(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura

Tööst ja tulevikust

Ma pole ammu tööasjadest rääkinud. Ühelt poolt muidugi sellepärast, et blogi põhiteema on hoopis muu ja teisalt ka sellepärast, et ma ei taha mingeid arusaamatusi.

Nüüd saan öelda, et peale suurt kaalumist ja mõtlemist ja nutmist ja paanitsemist, andsin ma siiski oma jah-sõna ja jätkan ka järgmisel aastal õpetajana, nüüd ka juba täiskoormusega.

Esimene aasta on tõesti raske olnud, just emotsionaalselt. Ma ei oska veel oma emotsioonidega nii hästi toime tulla, kui ehk võiks. See tähendab, et ma muretsen kõikide asjade üle palju rohkem, kui põhjust ja võtan liiga palju südamesse. Aga eks see kõik tulebki ajaga!

Pidasin täna ühe nutuse vestluse maha ja sain kinnituse, et mind usaldatakse ja soovitakse koolis ikka edasi näha. Ja ehk oligi mul seda kinnitust vaja. Ma olen enda suhtes väga kriitiline ja selline tagasiside andis natuke kindlust juurde.

Teine poolaasta on palju paremini läinud kui esimene. Esiteks oli akadeemilise puhkuse võtmine ainuõige otsus! Teiseks on mu töö lastega lihtsamaks läinud. Ühel hetkel nad justkui “said suureks”. Tunnid muutusid palju rahulikumaks, mina muutusin rahulikumaks ja töö sujub palju paremini.

Muidugi on olnud hetki, kus kõik liigub küll ülesmäge aga siis kolinaga jälle alla. Siis tekibki alla andmise tunne, lööks käega ja jalutaks minema. Aga kas mina, Laura, olen kunagi allaandja olnud? Näkää!

Kõik see eelnev jutt annab aimu ka sellest, et jätkan sügisel oma magistriõpingutega. Akadeemiline puhkus lõppeb mul juunis ära ja kui ma seda arsti soovitusel ei pikenda, saan ma sügisest edasi õppida.

Ma loodan, et edasi läheb igatpidi kergemini. Aja planeerimine saab jälle võti olema. Ja küll ma hakkama saan, eksju?!

PS! Siia on vist ikka paslik lisada, et veel paar nädalat tagasi olin ma valmis päriselt alla andma. Töölt ära tulema ja kooli pooleli jätma. Sest noh.. raske oli ja mustad pilved olid pea kohal. Süda ja mõistus olid täiesti erineval arvamusel ja ma olin niiii suures segaduses.

Vot siis sellised lood.
Laura

DSC_0062

Läbikukkuja? Laisk? Stressis?

Nägin Mannu blogipostituses BP’i vahenditest pilti ja mu südameke hakkas natuke verd tilkuma. Minus tekkis niii suur igatsus kangi, raskuste ja selle tunde järgi, mis see trenn pakub. Ma pole ikka kohe väga kaua trenni jõudnud. Täiesti ausalt öeldes – mul on kriis!

Sisseelamine töö- ja kooliellu võtab endiselt aega. Aja planeerimine pole kunagi mu parim oskus olnud ja praegu ei suuda ma ka kahte kohustust päris täpselt planeerida. See tähendab, et ma naudin tööd ja tegelen enamasti sellega ja koolitööde tegemist lükkan viimasele minutile. Kuigi, ma töötan alati pinge all paremini ja efektiivsemalt, aga sellega tõuseb ka stressitase.

Mu päevad algavad tavaliselt hommikul kell 6 ja lähen õhtul juba 21 aeg voodisse. Paljude jaoks kõlab see ilmselt kummaliselt, aga need igapäevased  4 tundi, mis ma lastele annan, väsitavad päris korralikult. Edasi järgmiste päevade tundide planeerimine, suhtlemine vanematega ja lõpuks tahaks natuke H.-ga ka koos olla.

Ma olen tõsiselt kurb, et mul pole võimalik hommikuti trennis käia. Mul lihtsalt pole kuskile minna. Kohalikus tervisekeskuses ei tehta lihtsalt nii vara hommikul rühmatrenne, et ma kella 8ks tööle jõuaks. Ja peale tööd olen ma lihtsalt väsinud ja veedan hea meelega teleka ees, H. kaisus, aega.

Söömine on ka nii nagu ta parasjagu on. Hommikuti söön alati õigesti ja korralikult, võtan enda jaoks selle aja ja naudin seda. Tööpäeva jooksul ma väga süüa ei jõua, kogu aeg on mingit tegemist, nii et mul ei tule isegi meelde, et sööma peaks. Heal juhul söön umbes 16 paiku korralikuma sooja söögi ja that’s it. Noh ja kui koju satub midagi magusat, siis ei suuda ma sellest ära öelda. Stressisöödik nagu ma olen. Praegu Tartus olles ei jaksa ja suuda ma samuti jälgida, mis suhu satub. Päevad on pikad ja pausid lühikesed, mis tähendab, et isegi lõunat pole aega süüa. No ja siis näksidki midagi lambist.

Ühesõnaga, võite kõik praegu pettunud olla, aga ma veel lihtsalt elan sisse, harjun uue elukorraldusega. Ma olen täiesti kindel, et üks hetk loksub kõik paika ja kuna pingeid on juba piisavalt, ei taha ma toitumisega omale lisapinget tekitada. AGA vot trenni peaks küll tegema, seda ma TAHAN teha. Lähen esmaspäeval peale tööd ja uurin, mis tingimustel ma kohalikus klubis trennis käia saan (õpetajatele peaks seal mingi soodustus olema). MyFitnessiga jätsin hüvasti, nii kurb kui see ka pole, aga kahe linna vahel ei jõuaks ma end igapäevaselt hoopiski jagada.

Ma ei usu, et ma olen läbikukkuja. Olen rajalt veidi maas, avastan endas hoopis muid külgi ja arenen tööalaselt selle eest. See pole laiskus, see pole see, et ma oleks alla andnud, ma lihtsalt stressan ja püüan nii hästi ( ja kiiresti) kui saan, õigele teele roomata.

Laura 004

Laura.

EDIT: Mul on oktoobrikuu jooksul ametlikult 5 vaba päeva. Oktoobrisse mahub kaks õppesessiooni (millest üks on poole peal), mis tähendab, et kaks korda on mul 12 päevased “töötsüklid”. Puhkepäevad kuluvad ilmselt koolitööde tegemisele. Ehk et.. umbes sellisest tempost räägin. 

Õppekäik ehk magasin kolm tundi lõunaund

Nädalavahetus siuhti möödas. Palju raha (aga mitte ülearust) kulutatud ja natu-natukene puhatud ka.

Tänasega hakkas pihta jälle minu 12-päevane non-stop nädal. Ja selliseid “nädalaid” saab oktoobris olema kaks. Ma arvan, et olen oktoobri lõpuks üks korralik suss. Praegu püüdsin tegemata kodutöid teha ja väikseks vaheeksamiks/kontrolltööks õppida, aga no üldseee ei ole viitsimist. Miks see materjal ometi kord nii igav on ja nii mitte-vajalik. Ma tõesti ei saa aru, miks on vaja pähe õppida asju, mida ma edaspidi nagunii ei kasuta. Oh well..

Aga nagu pealkiri ütleb, käisime täna klassiga õppekäigul. Vaesed lapsed pidid selleks maha käima päris korraliku maa. Üritusele minek oli veel okei, suutsid rivis käia, loba ei läinud liiga suureks ja tujud olid head. Tagasitulek oli aga hirrrmus, sest lapsed olid väsinud, pissihäda tuli peale ja nii edasi ja nii edasi. Aga üritus, kus käisime, oli ise väga vahva. Lapsed küpsetasid ise leiba ja pärast maiustasime leivaga. Mõelda vaid, üks lapsevanem oli meile leivapäevaks kaasa teinud koduleiva, mis tuli hommikul reaalselt otse ahjust ja no see oli tõesti üks maitsvamaid leibu, mis ma kunagi söönud olen! Mm..

Kui ma alguses mõtlesin, et õppekäigud on vahvad vaheldused koolitööle, siis praegu tundub mulle tundide andmine sada korda lihtsam. :D Ma olin päeva lõpuks nii väsinud, et kui ma siis üks hetk lõpuks koju jõudsin, õppima ja tööd tegema pidin, vajusin ma lihtsalt diivanile ära ja magasin 3 TUNDI jutti!!

Nii palju tahtsin täna teha ja jõuda, aga läks hoopis sedasi. Eks homme ole uus päev, pean kindlasti rohkem jõudma.

Eile, kui end uueks õppesessiks ette valmistasin, tekkis küll kerge masendus. Nii palju on vaja teha, tööl on palju teha ja noh, puhata ju võiks ka millalgi, aga praegu väga ei paista seda aega. Aga küll see viril tuju üle läheb. Soolaleivapeod ja H. sünnipäev ootavad ees, mis tähendab, et miskit vahvat siiski on oodata ka. :) Seni tuleb lihtsalt tugev olla ja vastu pidada.

Laura2 055

Laura.

Õpetaja valud

Üks päev ma õpetaja rõõmudest kirjutasin. Nii nagu igas asjas, on ka selle töö juures (ilmselgelt) omad valud. Pooled valud mõtlen ma ilmselt ise juurde, sest mu nahk pole veel piisavalt paks ja liialt emotsionaalne olen ma alti olnud.

Ma tahan alati, et kõik hästi oleks. Mulle ei meeldi eksida ja mulle ei meeldi, kui kellelegi halva mulje jätan. Ma justkui tahaks kõigile meeldida (mis on ilmselgelt võimatu!) ja kõigiga hästi läbi saada. Aga reaalsus on see, et kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, vahel tekib arusaamatusi ja vahel juhtub, et sa polegi kellegi silmis nii lahe, kui sa ehk tahaksid olla. Ühesõnaga, ma vihjan siin praegu sellele, et lisaks sellele, et ma tahan oma lastega hästi läbi saada ja neile hea õpetaja olla, tahan ma ka lapsevanemate silmis heas nimekirjas olla.

Avastasin, et õpetajana (ja klassijuhatajana) olen ma tegelikult 24/7 tööl. Ma tsekin pidevalt oma meili, vastan kirjadele võimalikult ruttu ja põhjalikult. Ma mõtlen pidevalt, mida tundides teha. Ma mõtlen kõigi laste peale eraldi, kellel, mis mured on, kes kuidas kooliga kohanenud on ja kuidas ma kedagi paremini aidata saaks jne. Ehk et mu mõtted on pidevalt tööl! Püüan nüüd tegelikult seda kõike piirata. Alates kella 17st õhtul püüan ma meili mitte vaadata (no, tegelikult praegu ikka jälgin, sest see on nii sees, aga no ei saa ju ainult tööasjadele mõelda), nädalavahetusel on e-päevik ja meil keelatud, alles pühapäeva õhtupoolikul võib kiirelt kontrollida, ega esmaspäeval midagi ootamatut ees pole.

Õpetajatöö on tegelikult üsna kurnav. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Olin ma isegi alguses arvamusel, et mis see neli tundi päevas siis anda on, aga tegelikult… ma istun kergendusega õpetajate toa diivanile, kui päev läbi. Tihti juhtub, et selle nelja tunni jooksul ei jõua ma isegi tualetti. Ühesõnaga, need neli tundi lendavad mega kiirelt, aga võtavad samas palju energiat. Edasi tuleb planeerida järgmise päeva tunnid, suhelda vanematega, täita e-päevikut jne. See pole midagi keerulist, aga võtab ikka aega. Tundide ettevalmistamine ei võta küll nii palju aega, kui ma kartsin, aga ma tean, et oluline on tund võimalikult sisukalt välja mõelda, sest lapsed tunnetavad kohe ära, kui oled “poolikut” tundi andma läinud.

Enese kiituseks võin öelda, et tegelikult on mul eneselegi üllatuseks üsna hea improviseerimisvõime. See tähendab, et kui ma näen, et mu esialgne plaan ei tööta, lapsed muutuvad rahutuks või mingi muu error tekib, suudan koha peal kiirelt asjad ümber mängida – teha kiire liikumismängu, võtta teine ülesanne vms.

Noh ja emotsionaalselt on see kõik samuti kurnav, sest ma suhtun kõigesse väga tõsiselt ja võtan kõike hinge. Sellega pean veel vaeva nägema, sest nii põlen ma varsti läbi.

Õnneks kaaluvad rõõmud need valud kõik üle. Alles esmaspäeval sain nii palju häid sõnu lastelt: “Sa oled kõige parem õpetaja!” “Me tahaks, et sa meie õpetaja oleks.” “Sa oled nii äge!” Ja koos nende lausetega unustasin ma hetkega need krokodillipisarad, mis ma eelmisel nädalal valasin. Lapsed on vahvad, nii vahetud ja siirate emotsioonidega.

Seega, still loving my job!

Laura.