IMG_09221

Ebakindlus

Olen seda teemat juba tegelikult puudutanud, aga kuna see kõik endiselt mu elu päris tugevalt mõjutab, mõtlesin selle kõik uuesti välja kirjutada.

Jah, me räägime taaskord ebakindlusest.
Reedel käisime sõbrannadega väljas. Õhtu oli väga meeleolukas, sain tähelepanu, sain lilli, sain tantsida, sai nalja ja ma tundsin end üldse väga mõnusasti. Mis eelnes aga sellele mõnusale enesetundele polnud teps mitte nii tore. Minu jaoks ei ole raske uude seltskonda sulanduda, uute inimestega vestlust alustada, nalja visata või muudmoodi “märgatav” olla. Tundub nagu oleks ma väga tugev ja enesekindel inimene, eks?
Vaid mõned tunnid enne linna minekut murdusin ja nutsin jälle. “Ma olen paks,” suutsin ma endale öelda. Ma vihkasin seda pilti, mis peeglist vastu vaatas. Kleit, mis mulle nii väga meeldib, ei istunud sel päeval kohe üldse ilusti seljas, “ma olen kohutav” kordasin endale. 
Liise, kes sel hetkel mu kõrval oli, ei osanud midagi teha. Ja ega polegi midagi teha. See on minu võitlus, see on minu igapäev. Ma nutan tihti, enne kui suudan kapist välja valida riided, mis mind niiiii paksuna ei näitaks. Ja ometi praagin ma neil kordadel oma garderoobist välja mitmeid asju, sest need on mulle suureks jäänud.  
Ma vihkan oma suurt tagumikku ja neid masiivseid kintse, ma vihkan, et mul on nii väiksed rinnad, ma vihkan neid kuradi sangasid, ma vihkan neid venitusarme igal pool, ma vihkan seda kesta, milles ma praegu elan. 
Mind väga ei huvita, mida inimesed arvavad mu iseloomust või minu käitumisest, tõesti ei huvita, aga ma jubedalt kardan, mida arvatakse minu välimusest. Olgugi, et ma pole üldse inimene, kes peaks just välist “ilu” määravaks, kardan ma alati uue inimesega tutvudes tema arvamust minu kehast. 
Ja siis olen ma nii loll ja hoian endiselt lahti oma Aski, kus lasen inimestel oma ebakindlust süvendada. “massiivsed kintsud”, “paksuks loodud” jms kommentaarid mõjutavad mind palju rohkem, kui arvata võiks. Muidugi on tegemist anonüümsete inimestega, kes võibolla mulle iga päev rõõmsalt naeratavad, aga kes tegelikult väga halvasti mõtlevad.
Ometi saan ma ju ka nii palju positiivset tagasisidet ja see on ääretult vahva, kuid nii kaua, kui ma seda kõike ise uskuma ei hakka, tammun ma ikka samas kohas.
Kuidas ma teen iseendale selgeks, et tegelikult olen ma väga tubli olnud! Ma olen kokku kaotanud 18 kg! Seda on ju niii palju! 
Aga minu mõistus keeldub uskumast ilmselgeid fakte. Ma tõesti ei oska kuidagi asja paremaks muuta.. Kas see “ideaalkaalu” taga ajamine siis aitab?
Mida teha?
Laura.

Neil kahel pildil pole ma isegi oma kõige kõrgemas kaalus.
vs

Leave a Reply