Läbikukkuja? Laisk? Stressis?

Nägin Mannu blogipostituses BP’i vahenditest pilti ja mu südameke hakkas natuke verd tilkuma. Minus tekkis niii suur igatsus kangi, raskuste ja selle tunde järgi, mis see trenn pakub. Ma pole ikka kohe väga kaua trenni jõudnud. Täiesti ausalt öeldes – mul on kriis!

Sisseelamine töö- ja kooliellu võtab endiselt aega. Aja planeerimine pole kunagi mu parim oskus olnud ja praegu ei suuda ma ka kahte kohustust päris täpselt planeerida. See tähendab, et ma naudin tööd ja tegelen enamasti sellega ja koolitööde tegemist lükkan viimasele minutile. Kuigi, ma töötan alati pinge all paremini ja efektiivsemalt, aga sellega tõuseb ka stressitase.

Mu päevad algavad tavaliselt hommikul kell 6 ja lähen õhtul juba 21 aeg voodisse. Paljude jaoks kõlab see ilmselt kummaliselt, aga need igapäevased  4 tundi, mis ma lastele annan, väsitavad päris korralikult. Edasi järgmiste päevade tundide planeerimine, suhtlemine vanematega ja lõpuks tahaks natuke H.-ga ka koos olla.

Ma olen tõsiselt kurb, et mul pole võimalik hommikuti trennis käia. Mul lihtsalt pole kuskile minna. Kohalikus tervisekeskuses ei tehta lihtsalt nii vara hommikul rühmatrenne, et ma kella 8ks tööle jõuaks. Ja peale tööd olen ma lihtsalt väsinud ja veedan hea meelega teleka ees, H. kaisus, aega.

Söömine on ka nii nagu ta parasjagu on. Hommikuti söön alati õigesti ja korralikult, võtan enda jaoks selle aja ja naudin seda. Tööpäeva jooksul ma väga süüa ei jõua, kogu aeg on mingit tegemist, nii et mul ei tule isegi meelde, et sööma peaks. Heal juhul söön umbes 16 paiku korralikuma sooja söögi ja that’s it. Noh ja kui koju satub midagi magusat, siis ei suuda ma sellest ära öelda. Stressisöödik nagu ma olen. Praegu Tartus olles ei jaksa ja suuda ma samuti jälgida, mis suhu satub. Päevad on pikad ja pausid lühikesed, mis tähendab, et isegi lõunat pole aega süüa. No ja siis näksidki midagi lambist.

Ühesõnaga, võite kõik praegu pettunud olla, aga ma veel lihtsalt elan sisse, harjun uue elukorraldusega. Ma olen täiesti kindel, et üks hetk loksub kõik paika ja kuna pingeid on juba piisavalt, ei taha ma toitumisega omale lisapinget tekitada. AGA vot trenni peaks küll tegema, seda ma TAHAN teha. Lähen esmaspäeval peale tööd ja uurin, mis tingimustel ma kohalikus klubis trennis käia saan (õpetajatele peaks seal mingi soodustus olema). MyFitnessiga jätsin hüvasti, nii kurb kui see ka pole, aga kahe linna vahel ei jõuaks ma end igapäevaselt hoopiski jagada.

Ma ei usu, et ma olen läbikukkuja. Olen rajalt veidi maas, avastan endas hoopis muid külgi ja arenen tööalaselt selle eest. See pole laiskus, see pole see, et ma oleks alla andnud, ma lihtsalt stressan ja püüan nii hästi ( ja kiiresti) kui saan, õigele teele roomata.

Laura 004

Laura.

EDIT: Mul on oktoobrikuu jooksul ametlikult 5 vaba päeva. Oktoobrisse mahub kaks õppesessiooni (millest üks on poole peal), mis tähendab, et kaks korda on mul 12 päevased “töötsüklid”. Puhkepäevad kuluvad ilmselt koolitööde tegemisele. Ehk et.. umbes sellisest tempost räägin. 

Õppekäik ehk magasin kolm tundi lõunaund

Nädalavahetus siuhti möödas. Palju raha (aga mitte ülearust) kulutatud ja natu-natukene puhatud ka.

Tänasega hakkas pihta jälle minu 12-päevane non-stop nädal. Ja selliseid “nädalaid” saab oktoobris olema kaks. Ma arvan, et olen oktoobri lõpuks üks korralik suss. Praegu püüdsin tegemata kodutöid teha ja väikseks vaheeksamiks/kontrolltööks õppida, aga no üldseee ei ole viitsimist. Miks see materjal ometi kord nii igav on ja nii mitte-vajalik. Ma tõesti ei saa aru, miks on vaja pähe õppida asju, mida ma edaspidi nagunii ei kasuta. Oh well..

Aga nagu pealkiri ütleb, käisime täna klassiga õppekäigul. Vaesed lapsed pidid selleks maha käima päris korraliku maa. Üritusele minek oli veel okei, suutsid rivis käia, loba ei läinud liiga suureks ja tujud olid head. Tagasitulek oli aga hirrrmus, sest lapsed olid väsinud, pissihäda tuli peale ja nii edasi ja nii edasi. Aga üritus, kus käisime, oli ise väga vahva. Lapsed küpsetasid ise leiba ja pärast maiustasime leivaga. Mõelda vaid, üks lapsevanem oli meile leivapäevaks kaasa teinud koduleiva, mis tuli hommikul reaalselt otse ahjust ja no see oli tõesti üks maitsvamaid leibu, mis ma kunagi söönud olen! Mm..

Kui ma alguses mõtlesin, et õppekäigud on vahvad vaheldused koolitööle, siis praegu tundub mulle tundide andmine sada korda lihtsam. :D Ma olin päeva lõpuks nii väsinud, et kui ma siis üks hetk lõpuks koju jõudsin, õppima ja tööd tegema pidin, vajusin ma lihtsalt diivanile ära ja magasin 3 TUNDI jutti!!

Nii palju tahtsin täna teha ja jõuda, aga läks hoopis sedasi. Eks homme ole uus päev, pean kindlasti rohkem jõudma.

Eile, kui end uueks õppesessiks ette valmistasin, tekkis küll kerge masendus. Nii palju on vaja teha, tööl on palju teha ja noh, puhata ju võiks ka millalgi, aga praegu väga ei paista seda aega. Aga küll see viril tuju üle läheb. Soolaleivapeod ja H. sünnipäev ootavad ees, mis tähendab, et miskit vahvat siiski on oodata ka. :) Seni tuleb lihtsalt tugev olla ja vastu pidada.

Laura2 055

Laura.

8th day and counting…

8. (töö)päev on üle elatud. (tegelt on mul veel vaja täna veits tööd teha ja tunde ettevalmistada) Nädalavahetus läks üsna kiirelt, mis siis, et päevad pikad ja väsitavad. Ma üllatusin, et ka magistriõppes on olemas õppejõude/lektoreid, kes loevad lihtsalt tuimalt slaidide või paberi pealt maha. Arvasin küll, et magistris saavad kõik loengud põnevad olema, aga tutkitki, mõnes tihkus ikka uni silma küll.

Selle eest oli aga ka mõni väga asjalik loeng. Näiteks matemaatika loengud olid huvitavad, sest andsid reaalselt metoodilisi teadmise, mida oma töös kasutada saan. Tõtt-öelda ei jõua ma ära oodata, et 1. klassi matemaatikas juba arvutamine tuleks. :D

Ühesõnaga, 8 päeva on järjest asjalik oldud, neli on veel jäänud. Olgugi, et nädalavahetus tuleb ka väga busy-busy, on tegemist ikkagi puhkepäevadega.

Natuke tahtsin märku anda ka E. Orgu toitumiskava kohta. Nimelt olen ma sellest rongist veidi maas. Nii aja- kui ka suurelt ressurssi puudumise tõttu pole mul olnud võimalik (ja pole ka veel ilmselt see nädal) kava jälgida. Ei, ma ei otsi lolle vabandusi või midagi, mu rahakott lihtsalt ei luba endale ise süüa osta. Nukker küll, aga olen praegu vanemate leiva peal. Kolimine toob paratamatult endaga kaasa ka päris mitmesaja-eurosed kulutused ja noh.. pean ikkagi realist olema ja üle varju hüppama ei hakka.

Aga ma loodan teile sel nädalal antud teema kohta (toitumise) siiski ühe natuke huvitavama postituse teha. Millega tegu, sellest kuulete varsti. :)

Nagu näha siis ega ma mingit asjalikku juttu kirja panna ei suutnudki. Tahtsin lihtsalt öelda, et olen Tartust tagasi ja püüan ülejäänud nädala ka üle elada. Ilmselt poen juba kell 21 (sest kell kaheksa magama minna oleks vist piinlik) voodisse ja hakkan ilusaid unenägusid nägema, silm vajub juba praegu kinni.

Olge vahvad,
Laura.

Muide, kas te ikka jagasite ära, et blogi headeril on väga sügav point ikka ka. Ma ei istu mitte sugugi niisama suvalise puu all. Pildilt peaks väga selgelt välja lugema mu nime!! Hihii.. :P

DSC_0108 (1)

Kool hakkas pihta

Ma tahaks alustada hoopis sellest, et ma käisin eile võrkpalli oma kolleegidega mängimas. Tegemist on õpetajatest harrastajatega, kes kord nädlas kooli saalis kogunevad ja palli taovad. Ja oooemmmgee, kui mõnus see oli! Nautisin ikka sajaga ja polnud ma ka nii roostes, kui kartsin, tuli täitsa hästi välja. Kui vähegi saan, olen kolmapäeviti saalis platsis. :)

Aga peale trenni vurasin kohe Tallinnasse, et siis Tartu poole sõitma hakata. Kui kummaline oli kohale jõudes. Tartu on nii palju muutunud, samas ikka nii mõnus kodune. Selline kentsakas tunne tekkis ja nägu läks naerule.

Armas kursaõde L. lubas mu lahkesti oma koju ja pakub mulle öömaja. Mul on siin lausa oma voodi ja võtmed, et igal ajal liikuda saaksin.

Peale tänaseid loenguid tekkis mul aga kerge kassiahastus. Nii palju koduseid töid + eksamid. Ja mul olid ainult kahe aine loengud. Kas ma tõesti saan selle kõigega hakkama?

Lisaks tuleb septembri lõpuks ära valida lõputöö juhendaja ja teema. Täna toimus haridusteaduste instituudis teemalaat ja tundub, et juhendaja on mul olemas, teemat on vaja veel täpsustada, aga kui kõik hästi läheb, saan selle oma koolitööga siduda.

Nüüd on vaja veel ülejäänud kolm koolipäeva üle elada. Homne päev on rets ja ma õudusega juba ootan järgmiste kodutööde juhendeid. Millal ma seda kõike jõuan ja viitsin ja tahan teha? Ühesõnaga, kerge hirm tekkis ikka, aga ma vähemalt püüan vastu pidada ja kõik vajalikud asjad ära teha.

Üldse on kummaline, et olengi nüüd magistrant. Kuhu see baka kadus? Millal ma suureks sain üldse? Life goes by so faaaast!

Plaan oli õhtu õppides veeta aga ma vist ikka ei jaksa. Upsss.

Kes veel töötab ja õpib korraga? Kuidas läheb?

Laura.

Sügisest magistrant

No vot siis. Nii uskumatu, kui see ka pole, olen ma taas uue eluetapi alguses ja kõik hakkab justkui jälle otsast peale.

Avastasin end mõni päev tagasi mõttelt, et ma olen siiani oma elu justkui “õigesti” elanud. Põhikool, keskkool, baka ja nüüd magister.. Täpselt nagu “norm” ette näeb. Ei ole ma teismelisena last saanud või kooli asemel tööd valinud või midagi. Korraks tundus, et kuidagi liiga turvaline on see kõik olnud.

Aga see, et ma alustan sügisest nii õpetajana kui ka magistriõppes, on tegelikult juba veidi kõrvalekalle ja ma olen nii põnevil. Sama palju olen ma muidugi hirmul, sest koormus läheb kindlasti üsna suureks ja endast tuleb päris palju anda. Ma ei tea, kas ma olen äkki liiga loll, aga ma olen valmis selle väljakutse vastu võtma. Loodame, et läheb hästi!

Igatahes olen ma väga rõõmus, et mind vastu võeti ja ma koolis edasi jätkata saan. Sisseastumisvestlus ei läinud mul enda meelest üldse hästi, aga tegelikult sain üsna normaalsed punktid. Mul on endiselt see väike probleem, et endasse uskumine tundub liiga hirmus. Kas ma päriselt olen igasugusteks asjadeks võimeline, kui ma seda miskit väga tahan ja selle nimel pingutan? Võibolla…

868638a65660d87a4387569fdf2fdfe4

 

Tegelikult on mul igasuguseid muid julgeid tulevikumõtteid veel, aga need on veel liiga ambitsioonikad, et neid üldse välja öelda julgeks. :D

Hetkel on see “täiskasvanu” elu ikka põnev. Eks ole näha, mis elul mulle veel pakkuda on. :)

Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.
Laura.