Aastakene armastust

Võtsin kolimisest aja natukeseks maha, et väike postitus kirja panna.

Lisaks kolimispäevale on täna ka “meie päev”. Täpselt aasta tagasi otsustasime, et muudame oma facebooki suhtestaatust ja hakkame “käima”. :D

Ma siin olen ikka mõelnud, et kuidas H. mind kannatanud on ja minuga siiani koos tahab olla. Ma pole just kõige kergema iseloomuga, mul on oma põhimõtted ja olen oma arvamuse välja ütlemises üsna häälekas. Lisaks kogu mu kaalu- ja enesehinnangutrall, mis kindlasti meie suhet mõjutanud on.

Aga ta on endiselt minuga.

Mulle meeldib, et ta jääb peaaegu igas olukorras rahulikuks. Ta on väga kaalutlev (jep Kaalud), hea analüüsioskusega ja kahe jalaga maa peal. Kui ma üle keen ja lained pea kohal kokku löövad, toob tema mu alati maa peale tagasi, rahustab ning lohutab. Ta oskab alati tuua olukorda uue vaatenurga, mis on mõistlik ja aitab mul asju teisiti näha.

Mulle meeldib, et ta hoolitseb minu eest. Kui ma olen tõbine või haige, hoolitseb ta alati selle eest, et mul soe teetass käes oleks, teeb valmis jalavanni ja on valmis õhtul pool kümme apteeki minema, et mulle vajalikud ravimid tuua. Ta teeb mulle tihti hommikuti söögi valmis ja lõunaks ja õhtuks ka. Köögis on ta igatahes osavam kui mina.

Mulle meeldib, et ta oskab mind üllatada. Ma olin ikka korralikult hämmingus, kui ta ühel reede õhtul Tallinna bussijaama mulle bussi vastu tuli, lilled ulatas ja siis oma teed läks. Või kui ta etteteatamata Tartusse tuli, et mind üllatada.

Mulle meeldib, et ta on mulle alati toeks. Kõikides mu ettevõtmistes on tema alati mu suurimaks toeks. Ta usub minusse, innustab mind ja elab mulle kaasa. Ma tean, et ta on alati olemas, ükskõik, kui raskeks olukord ei lähe. Ta õlg on alati olemas, kui mul järjekordne break-down on ja ma tean, et õhtu lõppedes saan nüüd tema kaissu pugeda ja tunda end turvalisena.

Ma olen üks õnnelik tüdruk, ma ütlen!

Aga nüüd tagasi kolimaaaa! :) Öelgu H. mida tahes, aga eks see tänane ole ikka ka meie kokku kolimise päev!

Ilusat pühapäeva,

Laura.

Laura 314

 

Esimest korda BodyCombatis + muud juttu ka

Tahtsin oma BodyCombati kogemusest juba reedel kirjutada, aga siis mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja vaatan, mis lihased sellest trennist arvavad. Aga laupäeval oli ju Kloogaranna festival ja ma jõudsin koju alles kell 2 öösel ja eile.. eile olin ma lihtsalt laiskus vol 500000.

Läksin reedel BC-sse ikka väga värisevate jalgadega. Kujutasin juba ette, kuidas ma seal nagu peata kana olen ja millestki midagi aru ei saa. Tegelikult asi nii hull polnudki, mõne sammukombinatsiooni jaoks pidin küll pingsalt treenerit jälgima, et lõpuks aru saada, mida käed-jalad tegema peavad, aga üldiselt oli isegi tehtav.

Ilmselgelt ei suutnud ma neid lööke nii intensiivselt teha, kui treener ja kogenumad, aga laupäevane lihasvalu andis märku, et ega ma vist päris niisama ei vehkinud küll. Tundsin mingeid selliseid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Naljakas :D Päris keeruline oli Kloogaranna festil Smilersile, Inesele ja Taukarile lava ees näppu visata, kui käed ja õlad valusad olid.

Ma pole küll kindel, kas ja kui palju ma veel BC-sse satun, sest BodyPump ja BodyAttack on siiski mu lemmikud, aga vahelduse mõttes on mõnus midagi muud teha. NTC-sse tahaks küll rohkem jõuda, aga trenniajad üldse ei sobi.

Järgmisena tahaks ära proovida BodyBalance’i ja Pilatese.

Tegelikult ei tea ma üldse, mis saab siis, kui töö peale hakkab. Kas ma üldse jõuan linna sõita, et trennis käia? Eks ole näha. Lahe oleks, kui saaks Keila Tervisekeskuses BP-d anda ja siis hoopiski seal treenida. Aga… seal on ju trennide valik ikka päris piiratud ja .. ah, pole mõtet asjadest ette rutata.

Mul tuligi praegu meelde, et ma pole kirjutanud ikka, mis mu edasised plaanid BP-ga on ja kas minust siis tegev treener ka saab või ei.

Agaa….

H. tuleb homme lõpuks tagasi! See tähendab ilmselt seda, et ülejäänud nädal saab blogis üsna vaikne olema, sest eks meil ole vaja natuke aega tagasi teha. Kolmapäeval lähme näiteks ühte vanalinna külaliskorterisse kvaliteetaega veetma. Ja siis tahaks koos mustikale minna.. ja igasuguseid asju veel.

Lisaks sellele sai meil H.-ga täna 10 kuud koos oldud. Tegelikult ju üsna lühike aeg, aga mulle tundub nagu ma teaks teda juba aastaid. Vahva igatahes, sest kõik on endiselt suurepärane! :)

DSC_0131 (1)

Laura.

Aga selleks, et blogi vaikust leevendada, tule hakka Laura Tartus Facebooki sõbraks. Sinna kirjutan ma ikka aeg-ajalt kiireid sissekandeid oma tegemistest ja mõtetest.

 

Sa oled ilus, loomulikuna!

Enesekindlusest olen ma varasemalt juba päris mitu korda pajatanud. Selle posituse (LINK) alla jättis üks blogilugeja ühe väga konkreetse kommentaari. Kõige muu seas mainis ta ka seda, et ma püüaksin ennast peika ees mitte nii hullult maha teha. Eks see tõsi ole, et H. on üsna korralikult vatti saanud minu murdumisaegadel või isegi niisama igapäevaselt, sest “ma olen ju nii paks ja kole.”

H. on mulle aga alati toeks olnud. Ta on alati kinnitanud, et olen tema jaoks väga ilus ja pole mul häda midagi. Seal juures püüab ta mind aidata, et ma midagi ette võtaks, et ma seda kõike ka ise uskuma hakkaks.

Me oleme kogu H. Prantsusmaal olemise ajal põhimõtteliselt igapäevaselt skype’inud. Sellest, kuidas ma igatsusest natuke lolliks minema hakkasin, ma juba kirjutasin, aga mulle tundub, et lisaks igatsusele, oleme me paarina tugevamaks muutunud. Me julgeme rohkem oma tundeid väljendada (jah, küll läbi skaibi ja arvutiekraani, aga ikkagi) ja oleme aru saanud, kui hea ikka koos on.

Ja nüüd kaldusin ma natuke teemast kõrvale. :D

Üldiselt olen ma nende skaibivestluste aeg voodis lääbakil, ilma meigita, juuksed sassis ja täiesti suvaliste riietega. Ja kui H. mulle täna ütles, et just sel viisil, meigita ja loomulikuna, ma talle kõige rohkem meeldin, tundsin ma end kõige kaunima naisena üldse!

Tegelikult tean ma juba ammu, et ega H.-le nii väga ei meeldi, kui ma end meigin, kerge ripsmetušš ehk veel, aga kõik muu on tema arvates üleliigne.

No vot siis.. mul on mees, kes peab mind kõige ilusamaks just sellisena nagu ma praegu olen. Olgu mul siis suur tagumik või väiksed rinnad või halvast toitumisest tekkinud kõhupunukene. See teadmine, et ma tema jaoks sellegi poolest kõige ilusam olen, on tegelikult nii vahva ju! :)

Ise tunnen ma end kõige ilusama ja enesekindlamana trennis. :D Ei ole mul siis ei meiki ega midagi, aga just trenniriietes ja higisena tunnen end hästi. Väike weirdo, I know. :D

Kuidas teie end kõige enesekindlamalt tunnete? Kas vajate palju meiki, korralikku soengut ja ilusaid riideid? Millistel hetkedel teie end kõige paremini tunnete? 

Laura.

11774723_1071643212847548_765024255_n

Random

H. on ära olnud umbes-täpselt kaks nädalat ja selle nädala keskpaigani oli kõik täitsa okei. Aga kurjam, kus nüüd tuli igatsus peale. Keegi ei võta kaissu, keegi ei anna musi ja kellegagi pole rääkida. Olen nukralt koos loomadega üksinda kodus (jee, vanemaid pole, vaba pleiss) ja vahin lollakaid filme. Mi so sad!

No olgu-olgu, see kaks nädalat on ju nii lühike aeg ja veel 1,5 nädalat oodata on ilmselt ka väga lühike aeg, aga still… tahaks, et keegi öösel kaissu võtaks. Isegi koer ei tulnud täna öösel voodisse, täiesti loner!

tumblr_mebk3m8XpW1rm9znho1_500

Aga ma tahaks juuksurisse minna. Keegi oskab Tallinnas või siin ümber head juuksurit soovitada, kes hingehinda ei võtaks?

Random… this post is random.

Laura.

Pool aastat ehk kuidas ma oma rekordi jooksin.

Aeg vist tõesti lendab, sest reedel tähistasime H.-ga oma kuuendat kuud koos. Tegelikult on tunne nagu oleks juba terve igaviku koos olnud. Mõnus!

Käisime reedel kinos filmi “Vehkleja” vaatamas. Mul on täielik nõrkus Märt Avandi vastu ja ka sel korral ei lasknud ta endas pettuda. Mulle film meeldis, sai nii nutta kui naerda. H. jaoks oli see esimene Eesti film, mida ta kinos vaatamas käinud on, sest “nagunii tuleb kohe etv-sse”. :D

Peale filmi plaanisime kuskil mõnusas kohas istuda ja niisama teineteise seltskonda nautida, aga kõht oli popkornist täis ja polnudki nagu tahtmist miskit süüa/juua. Lõpuks jalutasime natuke lihtsalt linna peal ja kui kell hakkas 22le lähenema, tahtsin mina magama saada. Nii korralikult oli unereziim paigas, et isegi reede õhtul ei suutnud kauem üleval olla. Aga tore oli sellegipoolest! (Kellakeeramine mõjus mulle kohutavalt!)

Laupäeval käisime Lõunakeskuses, sain omale pikad jooksupüksid ja need oli vaja ju kohe ära katsetada. Olgugi, et ilm oli kehv ja esimesed sammud väljas ei soosinud absull mingit jooksutunnet, siis lõppes üritus mega hästi. Võtsime algseks eesmärgiks joosta vähemalt 3 km. See oleks koleda ilma juures päris mõnus väike sörgike olnud. Kui me olime umbes 25 minutit jooksnud ja 4 km oli kohe täis saamas, tegi H. ettepaneku joosta TUND AEGA JÄRJEST! Ma alguses tahtsin ta muidugi välja naerda, turtsatasin korraks ja lubasin siis vähemalt proovida.

Ma tõesti pole kunagi nii palju järjest jooksnud. Ma vihkasin ju jooksmist. Aga laupäeval koos oli kuidagi nii mõnus ja kerge. Üsna märkamatult saigi tund aega täis ja läbitud vahemaaks 7,84 km. Tempo ei olnud muidugi tappev, aga minu jaoks oli oluline see, et ma nii kaua vastu pidasin. Minu esimene tund, minu esimesed 7+ km! Maijooksu distants sai läbitud, tuleb ikka ära registreerida vist.

Ma olin peale jooksu vist terve õhtu nagu väike laps, kes oleks just millegi imetabasega hakkama saanud! Ma olen palju võimsam, kui ma ise arvasin. Halleluuja, nii vähe on õnneks vaja! :)

Pühapäeval sain oma Tartu ratta taas siia. Nüüd on hea kiire kooli-trenni-koju rallida. Selline retro-ratas sobib Tartusse ju ideaalselt!

11082718_1060101657340476_1122664102_n


Homme ootab mind ees aga esimene trenn MyFitnessis. Täna oli ametlikult minu viimane BP TYSKis ja selle puhul tegi Elari 92-st kava, minu kava! No nii mõnus oli, pingutasin ja nautisin, aga kurb oli ikka ka. Nii omaks olid need hommikused trennid ja inimesed saanud, et tõesti on kahju lahkuda. Uutele võimalustele mõeldes olen ma aga väga elevil ja võimaluse korral külastan Elari hommikusi trenne mõne korra ehk ikka veel.


Eelmise nädala küsitluse võitsid koerainimesed. See oli siiani ka kõige populaarsem küsitlus, millele vastas 64 inimest. Sellel nädalal soovin ma aga teada, kas eelistate vaadata komöödia- või draamafilme?

Olge tublid ja ilusat nädala algust!

Laura

PS! Mu võimetel pole piire. – Tervitan Liiset! :D (Said, mis tahtsid!)