Chit-chat vol mitu ehk mis vahepeal toimunud on.

Väga tüüpiline oleks postitust alustaga mõttega, et küll aeg alles lendab. Mina ei tea, kuhu need päevad kaovad, ometi on veebruari veel nii vähe jäänud ja ega kevadki kaugel pole. Kuid mitte sellest ei tulnud ma rääkima..

Tegelikult olin mul plaan lihtsalt natuke lobiseda ja rääkida sellest, mis vahepeal juhtunud on.

Reedel käisime üle pika-pika aja Tallinnas väljas. Minul õnnestus ühelt ürituselt korralik kingikott saada, mille sisu võiks mu ära väsinud juukseid aidata. Kasutan mõnda aega Placent Active’i juuksehooldusvahendeid ja ehk annan teile ka teada, kuidas need mõjuvad. Saaksin kah “ilublogija” olla. 

Nädalavahetusse jäänud sõbrapäev möödus meil rahulikult. Käisin H. ja perega TourEstil (kust me kahjuks midagi ei skoorinud) ning õhtul külastasime mu onupere, sõime kooki ja naersime palju. Leppisime H.-ga kokku, et mingeid erilisi kingitusi selleks päevaks ei tee, olgugi, et Hedon SPA külastus ja Ed Sheerani kontserdipiletid olid minu jaoks justkui varajane valentinipäevakingitus. Härra aga teatas, et temal pole sõbrapäeva vaja, et mulle lilli või kingitusi tuua, ta teeb seda ju muul ajal nagunii, which is true.. :)

Edit: Kuidas ma sain unustada! Esmaspäeva õhtul käisin sõbrannaga “50 halli varjundit” vaatamas. Mina olen raamatut lugenud ja mulle film meeldis. Läksin üsna mittemidagi lootes, sest midagi head polnud keegi veel filmist rääkinud/kirjutanud. Parandamatu romantikuna jäin ma aga rahule ja nüüd on ikka linnuke kirjas.

Ed Sheerani kontsert oli ilmselgelt vägev! Kuidas suudab üks 24-aastane tüüp üksinda laval nii palju korda saata, rahva kaasa elama panna ja tohutuid emotsioone tekitada. Mulle ikka nii väga meeldis. Kohad olid meil ka lavale väga lähedal ja vaade suurepärane. Oeh, ma võiks nüüd jälle vaikselt nurruda, kui hea mees mul on.

See nädal pole ürituste poolest aga sugugi läbi. Pühapäeval lähme Estoniasse “Savoy balli” vaatama. Saab end natuke üles lüüa ja kultuurne olla. :)

Märtsi alguses on ees aga BP kvartaalkoolitus. Mina ootan põnevusega uut kava, sest vana on ennast ammendamas. Kurb on muidugi see, et just selle 92. kava ma omale selgeks saama pean, et litsentsivideo filmida. Kaks kuud on ainult aega, et video valmis teha, aga ma ei tunne end veel piisavalt tugevalt, et see ära teha.

Ma pean ikka ütlema, et mul on tohutult vedanud. Vahepeal mulle muidugi tundub, et ma pole seda kõike väärt ja kindlasti saaksin ma ise palju rohkem pingutada ja anda, aga ma olen õnnelik, sõbrad, õnnelik olen!

Loodan, et teil läheb ka hästi!

Laura!



 

Leave a Reply