Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

Sõpradest, stressist ja trennist

Olen viimastel nädalatel palju oma kallite sõbrannade peale mõelnud. Õigemini sellele, kui halb sõber ma olen olnud. Elutempo on nii kiire ja päevad jooksevad halastamatult käest ära.

Kuna stressitase on stabiilselt kõrge, ei suuda ma ka vabadel õhtutel või päevadel üldse sotsiaalne olla. See tähendab, et kui mul ka oleks aega kellegagi kokku saada, ei suuda ma end voodist püsti ajada. Ma lihtsalt… olen ja tahan võimalikult palju ruumi, et oma mõtetega olla. Vahel pikutan, vahel loen raamatut, vaatan telekat, surfan netis. Aga mõte sellest, et kellegagi rääkida ja aega veeta, tundub minu jaoks hirmus raske.

Ometi on mul nii head sõbrannad. Sellised, kes mind alati toetavad ja minu jaoks olemas on. Nad on mulle nii kallid ja ma olen nii tänulik, et nad mind maha ei kanna, mis siis, et mind praegu väga olemas ei ole.

Praegu püüan tegeleda sellega, et stressitaset alla tõmmata. Kaal ei lange, tööl on raske ja nüüd olen omale korraliku köha ka saanud. Aga kuidas seda stressi siis ikkagi vähendada? Ma võin ju mõelda, et “täna enam kaalule ei mõtle”, “täna enam töö pärast ei muretse”, aga see ei käi ju nii.

Eile käisin jalutamas. Plaani järgi pidin Arigatosse kardiot tegema minema, kuid enesetunne ütles, et väljas liikumine oleks vajalikum. Pean tõdema, et pole viimasel ajal värskes õhus üldse liikunud, lihtsalt pole aega/tahtmist/jaksu. Eile tundsin, et pean minema. Pidasin treeneritega nõu, et kas selline trenniasendus on sobiv. Oli küll. Sain korralduse umbes tund aega kõndida/joosta süsteemiga 3 min kõndi ja 1 min jooksu, vahele kätekõverdused ja väljaasted. Jooksmise otsustasin siiski ära jätta. Olgugi, et päike oli mõnus, puhus üsna külm tuul ja jooksmine tundus haigele kurgule/köhale veidi liiast.

Kõndisin 1,5 tundi ja u 8 km, tegin 70 tavalist kätekõverdust ja 70 triitsepsi kätekõverdust, 150 väljaastet. Tundsin end pärast väga hästi, värske õhk mõjus turgutavalt ja sain pead korralikult tuulutada. Lisaks on mul nüüd võimalik avastada kodu ümbruses olevaid terviseradasid, Stroomi rand pole kaugel.  Põnev oli, mõnus oli. Olin pärast palju paremas tujus, jutukam ja rõõmsam. Täna hommikul ma muidugi jälle nii hästi end ei tundnud. Järjekordne magamata öö köha tõttu. :(

Kuidas siis ikkagi stressiga võidelda? Mida teie teete selleks, et akusid laadida ja enesetunnet parandada? Ma ju tahaks ikkagi veel kaalust natuke alla võtta, aga seni, kuni sundmõtted peas on, see kindlasti langeda ei kavatse. Help me pliiis!

17622676_1653184871360043_635102868_o

Laura

Rühmatrenn või kodune treening?

Ma olen tegelikult vist ikka kogu aeg rühmatrennide usku olnud. Mulle sobib see, et pean olema kindlal ajal kindlas kohas, mu kõrval on treener, kes kõik harjutused ette näitab, vajadusel tehnikat parandab ja motiveerib. Sa tead, et see umbes 60 minutit läheb täie ette ja saad koormuse kätte. Eks muidugi sõltub ka sellest, kui palju sa pingutad. Üldiselt on ikka nii, et isegi siis, kui päevaväsimus on peal, siis treenerist oleneb nii palju. Motiveeriv treener paneb su pingutama ka siis, kui ise ehk liiga kiirelt alla annaks.

Näiteks. Eile oli mul ÜKT  (üldkehaline treening), mida juhendab Katrena Tenno. Üks lahedamaid rühmatreenereid minu meelest. Tema olek ja kogu suhtlemisviis on täpselt selline, nagu mulle meeldib. Olin eile jälle üsna väsinud, kuid püüdsin endast ikka võimalikult palju anda. Tegime kangiga puusatõsteid. Mul oli kangil 10 kg, mille peale Katrena arvas, et ma peaks kindlasti raskust juurde panema. Kahe seeria vahel tegimegi kiire raskuste lisamise (kokku 20 kg) ja vot, kohe läks harjutus intensiivsemaks ja mõnusamaks. Ma arvan, et järgmine korda lisan isegi natuke veel, tagumik vajab ju mõnusat hoolt. ;) Ühesõnaga.. mul oli endal nii hea meel, et treener mulle nö appi tuli, mind rohkem pingutama pani.

Need päevad, kui mu treeningkavas on ainult kardiomasinatel töö, on minu jaoks trenni mõttes kõige raskemad. See tähendab, et ma saan valida, millal trenni minna – kas kohe peale tööd või natuke hiljem või päris õhtul. Eks valikuvõimalus on muidugi hea, saab omale näiteks õhtu vabaks teha või muudmoodi päevaplaani sättida. Minu jaoks on ikkagi see üksinda saalis rassimine raske, veits igav ka.

Üks võimalus on ka kodus treenida. Selleks on olemas üks ülihea abivahend – N+TC app.

Treeningud on jagatud kolmeks:

  1. mobility – parandab liikuvust
  2. endurance – parandab vastupidavust
  3. strength – jõutreening

Saad valida erineva kestvuse ja raskusastmega treeningute vahel, ära on  märgitud ka varustus, mida konkreetse trenni juures vajad. Tegelikult on valikus väga palju trenne, mis üldse vahendeid ei nõua, nii et igaüks peaks endale sobiva leidma. Ma juba kujutan ette, kuidas ilmade soojenedes sõbrannaga kuskil pargis mõne trenni läbi teha saame. App on selle jaoks ideaalne!

Aga eks kodus treenimisega ole ka see, et… diivan on mugav ja telekast tuleb midagi huvitavat ja .. lihtne on vabandusi leida ja aega muudkui edasi lükata. Kättevõtmise asi muidugi, kui trenniriided juba selga saab, läheb kergelt. Mulle tundub, et kodused trennid on eriti head just näiteks lastega emadele, kellel treeningklubisse minemine muidu keeruline on. Lisaks ei nõu kodus treenimine sentigi raha.

02Arig-09-165746

Foto: Priit Grepp

Millised teie eelistused on? Kas treenite pigem klubis või kodus? Kas NTC app’i on keegi kasutanud?

Laura

EDIT: Viigi kirjutas samal teemal, olin alguses postitusele põhimõtteliselt sama pealkirjagi pannud. :D

Vaikus ei tähenda allaandmist

Olen taaskord blogis vaikne olnud. Nagu ikka – mõtteid on, kuid aega ja “soont” pole. Ja kui ikka soont pole, siis ei tuleks neist postitustest miskit head lugemist ka.

Natuke oma blogi Facebooki lehel juba mainisin, et olen lihtsalt väsinud ja mingi stressipisik voolab aina hullemalt sisse. Tööl on natuke raskem periood ja see mõjutab mind nii palju, et näiteks terve tänase päeva olen mõelnud sellele, kuidas ometi saaks nii, et homme tööle minema ei peaks. :( Ma lihtsalt jaksa!

See, et ma blogis vaikne olen, ei tähenda aga mitte üldsegi seda, et ma oma kaalu langetamisega ei tegeleks. Hetkel olen jõudnud aga punkti, kus enam kaal liikuda ei taha. Ja see viib motivatsiooni natuke alla ja tekitab jälle lisastressi. Stress juba ise on üks suur põhjus, miks kaal tavaliselt ei lange ja kui neid erinevaid faktoreid nii palju on, siis istudki natuke nukralt selle ühe koha peal.

02Arig-09-193424

Foto: Priit Grepp
Mina kõhulihaseid hirmsasti pingutamas. Treener Anna on taamal väga rõõmus minu raskuste üle. :D

Tegelikult ma ju tean, et lihased kasvavad ja rasvaprotsent langeb ja ümbermõõdud ka, aga hirmuga mõtlen sellest, kuidas ajakirja läheb kaalulanguseks liiga vähe miinuseid. Ilmselt need lugejaid, kes vähegi selle teemaga kodus on, saavad aru, et neid viimaseid kilosid ongi raske alla saada ja arvestades minu tegelikult üsna väikest algkaalu, olen ma suutnud oma kehamassist ikkagi täitsa arvestatava osa maha saada. Tavalugeja vaatab aga ikka numbreid ja näiteks -6kg kolme kuuga tundub häbiväärselt vähe. Aga tegelikult olen ma niiii palju vaeva näinud, tublisti trenni teinud ja toitumist kontrollinud, et mina ise olen selle tulemusega küll rahul.

Ehk et nüüd mul ongi see pinge peal, et projekti lõpuni on nii natuke jäänud ja teosammul liikuv kaalunumber ei luba mul hõisata imeliste miinustega. Ma tunnen, et ma PEAN veel hästi palju alla võtma. Et ma PEAN end jõhkralt veel piitsutama. Raske on!

02Arig-09-195210

Foto: Priit Grepp
Lendasime koos treener Annaga. Kunagi suudame äkki nii, et kätest kinni ei hoia.

Ma ei taha, et keegi valesti mõistaks. Ma muidugi tahan projekti lõpuni pingutada ja endast parima anda. Ma tahan ka peale projekti lõppu trennidega jätkata ja toituda ikka korralikult, aga see ajaline piirang, see “sundlus” on see, mis mulle ikka korralikult stressi tekitab.

Kõik see eelnev ongi põhjus, miks ma ei julge/taha blogima tulla. Ma küll saan aru, et siin on nii palju neid, kes mulle kaasa elavad ja alati heade sõnadega toetavad, aga ma ei taha teid alt vedada. Seepärast on lihtsam mitte mingeid ootusi tekitada ja nii ei pea te minus pettuma. Ma oleks hirmus rõõmus, kui ma saaks teid üllatada ja öeldagi, et vot.. nüüd on soovitud kaal käes ja mina oma keha üle õnnelik. Üks korda peab see kõik juhtuma! Aga kas just nüüd, projekti lõppedes, ma ei tea.

02Arig-09-193046

Foto: Priit Grepp

Ma olen täiesti kindel, et ühel hetkel olen ma hästi rõõmsalt ja regulaarselt blogi juures tagasi. Praegu luban endale toimetada just nii, et võimalikult vähe stressi oleks.

Loodan, et te mind päris ära unustanud ei ole ja mind ikka endiselt maha ei kanna. Ma ikka tahaks näidata, et kui midagi palju tahta, siis on kõik võimalik. No ja tegelikult on suvi mu ellu niiiiii palju uut toomas, et see hirmutab mind varbaotsteni. Aga ma tean, et olen õigel teel! Ja nüüd ma juba kaldun täiesti kõrvale ja ajan mulli.

Ühesõnaga.. ma pingutan vapralt edasi!

Pai!

Laura

Kuidas mul läheb?

Tööl on hetkel hullumaja, trimestri lõpp. Seega lõppes puhkus kohe eriti suure pauguga, ei ole mingit passimist, tööd vaja teha. :D Aga pole hullu, olen juba omadega mäel.

Reisipostitust olen juba kirjutama hakanud, aga pildid on nii minu kui Jandri telefonides ja kuna me suur lauaarvuti andis otsad, siis ma ei tea, millal ma pildid arvutisse tõmmatud saan. Mu enda läpaka mälu on lihtsalt nii täis ja mul pole seda kuskile tühjendada ka.

Mõtlesin, et kirjutan siis vähemalt sellest, kuidas projekt läheb ja kas ma ikka olen veel õigel teel.

Mul läheb hästi. Reisi ajal lasin toitumise korralikult käest ära, sest igasuguseid häid asju oli vaja süüa ja proovida. Ma väga palju ei põdenud, sest liikumist oli ka hästi palju. Värisevate jalgadega astusin teisipäeval kaalule, kuid ei pidanudki pettuma. Kaal näitas täpselt sama, mis enne reisi. Hurraaa!

Esimene päev peale reisi oli väga raske tavalise toitumise juurde tagasi saada, aga eilseks oli asi juba enam-vähem. Kaal jälle langeb ja enesetunne on hea. Tundub (tegelt tean seda ju ammu), et mida vähem stressata ja iga ampsu üle  paanitseda, seda paremini keha reageerib. Ma muidugi püüan patustada tõesti minimaalselt, kuid üks komm mõnel neist päevadest, kui tuju miinustes on, ei tee mind veel paksuks.

Kahtlaselt palju komplimente olen ka saama hakanud. Reisilt tulles imestasid mitmed töökaaslased, et küll ma olen ikka peenikeseks jäänud. Ka projektikaaslased teatasid, et silmnähtavalt olen väiksemaks jäänud. Ise näen end ju iga päev ja raske on märgata. Pool projektist on läbi ja pool eesmärgist enam-vähem täidetud. Tuleb pingutada, et veel 4-5 kilogrammi kahe kuuga maha raputada.

Eile proovisin uut trenni – heartbeat. Tegemist on võitluskunstidest inspireeritud kiire aeroobse treeninguga. Oh boy, that was fun. Ja raske! :D Aga täiega lahe oli ja täna annavad mingid kahtlased lihased tunda. Treener oli ka selline ülienergiline kütt, kelle “jõuad küll, ei anna alla” motiveeris korralikult ja kõhulihased suriiiiiid.

Täna ja homme lähen joogatama ja pühapäeval BP. Ei mingit puhkamist nädalavahetusel, tööasjadega tuleb ka veel tegeleda. Uuh!

Praegu tuli meelde, et ma pole meie personaaltreeningust ikka kirjutanud, istub ka draftis see postitus. Täiesti ulme, kuidas päevad ja õhtud mööduvad, aeg kaob lihtsalt käest. Mul igapäevaselt mõlguvad peas erinevad teemad, millest kirjutada, aga ma füüsiliselt lihtsalt ei jõua. Praegu näpistan ka aega tööarvelt, et midagigi kirja saaks. Ma loodan te mõistvale suhtumisele. :)

Olgem siis tublid ja loodan, et elate mu teekonnale ikka kaasa. Olgugi, et väga kaootiliselt uusi postitusi avaldan.

Pai ja tsau!

Laura

29834308305_62f98c15fe_o

Foto: Margit Partei. 

Tahaks varsti uut fotoshooti. Siis kui olen oma ideaalvormis või midagi. :D