Tütre, või tegelikult üldse lapse, kasvatamine on mind mõtlema pannud. (Daah, nagu muidu ei mõtleks.) Ühel hetkel pean hakkama oma sõnu eriti korralikult valima. Kui ropendamine jm ebaviisaka kõnepruugi mitte kasutamine on üsna loogiline, siis minu valupunkt saab olema hoopiski see, kuidas ma iseendast räägin.

See ei tule üllatusena ilmselt kellelegi, et mul oma mina-pildiga igasuguseid probleeme on olnud. Kolm kuud tagasi sünnitanu kohta on mul ilmselt täitsa okei keha. Ei saa ju endalt oodata, et vorm superhüper hea on, kui magusaisu end korralikult paika sättinud on ja trenni jõuan pigem harva (sest 3-kuuse kõrvalt võib igasuguseid plaane teha, aga beebi otsustab nii nagu ise tahab).

Aga natuke on ikka raske end peeglist vaadata. Ma suudan leppida lodevate käte ja pehme kõhuga, aga kõige rohkem muudavad mind ebakindlaks mu jalad. Tselluliidiga on mul ikka kaua probleeme olnud, aga praegu on see seis kohe kuidagi eriti hull. Kui kõhtu on üsna kerge varjata, siis suvisel ajal ju pikkade pükstega käia ei taha ja nii see ebakindlus end korralikult ilmutab. Kole on, lihtsalt kole on.

Aga..

Tulles tagasi postituse alguse juurde, siis isegi, kui ma kõike seda enda keha kohta tunnen ja arvan, pean ma oma suu lapse ees kinni hoidma.

Ma tahan, et Netest kasvaks enesekindel noor naine. Ma tahan, et ta teaks, et ta on ilus olenemata kaalunumbrist või rinnaümbermõõdust. Ma tahan, et ta teaks, et sisu on alati tähtsam kui väline pilt. Ma tahan, et ta teaks, et ta on väärt parimat. Ma tahan, et ta mõistaks, et kõik inimesed on erinevad ja see ongi äge. Ma tahan, et temast kasvaks tolerantne inimene, kes ei hinda kedagi lihtsalt välimuse järgi.

Ma võiks seda loetelu jätkata, aga saite ilmselt juba aru, mida ma mõtlen. Kui mina siin kodus peegli ees muudkui oma “vigu” välja toon ja Nete seda kõrvalt näeb, kasvab ka tema teadmisega, et välimus on tähtis ja “vead” halvad. Ma ei taha seda, üldse ei taha. Nii et tuleb end selles osas kontrollida ja loodetavasti kasvab nii ka mu enda enesekindlus.

Ma väga loodan, et see mõte ja teadmine mul ainult jutuks ei jää, vaid suudan ka tegelikult enda kritiseerimise (vähemalt kõva häälega) lõpetada.

Laura