(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura

Ma olen täiesti mõttetu…?

Iga kord, kui ma blogis südant puistan ja end avan, on mul hästi suur hirm. Hirm, et mind mõistetakse hukka ja minust ei saada aru. Tegelikult olen neil hetkedel just hästi palju toetust tundnud ja saanud palju nõuandeid, kuidas edasi toimetama peaksin. Minu eesmärk siin blogis on olnud alati olla aus. Jagada oma tegemisi täpselt nii, nagu need on. Tahan näidata, et ükski teekond ei saa ega peagi olema ainult ülesmäge rõõmus silkamine. Ikka tuleb komistamisi ja suuremaid kukkumisi ette. See, kuidas me halvematel aegadel end kokku suudame võtta ja edasi liigume, näitab, mis puust me tegelikult oleme.

Ma tunnen, et olen viimasel ajal siiski liiga kaua ja palju kuskil augus sipelnud. Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi halvasti elus, tegelikult just vastupidi. Siiski tunnen, et ma saaksin ja peaksin palju rohkem korda saatma. Et minus on tegelikult palju rohkem potentsiaali, mida ma aga kahjuks üldse ära ei kasuta. Liiga tihti mõtlen, et ma pole piisavalt hea ja jätan endale väljakutsed esitamata, sest “äkki ma ei saa hakkama!“. Ehk on keegi teistki sarnaselt mõelnud?

Mul on olnud nii mitmeid võimalusi, millest ma kinni haaranud pole, sest ma kardan. Ma kardan kohutavalt eksida, see on üks minu suurimatest hirmudest – eksida. Aga kuidas me siis üldse peaksime midagi õppima või kuhugi jõudma, kui me ei proovi? Teoorias olen tugev, aga praktikas ikka kohutavalt nõrk. Eile sama teemat Jandriga arutades tuletas ta mulle üht nii head tsitaati meelde: “You miss 100% of the shots you don’t make!”  Mõistate, eks? Midagi uut tehes ja proovides anname endale vähemalt mingigi võimaluse, et asi läheb õnneks. Proovimata ei saa kunagi midagi juhtuda.

Pg1704-8841

Uusi pilte üldse pole. Aga kurjam, mul oli ikka projekti lõpus juba täitsa hea vorm. Foto: P. Grepp

Olen mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et nüüd on minu aeg ja nüüd surun küll kõik läbi, millest unistan. Ja siis tulen koju ja mõtlen, et.. ah, minust on nii palju paremaid inimesi, mis ma üldse proovima hakkan. Nõme, eks! Ma tahan end muuta. Ma tahan endasse uskuda ja tegutseda nii, et saaksin kogu aeg enda üle uhke olla. Või endale õlale patsutada ja öelda, et vähemalt ma proovisin. “In the end we only regret the chances we didn’t take.”

Need vähesed BodyPumpi tunnid, mida ma asendada olen saanud, on mulle nii palju andnud. Siiani tunnen mõnusat värinat kui blogijate kokkutulekule mõtlen. Kogu see tagasiside tähendas mulle nii palju ja teeb siiani silma märjaks. Ehk minus siiski on see “miski”, ehk ma polegi saamatu ja äkki minust saab asja! Miks on nii raske iseendasse uskuda? Vahel tahaks ka olla selline pohhuist, kes kõigest lihtsalt läbi murrab, keda mitte miski muu ei huvita, kes mõtlebki ainult enda peale ja niimoodi elus läbi lööbki! Aga mina konutan kodus ja olen niisama möku.

Ja siis kirjutavad ühed vägevad naised minust nii:

 Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla! Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura – minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell! 
Mariliisi tagasiside

Ja Laura! Tema tundub selline õrn ja malbe nagu väike nunnu bambi. Ei suutnud teda, kuidagi ette kujutada saali ees inimesi piinamas aga nii, kui trenn pihta hakkas siis muutus väike nunnu kaunitar väga lahedaks treeneriks, just selliseks, kes mõnuga naudib saaliees olekut ja kes teab, mis teeb. Respekt! Mulle meeldivad treenerid, kes tehnikale tähelepanu pööravad ja sooritusi ette näitavad ja see, kui ta rahva sekka kargas ja meid veel rohkem piitsutas oli ka nii lahe. Ei hakka siinkohal ära märkima, et ta mulle biitsa loo ajaks suuremad hantlid andis… Ja see tagumiku lugu…aiii kurja, kus lihased põlesid. Niii mõnus! Oleks kohe veel ja veel tahtnud tema juhendamisel treenida.
– Regiina tagasiside

Kas päriselt-päriselt minu stiil meeldib kellelegi? Kas päriselt-päriselt ma võiksingi treener olla?

 

35604162303_4be67730d3_o

Foto: Margit Partei

Ma ei käi praegu tööl ja mul on hirmus palju vaba aega. Minu peamine ülesanne ongi ennast arendada ja stressist täielikult jagu saada. Alustan hommikuid värskes õhus kõndimisega. Eesmärk on vähemalt 30 minutit kõndida, iga ilmaga. Täna ma näiteks isegi jooksin 3 km ja liikusin kokku veidi üle 6 km. Mulle nii meeldivad need hommikud. Peast käib selle ajaga nii palju mõtteid läbi ja see on mõnus. Lisaks saan end korralikult üles äratatud, et ülejäänud päev ka asjalik olla. Tavaliselt käib minu päevaga kaasas ka mõni treening MyFitnessis. Homme selgub, kas ja kuidas ma järgmised 10 nädalat edasi treenin. Ütleme nii, et ma veits olen põnevil. Noh ja siis tubli koduperenaisena püüan kodu korras hoida ja mehe kojutulekuks söögi valmis teha.

Seega, mul on väga palju aega, et iseendaga tööd teha. Praegu on mul käsil raamat, mida üks blogilugeja soovitas ja ma olen kergelt öeldes mind-blown. Aga raamatust ja sealt saadud mõtetest tahan kindlasti eraldi kirjutada. Natuke on veel lugeda, aga ma juba praegu tunnen, kuidas see raamat mu arusaami ja käitumist muutunud on. Julgen juba praegu seda raamatut kõigile neile, kel toitumisega samasugused jamad on, soovitada.

Nüüd ma tunnen, et läks veits lappama see postitus. Et kuhu ma siis jõuda tahtsin.. Soovitage mulle veel häid enesearengu raamatuid, et ma õpiksin endasse uskuma, oma potentsiaali täielikult kasutama ja suudaksin unistused ellu viia. Kaua ma siin ikka mökutsen.

Aa, üks teema veel, mida ma küll postituses ei maininud, aga millest ma üks hetk kirjutada tahan. Kuidas teie treenereid näete? Kui suureks eeskujuks võib teie meelest üks treener olla? Kas leiate, et väljaspool saali on treener samuti eeskuju ega peaks avalikult oma nõrkusi näitama? Kui tähtis on treeneri välimus, kehakaal, vorm? Mind väga huvitab see teema. Mulle kirjutas üks lugeja ja sealt ka need mõtted. Ma olen väga tänulik, kui te oma mõtteid ka sel teemal jagaksite. 

Laura

Tööst ja tulevikust

Ma pole ammu tööasjadest rääkinud. Ühelt poolt muidugi sellepärast, et blogi põhiteema on hoopis muu ja teisalt ka sellepärast, et ma ei taha mingeid arusaamatusi.

Nüüd saan öelda, et peale suurt kaalumist ja mõtlemist ja nutmist ja paanitsemist, andsin ma siiski oma jah-sõna ja jätkan ka järgmisel aastal õpetajana, nüüd ka juba täiskoormusega.

Esimene aasta on tõesti raske olnud, just emotsionaalselt. Ma ei oska veel oma emotsioonidega nii hästi toime tulla, kui ehk võiks. See tähendab, et ma muretsen kõikide asjade üle palju rohkem, kui põhjust ja võtan liiga palju südamesse. Aga eks see kõik tulebki ajaga!

Pidasin täna ühe nutuse vestluse maha ja sain kinnituse, et mind usaldatakse ja soovitakse koolis ikka edasi näha. Ja ehk oligi mul seda kinnitust vaja. Ma olen enda suhtes väga kriitiline ja selline tagasiside andis natuke kindlust juurde.

Teine poolaasta on palju paremini läinud kui esimene. Esiteks oli akadeemilise puhkuse võtmine ainuõige otsus! Teiseks on mu töö lastega lihtsamaks läinud. Ühel hetkel nad justkui “said suureks”. Tunnid muutusid palju rahulikumaks, mina muutusin rahulikumaks ja töö sujub palju paremini.

Muidugi on olnud hetki, kus kõik liigub küll ülesmäge aga siis kolinaga jälle alla. Siis tekibki alla andmise tunne, lööks käega ja jalutaks minema. Aga kas mina, Laura, olen kunagi allaandja olnud? Näkää!

Kõik see eelnev jutt annab aimu ka sellest, et jätkan sügisel oma magistriõpingutega. Akadeemiline puhkus lõppeb mul juunis ära ja kui ma seda arsti soovitusel ei pikenda, saan ma sügisest edasi õppida.

Ma loodan, et edasi läheb igatpidi kergemini. Aja planeerimine saab jälle võti olema. Ja küll ma hakkama saan, eksju?!

PS! Siia on vist ikka paslik lisada, et veel paar nädalat tagasi olin ma valmis päriselt alla andma. Töölt ära tulema ja kooli pooleli jätma. Sest noh.. raske oli ja mustad pilved olid pea kohal. Süda ja mõistus olid täiesti erineval arvamusel ja ma olin niiii suures segaduses.

Vot siis sellised lood.
Laura

DSC_0062

Sportlikud uusaasta eesmärgid

Ma neid tüüpilisi uusaasta lubadusi anda ei taha. Aga ma tean, et kindlad eesmärgid aitavad mul õigel teel püsida.

Kuna mu elu on sügise jooksul trennist nii kaugele ujunud, on minu uue aasta eesmärgid kõik spordiga seotud. Ma tean, et kui trenniga joonele saan, muutub ka muu paremaks. See tähendab, et trenn leevendab stressi, seeläbi muutun rahulikumaks, tervis läheb paremaks, toitumine stabiilsemaks  ja suudan elu üle jälle rõõmu tunda.

Seega, 2016. aastal:

  • Läbin vähemalt 300 jooksukilomeetrit. 
  • Läbin poolmaratoni (21,1 km).
  • Annan ametlikke BodyPumpi tunde.
  • Suudan ära teha vähemalt 20 kätekõverdust varvastel.

PS! Esimest punkti parandasin vähemalt kolm korda. Mõtte sain Kristiinalt, kes on minu jaoks üks tohutu inspiratsiooni ja motivatsiooni allikas. Algselt mõtlesin, et hea, kui suudaksin aasta jooksul 100 km joosta. Siis mõtlesin, et tegelikult võiks natuke rohkem ja võtsin plaani 200 km. Aga siis kirjutas Kristiina oma Facebooki lehel nii: “Seadke omale eesmärke, tõstke neid kõrgemale ning seejärel purustage – ära hoia end tagasi, sellest tuleb Sinu aasta!”  

Teeme ära, eks!

Mis teie trennialased eesmärgid on?

Laura 113

READY, SET, GOOOO!!! ⇒

Laura.

Mis tulevik toob?

Uskumatu, millise kiirusega päevad lähevad. Elangi praegu nädalavahetusest-nädalavahetuseni ja lihtsalt kulgen. Olen endiselt eemalolev ja isegi H.-ga ei suuda lähedane olla, mis siis, et ta nii armas ja toetav on.

Ma olen aru saanud, et midagi peab mu elukeses muutuma ja paar kindlat sammu olen ma selle jaoks teinud ka, või vähemalt välja mõelnud. Kui asjad natuke konkreetsemad, eks ma annan ehk siin ka teada.

Täna sain ma võimaluse nii endale kui teile pakkuda väga heade hindadega e-kursuseid. Mitte et mul aega ülearu oleks või midagi, aga kõik ikka parema tuleviku nimel. Näiteks on pakkumises mitmeid fitnessi ja toitumisalaseid kursis, mis mulle väga huvi pakkusid ja millele ma ise silma peale panin.

Et pakkumisest osa saada, kiigake Lauriita Facebooki lehele, seal on kõik täpsemalt kirjas. Aga ma ütlen, seal on valikus ka igasuguseid muid kursuseid, näiteks fotograafia või juhtimine. Tasub igatahes silm peale visata!

Aga nii ma siin neid päevi mööda saadan. Üsna mossis, tööd tehes, üks koolitöö tähtaeg istub kukil ja see tuleb hiljemalt homme valmis saada, aga ma pole alustanudki veel, sest ma ei viitsi ega taha seda teha. Pean selle semestri kuidagi üle elama ja tehtud saama.

Laupäeval lähme H.-ga hoopiski Helsingi kruiisile, mille Viking club mulle sünnipäevakuul lahkesti kinkis. Mingigi vaheldus halli argipäeva ja saame natuke koos aega veeta. Raha meil nagunii pole ja eks me siis teegi seal rohkem window-shopingut ja jalutame käest kinni. Muide, kes vähegi saab, ärge saage täiskasvanuks ega hakake iseseisvat elu elama, it sucks ja võtab kõik raha ära!

Hea oleks, kui keegi annaks mulle võime ja motivatsiooni vähemalt toitumise osas tubli(ma)ks hakata. Söön nii palju jama, peidan shokolaadipabereid H. eest ja noh, üldse on see olukord naeruväärne. Ilmselt ei suuda ma H.-ga üldse lähedane olla just sellepärast, et olen oma keha suhtes veeeel rohkem ebakindlamaks muutunud, aga ometi ei suuda ma magusa söömist lõpetada.

Bääh, mis ma siin ikka halan, ma tulin ju tegelikult teile seda e-kursuste asja teatama.

Lauriita

Laura.