Pidin selle postituse valmis kirjutama Janette sünnipäevaks. Sellest on nüüd juba üle kahe nädala möödas ja ma alles nüüd võtsin arvuti kätte. Mul juhtub tihti nii, et mingi kindel postituse mõte on juba ammu peas, aga kirjutama ikka ei jõua. Kuna emadepäev on käes, tundus ikkagi viimane aeg see postitus valmis kirjutada.

Ma olen emarollis olnud nüüd veidi üle aasta. Kuidas see aasta möödunud on ja mida ma õppinud olen? Seda tahangi jagada.

Kui lühidalt asi kokku võtta, siis on see aasta olnud raske. Väga raske. Osaliselt muidugi seetõttu, et me ise elasime oma elu keeruliseks. Võibolla ei ole mõistlik lapse esimesel eluaastal tegeleda korteri müümise ja uue kodu otsimisega, samal ajal ajutisel pinnal elades. Aga samas, arvestades praegust olukorda maailmas, oli see ikka õige otsus.

Mul oli enne Janette sündi mingisugune ettekujutus, et milline elu olema hakkab. Ma olin valmis, et esimestel kuudel ma ilmselt magada ei saa ja ma olin enda meelest valmis ka selleks, et minu oma huvid ja soovid jäävad mõneks ajaks tagaplaanile. Tegelikult olid esimesed kuud pigem kerged. Välja arvatud siis haiglaperiood ja imetamine-toitmine. Esimestel kuudel magas Nete öösel väga hästi, päeval magas küll palju mu rinnal, aga pigem oli elutempo rahulik ja chill. Pole olemas mitte midagi armsamat kui nohisev beebi su rinnal oma kõige magusamat und tudumas!

Aga kui kätte jõudis see kurikuulus 4-month-sleep-regression, läks kõik pekki. Ööd läksid keeruliseks, päevane magamine pekki jne. Päevase magamise saime päriselt korda alles siis, kui Jandri vanemate juurde kolisime ja Nete sai päevaunesid õues tegema hakata. Ööd on aga siiani hullud. Vahepeal, no nii paar kuud tagasi, oli asi kohe nii hull, et mulle tundus, et ma ei teinudki muud, kui imetasin ja kussutasin teda.

Nüüd oma koju kolides panime Nete kohe tema oma tuppa magama. Lootsin, et see ehk teeb nii tema kui minu unele head. Mõnel ööl ehk teebki, kui mul õnnestub samal ajal oma magamistoas magada, ma lihtsalt ei kuule siis kõiki tema liigutusi. Samas on ikkagi tegelikkus see, et ma magan Nete toas põrandal, laps kaisus. Nüüd muretsesime madratsimoodi asja sinna, enne magasingi põhimõtteliselt tekkidest-pleedidest tehtud asemel põrandal. Mu selg on täiesti pekkis!

Ma muudkui võtan hoogu, et nende öödega tegeleda, aga siis jälle lükkan edasi, sest ma lihtsalt pole valmis. Põhiline soovitus on see, et las Jander tegeleb lapsega öösel ja kui Nete näeb, et rinda ei saa, siis ilmselt hakkab paremini magama. Aga sellega on kaks probleemi. Esiteks pean ma ise Jandri üles togima selleks, et ta lapse juurde läheks. Tal lihtsalt võtab nii palju kauem aega, enne kui ta nuttu kuuleb. Teiseks ei suuda ma kuulda last teises toas haledalt nutmas, kui ma tean, et ma ise suudaksin ta sekunditega maha rahustada.

Unevõlg on meeletu. Ma tunnen, et see mõjutab nii väga mu päevi ka. Ma lihtsalt ei jaksa teha seda, mida tahaks ja tihti suunan ka Netet muudkui üksi mängima, et siis ise teda diivanil horisontaalses asendis valvata. Ma ei jaksa nii palju jalutamas käia, kui tahaks, ma ei jaksa blogida, ma ei jaksa süüa teha, ma ei jaksa trenni teha. Kui söögitegemine pole nagunii mu lemmiktegevus, siis kõik teised asjad mulle ju meeldivad ja mul on kahju, et need nii unarusse jäänud on. Nete läheb õhtuti u 20 paiku magama, mis tähendab, et tegelikult on mul omajagu aega iseendale, aga enamasti ma lihtsalt vegeteerin sel ajal diivanil ja vajun juba enne 22 magama.

Pikk halajutt une teemal, aga see on põhiline raskus, mis kogu seda aastat mõjutanud on. Kurnatus ja unevõlg põhjustab ka totralt palju mõttetuid jagelemisi Jandriga. Süütenöör on lihtsalt nii lühike, et kui kasvõi natukene midagi “valesti” on, lähen põlema. Vastik.

Janette on nõudlik beebi. Eks see ole seotud ka kasvuspurtide ja muude arenguliste iseärasustega, aga ta tahab palju tähelepanu. Ta ripub mul päris palju küljes. Või siis teine variant, et ta ei püsi üldse paigal. Ronib sülle, siis kohe maha, siis juba vaja koera kiusama minna, siis vaja kuskile otsa ronida, siis telekat näppida ja seda kõike ühe minuti jooksul. Ja seda kõike saadab pidev undamine.

Mulle tundub, et see kõik eelnev kõlas nii negatiivselt. Tegelikult saab meil palju nalja ja päevades on nii palju ägedaid hetki. Nii põnev on tema arengut praegu jälgida. Tal tuleb nii lahedalt uusi sõnu ja ma ei jõua ära oodata, kuniks ta päriselt rääkima hakkab. Kui kõik tema nõudmised on täidetud, on ta üks mega armas rõõmurull. Üle-üldse on ta minu meelest lihtsalt nii armas laps, et ma muudkui käin ma musitan teda. Ka öösel, kui ma olen sundasendis olemisest nii kange ja hull väsimus on peal, vaatan seda nohisevat kaisubeebit, kes tunneb end kõige paremini ja turvalisemalt just minu kõrval ja mõtlen, kui vedanud mul on.

Kogu selle aasta jooksul olen aru saanud, et emad on kangelased. Ma ise ka patsutan endale õlale ja ütlen, et ma olen tegelikult tubli olnud. Unevõla ja väsimusega võideldes suudan ja saan ikka kõik vajaliku tehtud. Laps on hoitud, kodu saab koristatud, pere toidetud. Emad on valmis andma endast kõik, jätma oma vajadused kõrvale selleks, et lapsel oleks hea. Rasedus ja sünnitamine ja imetamine – mega suur koormus naise kehale, aga ometi saame me selle kõige hakkama. Võimas värk!

Üks asi, millega ma selle aasta jooksul veel võidelnud olen, on muidugi kehakaal. Ma olen nüüdseks ikka päris korralikult juurde võtnud. Eks see eriolukord on ka sellele kaasa aidanud, sest mis siin kodus ikka muud teha, kui süüa. Tegelikult on ikka nukker küll end sellisena peeglist näha (õnneks meil pole ühtegi suurt peeglit praegu, aga piltidel on küll hirmus). Aga ma püüan endaga mitte liiga karm olla – elu noh. Prioriteedid on teised olnud. Samas olen ma nüüd ikkagi esimesed beebisammud selleks teinud, et asja parandada. Tasa ja targu, aga sellest võiks täitsa eraldi postituse kirjutada.

Emadus on sellegipoolest imeline! Ausalt! Pagana raske, aga ka väga rahuldust pakkuv (inglise keeles rewarding kõlab nagu paremini). Mina olen oma lapse jaoks see kõige tähtsam, see keegi, keda ta usaldab, kellega ta tunneb end turvaliselt ja hoitud, kelle poole ta pöördub, kui tal on mure. Ma korrutan Netele iga päev mitu korda, kui väga ma teda armastan. Ma tahan, et ta teaks, et ma olen tema jaoks alati olemas, ka siis, kui ta enam sülle ei mahu ja oma elu elab. Täpselt nii nagu minu ema on mulle alati olemas olnud.

Aasta on kiirelt möödunud. Kui vahel tunduvad päevad hirmus pikad, siis nädalad ja kuud lähevad ruttu mööda. Mul natuke on tunne, et äkki ma pole suutnud piisavalt hetkes elada. Pole piisavalt nautinud konkreetsel hetkel toimuvat ja pidevalt oodanud mingit müstilist “paremat” ja “lihtsamat” aega. Aga võibolla on see natuke paratamatus ka, et niimoodi tunnen, eriti oma nii asjalikku last vaadates. Ta ju areneb põhimõtteliselt iga päev ja kuna kõik käib nii kiirelt, siis paistabki et oot-oot, alles ta ju ei osanud isegi keerata, kuidas ta nüüd esimesi samme teeb ja kuhu see vahepealne aeg kadus? Saate vast aru, mida ma mõtlen.

Ma mäletan, et umbes aasta tagasi kirjutasin ma ühes postituses emainstiktist ja et ma ei tea, kas mul see on ikka olemas. Nüüd ma tean, et see on minus algusest peale olemas olnud. Seda ei saa minu meelest isegi täpselt selgitada, kuidas see töötab ja mismoodi sellest aru saada, aga ma tunnen, et minu sees on mingi nupuke, mis reageerib just minu oma lapse vajadustele. Aah, no ei oska seletada.

Võibolla sobib eelmise lõigu näiteks üks hiljutine olukord. Jander pani õhtul meie magamistoas üht kummutit kokku, ma vedelesin juba voodis ja olin seltsiks. Ühel hetkel tundsin, et tahan magama jääda, keerasin end külili ja põhimõtteliselt sekunditega magasin. Ma ei kuulnud seda, kuidas Jander mööblit lohistas ja telefonist podcasti kuulas, no kohe mitte midagi ei kuulnud ja magasin nagu nott. Aga nii kui Nete väikse piiksu teisest toast tegi (meil veel magamistoa uks helikindel ja Nete toa uks oli ka vahelt kinni), olin kohe üleval. Voh sulle emainstinkti!

See postitus on juba päris pikaks veninud, aga mulle tundub, et nüüd sai küll kõik kirja. On olnud imeline aasta! Ma tean, et olen selle aasta jooksul emana arenenud ja kasvanud. Ma olen järgi andnud mõnest oma põhimõttest ja leppinud sellega, et ma ei ole ideaalne. Aga ma tean, et ma olen oma lapsele kõige parem ema!

Imeilusat emadepäeva kõigile superkangelastele, kes te iga päev oma laste nimel endast kõik annate! Teadke, te olete võimsad, te olete oma laste jaoks piisavad ja alati kõige paremad.

Laura