“The difficulties of life should not distract you from the pursuit of your goals.”

Väga nigel oleks uue aasta esimest postitust virisedes alustada, eksole. Ma siis enne räägin ilusatest ja toredatest asjadest, kui oma murekoorma teie ette valan.

Aastavahetus oli rahulik, olime pisikese seltskonnaga minu juures Tartus, käisime kesklinnas ilutulestikku vaatamas ja lobisesime hommikul kella 4ni. Ma olen vist ka vanaks jäänud ega oska sellest aasta vahetumisest enam nii suurt lõbu tunda. Aga tore oli ikka. :)

Ma lubasin siin mingisuguse postituse lõpus kirjutada sellest, kuidas ma H. sugulastega tutvusin. Tavaliselt ma uute inimestega tutvumist/kohtumist  väga ei karda, aga ikka on kuidagi .. kohmetu olla. Tahaks endast ju ikka hea mulje jätta ja kõigiga hästi sõbralik ja nunnu ja tore olla, või siis lihtsalt iseenda moodi olla. Loodan, et mul tuli iseendaks olemine hästi välja ja mind ikka vastu võeti. Pole veel mingeid kommentaare kuulnud. :D

Kuidas Teil on kaaslase perega tutvumine läinud? Millal on selleks õige aeg?

Mulle tundub, et me pisike suhteke on nüüd jälle järgmisel tasemel ja natuke rohkem “tõsine”. Tähistasime küll alles oma kolmandat kuud, aga miskipärast on tunne nagu oleks juba ilmlõpmatu aja koos olnud.

Tulles aga mitte nii toredate uudiste juurde siis.. ma suutsin ikkagi haigeks jääda. Turgutasime mu aastavahetuseks ülesse ja olemine oli täiega hea. Esimesel selle aasta päeval taas kodu poole sõites hakkas enesetunne halvenema. Meie perel hakkab iga uus aasta mu “vanaisa” sünnipäeva tähistamisega. Olin seal kõige hullem uimakott. Lõpuks vedelesin ma pool aega vanaema voodis ja voolasin õigepea koju.

Järgmisel päeval pidin perearsti juurde operatsiooni jaoks vereproovi andma minema. Siis oli olemine veel täitsa normaalne, aga päeva peale tekkis mul nii hull peavalu, et olin enamus aja horisontaalses asendis ja tahtsin otsi anda, lõpuks lõi palaviku ka ülesse. Valuvaigistit ka ei julgenud võtta, sest kaks nädalat enne oppi pole selle võtmine lihtsalt lubatud.

Irooniline on asja juures see, et mind vaevab see sama jura, mille pärast mul seda operatsiooni vaja on. Tatt on põskkoopas kinni ja palaviku järgi võib oletada, et põletik ka. ÕÕÕH!! Ma väga-väga-väga-väga loodan, et vereanalüüs on korras (saan selle homme teada) ja õnnestub ikkagi lõikusele saada. Ma olen aasta otsa järjekorras olnud ja terve selle aasta jooksul peaaegu täiesti terve olnud ja nüüd siis selline jama..

Aga ega selle opi-teemaga asi ei lõppe. Ma ju veel ei tea ega kujuta ette, milline saab olema opist taastumine (juhul, kui sinna üldse saan) ning kuidas kuradi moodi ma siis BP koolituse üle elan. Muidugi on praegu näha jälle seda super-hüper ülemõtlejat Laurat, kes muretseb enne, kui üldse põhjust on, aga ma ju niiiiiii väga tahan, et see koolitus hästi läheks ja ma sealt läbi saaksin. Oeh.

Lisaks on mul homme eksam ja ma pole selleks peaaegu et üldse õppinud, hästi läheb. Vähemalt on enesetunne parem, so I got that going for me..

Hoolimata praegustest tagasilöökidest proovin ma lootust mitte  kaotada ja teen kõik selleks, et ülejäänud aasta kujuneks ikka selliseks nagu vaimusilmas ette olen kujutanud!

Vot tak. Sellepärast ma polegi julgenud siia kirjutama tulla, sest no, kes viitsib mu jauramist ja vingumist kuulata ja nüüd ma näed ei suuda lõpetada ka. Raske see elu-eluke. :D

Ma luban, et peale asjade selginemist hakkan sisukaid postitusi tootma. Ahjaa, kes olid need, kes koos minuga tervislikuma elu suunas rühkima pidid hakkama? Olete valmis selleks, või olete ehk juba alustanud?

xoxo,
Laura

aastavahetus

 

Olgu teie uus aasta sportlik, tervislik, täis eneseületamisi, õnne, rõõmu, armastust ja kõike muud kaunist!

10 mõtteid ““The difficulties of life should not distract you from the pursuit of your goals.”

  1. hehee, ma kohtusin oma poisi vanematega/sugulastega kuu aega pärast seda, kui me olime käima hakanud. ja tegemist oli veel jõulupühadega :D suht vara sellise käigu jaoks tõepoolest, aga tunne oli väga õige. noh, siiani on. tema sugulased on heas mõttes hullumeelsed, nii et imelikke hetki ega vaikust küll ette ei tulnud! ja kõige armsam (ja üllatavam) oli see, et nad tegid mulle ka jõulukinke. :)

    1. Ma arvan, et H. mõtleb meie pere kohta sama. :D Aga H. emalt ja vanaemalt sain ka mina pisikese kingituse. :) See oli ootamatu ja nii armas!

  2. Mul on võimlemismatilt tolm pühitud ja olen uuel aastal seda juba kolm korda kasutanud ka. Kolm päeva neljast on super :D Ma esialgu alustasin kergelt ja põhirõhk on rutiini tekitamisel (mul on muidu see probleem, et hakkan suure hurraaga trenni tegema, 2 nädalat teen ja siis 2 nädalat “unustan” ja siis pole moti ka enam).

    Ja aeg on õige, siis kui sina ja su teine pool tunnete, et on õige. Mingit reeglit nüüd küll pole, et kunas kohtuma peaks, et ei oleks liiga vara. Peaasi, et ise tunned, et oled valmis suhet edasi viima selle sammu võrra. Mina on elukaaslase perekonda kohtasin vist umbes kuu aega peale seda, kui meie suhe oli tõsisemaks/ametlikuks muutunud. Kui flirtimisperiood ka võtta siis oli vast ka kuskil kolm kuud peale susina algust. Samas ma päris kindel pole ka, mul halb mälu selliste asjade peale :D

    1. Super tubli! Inimene pidi harjumuste ori olema, seega tulebki trennist harjumus teha. Väga tubli oled! :) (Ma siis ootan kahe nädala pärast su kommentaari, et “jee, siiani teen trenni ja olen nii tubli!” :D )

  3. Ma kolm esimest päeva “puhkasin” ja eile võtsin kepikõnni ette. Ma ei suuda ükski kord peale pausi end trenni sundinuna ära imestada, kui hea on olla peale liigutamist :D

    Küll kõik hästi läheb! Ja ükskord saame kõik kokku ja saame üksteisele trenne anda ;)

    1. See on üks mõnusamaid tundeid üldse, kui oled iseenda heaks midagi teinud! :)

      Aitäh toetuse eest, seda läheb mul nii vaja! Pai! :)

  4. See kuti vanematega tutvumine on alati nii kentsakas:D minul oli natuke keerulisem teema oma noormehega, pool aastat lihtsalt lollitasime ja käisime teistega väljas ja olime ikka vahepeal koos. Minu tunded ikka muutusid aina tugevamaks ja 1 võistluste lõpupeol ma olin üsna pahane tema peale ja lubasin endale, et nüüd on kõik meie vahel. Samal õhtul, kui olin juba natuke purjakil(häbihäbi), tuli ta ema ning tutvustas ennast mulle.õigemini surus kätt ja oli täiesti vait. Ma ehmatasin ära, kutt eemalt vaatas ka silmad punnis ning sõbranna naeris kõrval. kogu ülejäänud õhtu me tantsisime tema vanemad ning meie, tantsisin isegi isaga klubimuusika saatel valssi. Nüüd tagantjärgi on nii naljakas mõelda sellele, et eales ei ootaks sellist esimest kohtumist :D ja üsna peale seda otsustasime me, et oleme nüüd paar.

    See lugu on nii segane :D aga loodan et sain aru. loodan, et paraned ja nii armas on lugeda kuidas sa oled kuudega tänu oma noorhärrale palju enesekindlamaks ja rõõmsamaks muutunud :)

    1. Hahhaaa, siis oli sul kohe eriti vahva see kohtumine! :D Aga tundub, et see oli ka tõukeks, et suhe päris ametlikuks saaks, nii et lõpp hea, kõik hea!

      Ohoh, kas tõesti on näha, et olen enesekindlam ja rõõmsam? :)

  5. Head uut aastat! =)

    Ma tutvusin ka oma ämma-äiaga juba siis kui olime alles napilt kuu aega nö koos olnud. Mul oli ikka pool päeva süda paha ja küsisin peikalt, et tegelt ka tahab mind nii vara oma vanematekoju viia või? Terve tee Saaremaale lootsin, et merel torm ja praamid ei sõida või et meie autoga midagi juhtuks vms. Tõsiselt :D Peika muidugi valas õli tulle sellega ka, et ta ema tavaliselt paneb linnapreilid maja kütma ja süüa tegema. Kumbagi ma ei oska :D (Ja tegelikult olin ma tal alles teine naine, kelle ta oma elu jooksul vanematekoju viis, päris uhke tunne! :))

    Reaalsus oli muidugi see, et ämm-äi olid nii õnnelikud kui ma oma väriseva käega külakostiks toodud stafi üle andsin, kallistasid ja nunnutasid mind terve nädalavahetuse. Tegelikult on nende juures veedetud aeg alati kui SPA-s olek – mitte midagi ei tohi me ise teha!
    Vahel nad ikka helistavad kui me mõnda aega saarde jõudnud pole ja uurivad, kuidas mul ikka koolis ja trennis läheb jne. Tõesõna saan öelda, et mul on teine perekond veel! :)

    Kuidas enda omadega rahule jäid? ;)

    1. Järelikult oli mehel ikka tõsi taga. :D Aga see Saares käik on teil ilmselt tõesti puhkuse eest, juba sellepärast et Tallinn ja mured ei paista. ;)

      Mulle tundus, et võeti ikka toredasti vastu. Eks ma olin natuke tagaishoidlikum ka, sest tädid olid seal kõik ise väga jutukad ja ega ma ei saanudki nii väga “ennast näidata” :D. Aga esmamulje on tore, H. ema ma küll natuke kardan. Ema on selline.. konkreetne ja kindlate põhimõtetega naine, kuigi siiani ta ikka väga tore olnud ja H.-ga mulle mingit nänni (kehakreemid, küünelakid) saatnud. :D

Leave a Reply