Valentine’s day is coming and I can already smell the roses I’m not going to receive. 

Hommikuti ühistranspordi kasutamine on viga, kui sa just ei taha nuusutada kellegi juukseid või lasta oma varvaste peal talluda.

Päev läks üsna kiiresti aga kuus tundi ühes ja samas loengus istuda, olgugi et vahepeal 15 minutilised pausid on, on piin. Selg ja tagumik väsivad ära, uni tuleb peale, kõht läheb tühjaks. Oeh… Õnneks oli Vaatluspraktika loeng nelja tunni asemel ainult kaks tundi pikk.

Homme saab koju ja sellepärast on mul juba täna neljapäeva tunne. Vabadeks päevadeks on ka plaanid enam-vähem paigas.

Sõbrapäeva eel ei oska ma nagu muud öeldagi, et eks olulised inimesed ole kallid ka ülejäänud 364 päeva jooksul, aga armas, kui homme neile midagi ilusat ütleme. Kingitused ei olegi ju nii olulised.
Siinkohal oleks paslik ära mainida Carmen, sest eilne pikk telefonikõne aitas mind palju, aitäh!

Mul oli kindlasti veel midagi, mida kirjutada tahtsin, aga praegu ei tule meelde. Ju ei olnud siis oluline.
Edit: Meelde tuli. Mul on nina nuuskamisest nii punane ja nahk ka katki, et nuusata on jube valus. Ja öösel istusin köhahooga üleval. Võiks nüüd ikka juba paremaks minna.

Vot sedasi.
Laura!