Tööst ja tulevikust

Ma pole ammu tööasjadest rääkinud. Ühelt poolt muidugi sellepärast, et blogi põhiteema on hoopis muu ja teisalt ka sellepärast, et ma ei taha mingeid arusaamatusi.

Nüüd saan öelda, et peale suurt kaalumist ja mõtlemist ja nutmist ja paanitsemist, andsin ma siiski oma jah-sõna ja jätkan ka järgmisel aastal õpetajana, nüüd ka juba täiskoormusega.

Esimene aasta on tõesti raske olnud, just emotsionaalselt. Ma ei oska veel oma emotsioonidega nii hästi toime tulla, kui ehk võiks. See tähendab, et ma muretsen kõikide asjade üle palju rohkem, kui põhjust ja võtan liiga palju südamesse. Aga eks see kõik tulebki ajaga!

Pidasin täna ühe nutuse vestluse maha ja sain kinnituse, et mind usaldatakse ja soovitakse koolis ikka edasi näha. Ja ehk oligi mul seda kinnitust vaja. Ma olen enda suhtes väga kriitiline ja selline tagasiside andis natuke kindlust juurde.

Teine poolaasta on palju paremini läinud kui esimene. Esiteks oli akadeemilise puhkuse võtmine ainuõige otsus! Teiseks on mu töö lastega lihtsamaks läinud. Ühel hetkel nad justkui “said suureks”. Tunnid muutusid palju rahulikumaks, mina muutusin rahulikumaks ja töö sujub palju paremini.

Muidugi on olnud hetki, kus kõik liigub küll ülesmäge aga siis kolinaga jälle alla. Siis tekibki alla andmise tunne, lööks käega ja jalutaks minema. Aga kas mina, Laura, olen kunagi allaandja olnud? Näkää!

Kõik see eelnev jutt annab aimu ka sellest, et jätkan sügisel oma magistriõpingutega. Akadeemiline puhkus lõppeb mul juunis ära ja kui ma seda arsti soovitusel ei pikenda, saan ma sügisest edasi õppida.

Ma loodan, et edasi läheb igatpidi kergemini. Aja planeerimine saab jälle võti olema. Ja küll ma hakkama saan, eksju?!

PS! Siia on vist ikka paslik lisada, et veel paar nädalat tagasi olin ma valmis päriselt alla andma. Töölt ära tulema ja kooli pooleli jätma. Sest noh.. raske oli ja mustad pilved olid pea kohal. Süda ja mõistus olid täiesti erineval arvamusel ja ma olin niiii suures segaduses.

Vot siis sellised lood.
Laura

DSC_0062

Sportlikud uusaasta eesmärgid

Ma neid tüüpilisi uusaasta lubadusi anda ei taha. Aga ma tean, et kindlad eesmärgid aitavad mul õigel teel püsida.

Kuna mu elu on sügise jooksul trennist nii kaugele ujunud, on minu uue aasta eesmärgid kõik spordiga seotud. Ma tean, et kui trenniga joonele saan, muutub ka muu paremaks. See tähendab, et trenn leevendab stressi, seeläbi muutun rahulikumaks, tervis läheb paremaks, toitumine stabiilsemaks  ja suudan elu üle jälle rõõmu tunda.

Seega, 2016. aastal:

  • Läbin vähemalt 300 jooksukilomeetrit. 
  • Läbin poolmaratoni (21,1 km).
  • Annan ametlikke BodyPumpi tunde.
  • Suudan ära teha vähemalt 20 kätekõverdust varvastel.

PS! Esimest punkti parandasin vähemalt kolm korda. Mõtte sain Kristiinalt, kes on minu jaoks üks tohutu inspiratsiooni ja motivatsiooni allikas. Algselt mõtlesin, et hea, kui suudaksin aasta jooksul 100 km joosta. Siis mõtlesin, et tegelikult võiks natuke rohkem ja võtsin plaani 200 km. Aga siis kirjutas Kristiina oma Facebooki lehel nii: “Seadke omale eesmärke, tõstke neid kõrgemale ning seejärel purustage – ära hoia end tagasi, sellest tuleb Sinu aasta!”  

Teeme ära, eks!

Mis teie trennialased eesmärgid on?

Laura 113

READY, SET, GOOOO!!! ⇒

Laura.

Mis tulevik toob?

Uskumatu, millise kiirusega päevad lähevad. Elangi praegu nädalavahetusest-nädalavahetuseni ja lihtsalt kulgen. Olen endiselt eemalolev ja isegi H.-ga ei suuda lähedane olla, mis siis, et ta nii armas ja toetav on.

Ma olen aru saanud, et midagi peab mu elukeses muutuma ja paar kindlat sammu olen ma selle jaoks teinud ka, või vähemalt välja mõelnud. Kui asjad natuke konkreetsemad, eks ma annan ehk siin ka teada.

Täna sain ma võimaluse nii endale kui teile pakkuda väga heade hindadega e-kursuseid. Mitte et mul aega ülearu oleks või midagi, aga kõik ikka parema tuleviku nimel. Näiteks on pakkumises mitmeid fitnessi ja toitumisalaseid kursis, mis mulle väga huvi pakkusid ja millele ma ise silma peale panin.

Et pakkumisest osa saada, kiigake Lauriita Facebooki lehele, seal on kõik täpsemalt kirjas. Aga ma ütlen, seal on valikus ka igasuguseid muid kursuseid, näiteks fotograafia või juhtimine. Tasub igatahes silm peale visata!

Aga nii ma siin neid päevi mööda saadan. Üsna mossis, tööd tehes, üks koolitöö tähtaeg istub kukil ja see tuleb hiljemalt homme valmis saada, aga ma pole alustanudki veel, sest ma ei viitsi ega taha seda teha. Pean selle semestri kuidagi üle elama ja tehtud saama.

Laupäeval lähme H.-ga hoopiski Helsingi kruiisile, mille Viking club mulle sünnipäevakuul lahkesti kinkis. Mingigi vaheldus halli argipäeva ja saame natuke koos aega veeta. Raha meil nagunii pole ja eks me siis teegi seal rohkem window-shopingut ja jalutame käest kinni. Muide, kes vähegi saab, ärge saage täiskasvanuks ega hakake iseseisvat elu elama, it sucks ja võtab kõik raha ära!

Hea oleks, kui keegi annaks mulle võime ja motivatsiooni vähemalt toitumise osas tubli(ma)ks hakata. Söön nii palju jama, peidan shokolaadipabereid H. eest ja noh, üldse on see olukord naeruväärne. Ilmselt ei suuda ma H.-ga üldse lähedane olla just sellepärast, et olen oma keha suhtes veeeel rohkem ebakindlamaks muutunud, aga ometi ei suuda ma magusa söömist lõpetada.

Bääh, mis ma siin ikka halan, ma tulin ju tegelikult teile seda e-kursuste asja teatama.

Lauriita

Laura.

Sügisest magistrant

No vot siis. Nii uskumatu, kui see ka pole, olen ma taas uue eluetapi alguses ja kõik hakkab justkui jälle otsast peale.

Avastasin end mõni päev tagasi mõttelt, et ma olen siiani oma elu justkui “õigesti” elanud. Põhikool, keskkool, baka ja nüüd magister.. Täpselt nagu “norm” ette näeb. Ei ole ma teismelisena last saanud või kooli asemel tööd valinud või midagi. Korraks tundus, et kuidagi liiga turvaline on see kõik olnud.

Aga see, et ma alustan sügisest nii õpetajana kui ka magistriõppes, on tegelikult juba veidi kõrvalekalle ja ma olen nii põnevil. Sama palju olen ma muidugi hirmul, sest koormus läheb kindlasti üsna suureks ja endast tuleb päris palju anda. Ma ei tea, kas ma olen äkki liiga loll, aga ma olen valmis selle väljakutse vastu võtma. Loodame, et läheb hästi!

Igatahes olen ma väga rõõmus, et mind vastu võeti ja ma koolis edasi jätkata saan. Sisseastumisvestlus ei läinud mul enda meelest üldse hästi, aga tegelikult sain üsna normaalsed punktid. Mul on endiselt see väike probleem, et endasse uskumine tundub liiga hirmus. Kas ma päriselt olen igasugusteks asjadeks võimeline, kui ma seda miskit väga tahan ja selle nimel pingutan? Võibolla…

868638a65660d87a4387569fdf2fdfe4

 

Tegelikult on mul igasuguseid muid julgeid tulevikumõtteid veel, aga need on veel liiga ambitsioonikad, et neid üldse välja öelda julgeks. :D

Hetkel on see “täiskasvanu” elu ikka põnev. Eks ole näha, mis elul mulle veel pakkuda on. :)

Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.
Laura.

Kuidas minust BodyPumpi instruktor sai?

Lõpuks ometi on mul mahti ja julgust kogu lugu kirja panna.

Püsilugejad vast mäletavad, kui hästi läks mul koolitus jaanuaris ja kui elevil ma kogu protsessi üle olin. Mul oli peale koolitust kolm kuud aega, et filmida litsentsivideo ja sel viisil asi ametlikult ära vormistada. Ilmselgelt jätsin ma selle kohustuse viimasele minutile, sest lisaks trennile oli mul vaja toimetada koolis, käia tööl ja eks peika võttis samuti oma aja. Sellepärast juhtus ka nii, et ma ei saanud ennast enne esimest filmimist kuskil proovile panna ja rühma ette kordagi astuda, kuigi see luba mul olemas oli.

Esimest korda kaamera ees

Esimene filmimine juhtus aga ajale (nädal enne tähtaega), kus kõik natukene nukker oli – vanaisa surm ja sellest tulenev stress ning üldeüldse olin ma natukene sassis omadega. Lisaks olin raskuses, et inimesed filmimisele saada + pidin leidma ressursid, et saali eest maksta jne. Ühesõnaga, üks korralik kammajaa.

Video sai tehtud, jäin enam-vähem rahule, teadsin oma vigu, aga üldiselt oli tunne päris hea. Elari ja teiste saalisolijate tagasiside oli samuti positiivne ja nii ma video ära saatsingi. Ma tõesti ei osanud midagi oodata, lootsin muidugi parimat.

Sain vastuse 1,5 nädalat hiljem ja see oli FAIL. Lugesin tagasidet, vandusin, valasin vist pisaragi ja olin lihtsalt nii pettunud.

Äkki ma polegi mõeldud inimeste ette? Äkki ma olengi koba?

Tegelikult polnud tagasisides midagi nii kohutavat. Hindamisel on kolm osa: tehnika, koreograafia ja juhendamine. Tehnika oli mul korras ja selle üle oli mul hea meel. Koreograafias olid lollid kiirustamised, mis ma närvide süüks ajan. Juhendamises oli üks konks. Mainiti ära “spikker” saalis. Eks Elari püüdis mind ju aidata ja mulle suunavaid vihjeid teha, aga see jäi kaamerasse. Praegu (peale teist filmimist eriti) saan ma aru, et tegelikult poleks ma seda üldse vajanud, tuleb ikka iseennast usaldada. Iiigatahes, anti mulle kaasa soovitused, mida parandada ja 28. juuniks uus video esitada.

Mis te arvate, et ma tormasin siis kohe uut videot tegema? Muidugi mitte. Ikka viimasele minutile jäi see kõik, sest koolilõpp lähenes megakiirusega ja ma teadsin, et ei suuda end mitmele asjale 100%-liselt pühendada.

Teine ja viimane katse filmimisel

Ma pean tunnistama, et enne teist filmimist (22.juuni) jõudsin ma heal juhul 3-4 korda pumpi teha. Käisin trennis küll, aga enamasti jõusaalis või jooksmas. Lihtsalt polnud aega.

Vaatasin oma esimese korra video läbi päev enne uut filmimist. Ma ei suutnud seda varem algusest lõpuni vaadata, selline mõru tunne oli ja ennast oli nii kahtlane kaamerast vaadata/kuulata. Aga et oma vigadest õppida, pidin ma seda tegema.

Teiseks filmimiseks sain saali tasuta, leidsin megatoredad inimesed ja püüdsin end häälestada nii, et närv alt ei veaks. Kohalolijad teavad, et ma olin enne kaamera käima panemist ikka korralikult närvis, aga filmitud see asi sai. Ma teadsin, et mul enam uut võimalust ei ole, kas kõik või mitte midagi.

Saatsin video kaks tundi peale filmimist ära, kordagi läbi vaatamata, isegi ühtegi lõiku ei vaadanud. Lasin H.-l video õigesse formaati teha ja saatsin ära. Ma teadsin ju oma vigu, teadsin, mis eksimused tulid koreograafias sisse ja mida ma oleksin juhendamisel paremini saanud teha. Aga ma teadsin, et andsin endast kõik, täpselt nii palju, kui ma sel hetkel suutsin.

Mul oli täna hommikul nii magus uni. Kui H. mulle hommikusöögi voodisse tõi, ei olnud mul enam valikut ja pidin ärkama. Nagu rutiin ikka ette näeb, tsekkisin üle facebooki, instagrammi ja meili. Ja seal ta oli.. vastus … PASS! TEHTUD! OLEMAS!

Olen nüüd ametlikult BodyPumpi instruktor! 

Ma tegin selle ära! 

Tagasisides mainiti ära täpselt need vead, mida ma juba filmimise ajal teadsin. Ja mõni viga on tõesti ikka väga rumal (võtsin kükiloos puhkuste ajal turjalt, nagu miksss??) ja ajan need lihtsalt närvide süüks. Juhendamisel saaksin olla mitmekülgsem, kuid ma usun, et see kõik tuleb kogemuse ja ajaga.

Peale esimest filmimist ja feilimist ei tahtnud ma sellest avalikult enam kirjutada. Esiteks oli see veits valus hoop ja ma kartsin tagasisidet, teiseks ei tahtnud ma enam asja ära sõnuda.

Aga nüüd on see trall läbi. Mul on litsents, mida minult keegi ära võtta ei saa. Ma saan teha midagi, mis mulle väga meeldib.

Eks takkajärgi tarkus ütleb ikka, et oli mul vaja endale nii raske kevad tekitada. Aga see teadmine, et lõpuks sain ma nii kõrghariduse kui treenerilitsentsi on ikka paganama hea küll.

Seega, aitäh kõigile neile, kes filmimistel kohal käisid ja aitäh neile, kes minusse uskusid. Aitäh, Elari, et minusse uskusid, mind tagant sundisin ja mulle toeks olid.

Uuh, nii pikk postitus, aga ma pidin KÕIK kirja panema.

Cheers ja ilusat nädala jätku! :)

Laura.

11692827_1059000190778517_1300434424_n