Elukutse ja lugejad

Kuna täna on esimene natukene leebem päev ja suutsin emaga isegi kaks sõna vahetada, tundus paslik miskit ka siia kirjutada. Opist ma veel kirjutada ei kavatse, las paraneb kõik täiesti ära, siis panen muljed kirja, et mismoodi see taastumine ikkagi tegelikult on.

Kui ma õpetajana tööd alustasin, oli minu üks väga suur hirm see, et kuidas suhtutakse mu blogisse. Minu jaoks on see väga vajalik ja mõnus hobi, mulle meeldib siia oma tegemistest kirjutada.

Sain aru, et uue elukutsega pean ehk natuke rohkem mõtlema, kas ja kui palju jagada saan. See tähendab, et otsustasin, et töö kohta kirjutan ainult seda, mis mind isiklikult puudutab.

Aga hirm jäi ikkagi alles, on siiani alles. Mul ei ole tegelikult siin blogis midagi suurt häbeneda. Olen püüdnud alati kirjutada nii, et mu ema piinlikkust tundma ei peaks. Aga still.. ma laotan päris palju oma elust siia netipessa.

Iiiiigatahes.. Sain mingi hetk aru, et see on päris reaalne, et mu laste vanemad satuvad mu blogi peale, mu facebooki lehele või instagrammi.. Ja mis sellest? Ma olen ju ka lihtsalt inimene, teen neid samu asju, mida kõik noored inimesed (miinus pidutsemine). Seega, kõik lugejad on igati teretulnud! 🙂

Aaah.. ma ei oskagi kokku võtta seda, mida ma ütlema tulin. Ilmselt on see nädal aega horisontaalses asendis oigamist ka natuke ajuraasukesest kaasa võtnud.

Ühesõnaga, ma ootan juba hirmsasti, et täie tervise juures olla ja teha asju, mida siin blogis jagada saan! Plaanid on ju suured!

Nädalaga on kenad 4kg alla läinud. Ainuke positiivne asi praegu selle taastumise juures. H. ütles ka, et kohe täitsa näha on, et olen kahanenud ja nüüd on silme ees, mille nimel peale taastumist töötada. 🙂 Vaim on nii valmis!

Andestage mu täiesti lambine jutt ja kuuleme varsti jälle. 😀

Laura.

12656059_1187093531302515_1522531520_o

Umbes tund aega peale narkoosist ärkamist. Tõeline kaunitar! 😀 Opipäev on muide kõige lebom päev kogu selle protsessi juures.

7 kommentaari

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: