Enesekriitika

Tütre, või tegelikult üldse lapse, kasvatamine on mind mõtlema pannud. (Daah, nagu muidu ei mõtleks.) Ühel hetkel pean hakkama oma sõnu eriti korralikult valima. Kui ropendamine jm ebaviisaka kõnepruugi mitte kasutamine on üsna loogiline, siis minu valupunkt saab olema hoopiski see, kuidas ma iseendast räägin.

See ei tule üllatusena ilmselt kellelegi, et mul oma mina-pildiga igasuguseid probleeme on olnud. Kolm kuud tagasi sünnitanu kohta on mul ilmselt täitsa okei keha. Ei saa ju endalt oodata, et vorm superhüper hea on, kui magusaisu end korralikult paika sättinud on ja trenni jõuan pigem harva (sest 3-kuuse kõrvalt võib igasuguseid plaane teha, aga beebi otsustab nii nagu ise tahab).

Aga natuke on ikka raske end peeglist vaadata. Ma suudan leppida lodevate käte ja pehme kõhuga, aga kõige rohkem muudavad mind ebakindlaks mu jalad. Tselluliidiga on mul ikka kaua probleeme olnud, aga praegu on see seis kohe kuidagi eriti hull. Kui kõhtu on üsna kerge varjata, siis suvisel ajal ju pikkade pükstega käia ei taha ja nii see ebakindlus end korralikult ilmutab. Kole on, lihtsalt kole on.

Aga..

Tulles tagasi postituse alguse juurde, siis isegi, kui ma kõike seda enda keha kohta tunnen ja arvan, pean ma oma suu lapse ees kinni hoidma.

Ma tahan, et Netest kasvaks enesekindel noor naine. Ma tahan, et ta teaks, et ta on ilus olenemata kaalunumbrist või rinnaümbermõõdust. Ma tahan, et ta teaks, et sisu on alati tähtsam kui väline pilt. Ma tahan, et ta teaks, et ta on väärt parimat. Ma tahan, et ta mõistaks, et kõik inimesed on erinevad ja see ongi äge. Ma tahan, et temast kasvaks tolerantne inimene, kes ei hinda kedagi lihtsalt välimuse järgi.

Ma võiks seda loetelu jätkata, aga saite ilmselt juba aru, mida ma mõtlen. Kui mina siin kodus peegli ees muudkui oma “vigu” välja toon ja Nete seda kõrvalt näeb, kasvab ka tema teadmisega, et välimus on tähtis ja “vead” halvad. Ma ei taha seda, üldse ei taha. Nii et tuleb end selles osas kontrollida ja loodetavasti kasvab nii ka mu enda enesekindlus.

No kurjam, küll oli siis hea vorm.

Ma väga loodan, et see mõte ja teadmine mul ainult jutuks ei jää, vaid suudan ka tegelikult enda kritiseerimise (vähemalt kõva häälega) lõpetada.

Laura

4 kommentaari

  • Agnes

    24. juuli 2019 at 03:04

    Tselluliidi pärast ära küll põe. Mul jälle hea öelda onju, ise nii pikalt põdesin seda. Nüüd olen ma aru saanud, et mul lihtsalt ongi geneetiliselt nõrk sidekude ja mitte üks trenn seda tselluliiti päris ära ei kaota.

    Vasta
  • Mellu

    24. juuli 2019 at 10:26

    Mul on kohe pooleteise aastaseks saav poeg. Olen ise samu mõtteid mõelnud. Olen ülekaalus. Rasedana väga palju juurde ei võtnudki, pigem juba enne seda. Duurest armastusest. Nüüd on kahju, et ilusad riided selga ei lähe ja teinekord ütlen, et olen paks. Ja siis vakatan, sest ei taha, et poiss seda kuuleks. Kuigi objektiivselt ongi see nii. Aga ma tean, et praegu on mul teised asjad ja kaalu langetamine ei tule välja. Multitasking pole mu tugevaim külg. Kõige tähtsam, et poeg ja mina oleksime õnnelikud ja mitte stressis. Ja tead. Täna kiikusime mänguväljakul ning naaberkiigel oli laps, kelle ema oli täiesti minu vastand. Kitsakas ja süsimusta peaga. Isegi riided olid mustad. Ja poeg vahtis kogu see aeg teda suu ammuli. Ja siis mõtlesingi, et kui tore, et me kõik nii erinevad oleme ja kuidas üks väike poiss seda nii vahvasti avastab. Ilma eelarvamusteta, vaid siirast huvist maailma vastu.

    Vasta
    • Laura

      25. juuli 2019 at 11:38

      Poja kasvatamine on veel omaette väljakutsetega. Et temast kasvaks mees, kes oskab naistest lugu pidada. Ja eks lastega olegi ju nii, et meie nende arvamusi ja nägemust maailmast kujundame. See, mida me ütleme või kuidas käitume, on laste pealt kohe näha. Ega muidu ei öelda, et lapsed on kodu peegel. Tahaks siis, et sealt peeglist ikka ainult toredad hetked ja väärtused paistaksid. 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: