ma kardan ebaõnnestuda ja mitte hakkama saada. Ma kardan, et ma pole piisavalt hea, et ma pole piisavalt palju kaalu langetanud, piisavalt sentimeetreid kaotanud. Mul on ikka see pagana tunne, et ma PEAN veel alla võtma. Aga ma ei pea tegelikult midagi. Ainuke asi, mida ma tegema pean, on jälgima plaani – käima trennis, toituma korralikult. Kui kaal ikkagi ei lange siis.. siis ei juhtu mitte midagi, sest ma olen endast kõik andnud.

Me kõik teame, et treenides kasvab ka lihas. See tähendab, et ilmselt mu keha ikkagi muutub, lihtsalt number kaalul mitte nii usinalt. Aga see on õudne, kui hullult jama ma endale selle numbri üle obsessides kaela tõmban. Stressis keha ei tahagi midagi langetada.

Anna rahustas mu maha, ütles toetavaid sõnu ja andis mulle teadmise, et ma tegelikult olen tubli olnud ja kõik on hästi. Rahulikult, stressivabalt lõpuni!

Eilses HotYogas olin terve aja laibaasendis. Leppisime selle Annaga enne trenni kokku, et saaksin lihtsalt lõdvestuda ja pinged välja hinagata. Lamasin seal soojas ruumis, mõtlesin ainult oma hingamisele ja tundsin, kuidas pea sai mõtetest tühjaks. Ma ei mõelnud millelegi, lihtsalt olin seal ja oiiiiii kui hea see oli. Täpselt see, mida vajasin!

Kodus võeti mind lilledega vastu ja natuke hiljem ma juba magasin.

Ma tegelikult ei tea, kas sellise postituse jagamine on mõistlik või mitte, aga kergem hakkab küll, kui emotsioonid endast välja kirjutada saan. Nii te näete ka, et ma olengi üks täiesti tavaline noor, kes endaga korralikke võitlusi peab. Ja see tegelikult on ka normaalne, et kogu aeg ei saa särada ja hästi minna, neid halvemaid päevi on ka vaja, et endale toimuvat teadvustada ja siis edasi liikuda.

Laura

02Arig-09-190912

Foto: Priit Grepp