• Home
  • Beebi
  • Esimene trimester | Üldse mitte see, mida ma ootasin

Esimene trimester | Üldse mitte see, mida ma ootasin

Rasedaks jäämine ja lapse ootamine on imeline kogemus. Emaks saamine on olnud alati üks minu elu eesmärke ja unistusi.

See kõlab ilmselt kummaliselt, aga ma sain aru, et ma olen rase juba enne, kui triibud testil seda kinnitasid. Mu keha muutus kohe, tunne minus muutus. Muidugi püüdsin ma end ikkagi maa peal hoida, sest tõenäosus esimese proovimisega kohe rasedaks jääda pole teab mis suur, aga ma nii väga lootsin ja tahtsin seda. Ja kui need triibud minu sisetunnet kinnitasid… üüratu rõõm, mis ei tahtnud justkui sisse ära mahtuda. Me saame lapse! Meist saavad lapsevanemad! Minust saab ema!

Testisin tegelikult üsna vara, enne kui päevad oleks pidanud üldse olema. Üldiselt on mõistlik rasedustesti teha siis, kui päevad ära jäävad. Ma tegin neid varase testi aga juba 4-5 päeva enne oletatavaid päevi. Mäletan, kuidas ma värisevate kätega testi vaatasin. See oli päev enne meie tähtpäeva. Nägin õrna teist triipu! Jander oli haige ja magas alles. Seisin keset elutuba ja mõtlesin, et mis nüüd siis. Elevus oli liiga suur, et oleksin suutnud Jandrile mingi üllatuse planeerida. Lendasin magamistuppa, viskasin testi nina alla ja korrutasin, et “siin ju on teine triip, vaata ometi!” Jander pole väga hommikuinimene ehk et tal võtab pildi ette saamine aega. Ta ei saanud midagi aru. 😀 Hõõrus seal silmi, vahtis testi, vaatas mind ja oli kahtlev. Aga kui juba ülesse ärkas ja selgema pildiga testi vaatas, nägi ka tema seda õrna teist triibukest. Parim aastapäevakink!

Sama palju kui ma olin rõõmus, olin ma ka hirmul. Mis siis kui kõik ei lähe hästi? Mis siis kui rasedus katkeb? Mis siis kui beebi pole piisavalt tugev? Kõik need küsimused ja hirmud, mida ma küll püüdsin tõrjuda, kuid mis ikka aeg-ajalt pinnale ujusid. Tundub, et emahirmud saavad alguse kohe, rasedusest teada saades ja ega see mure vist kunagi ei lõppe, hihii.

Kui ma oma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma rasedana rõõmsalt trenne edasi annan, hõljun pilvedel ja olen muidu roosa ja rõõmus siis tegelikkus oli hoopis midagi muud.

Alates 5. nädalast olin ma kutu! Kuni u 13.-14. nädalani ma ainult oksendasin. Iiveldus oli räige nii hommikul, päeval kui õhtul. Ainult magades oli hea olla. Nii kui ärkvel jälle olin, kallistasin vetsupotti. Miski ei seisnud sees. Ühel hetkel oli asi juba nii hull, et isegi vesi ei püsinud sees. Mul oli nii paha, ma olin nii nõrk, et läksime haiglasse ja käisin kolm päeva tilguti all. Need kolm päeva oli natuke parem olla, edasi läks ikka samaviisi.

Ma isegi ei mäletanud enam, mida tähendab “hea olemine”. Kuiii palju ma sel ajal valetasin, miks ma ühel või teisel üritusel olla ei saa või miks ma järsku enam trenne ei anna. Vahepeal oli Jandril sünnipäev ja mu onu juubel ja sõpradele tuli ka vahepeal nägu näidata. Tüüpiline oli olukord, kus ma 5 minutit enne uksest välja astumist veel oksendasin, siis suu puhtaks pühkisin ja tegin näo nagu kõik oleks normaalne. Nii kui jälle koju sain, olin poti kohal. Jander muudkui imestas ja ma oleks võinud kohe mitu Oscarit omale selle eest anda. Aga niii kuradi raske oli see hea näo tegemine!

Lisaks sellele, et füüsiliselt oli paha, muutus asi ka üks hetk vaimselt raskeks. Tundsin end nii kasutuna. Veetsin päevi ainult kodus pikali, mul polnud jõudu, et Berdiga väljas käia, süüa teha või kodu koristada. Päh, ma ei jaksanud isegi juukseid kammida või end riidesse panna. Ma teadvustasin endale, et see kõik on mööduv ja mu keha tegeleb nii tähtsa asjaga, aga olin kurb ikka.

Oli isegi päevi, kus Jander töölt poole päeva pealt koju tuli, sest ma lihtsalt ei saanud hakkama. Bert oli sel ajal üsna pöörane (ta on meil praegugi korralik pubekas) ega saanud aru, miks minu otsas ronida ei tohi ja miks ma temaga järsku enam ei tegele.

Söömine oli ka üks hirmus asi. Mul kadus igasugune isu, kõik ajas iiveldama ja oksendama. Tühi kõht tegi aga enesetunde veel halvemaks. See oli eriti hull, kus kõht oli niii tühi, pilt kaob juba vaikselt eest ära, aga MITTE MIDAGi ei isutanud, no absoluutselt mitte miski ei tundunud söödav. Berdile sai süüa panna ainult Jander, ainuüksi mõte sellest ajas mind oksele. Külmakapiust avasin hinge kinni hoides, sest kõik lõhnad ajasid oksele. Õudne oli! Väga õudne!

Vahepeal avastasin külmutatud kirsid, mis olid päris head, mis siis et alati välja tulid. Ühe nädala jõin cocat, mida ma muidu üldseeeee ei kannata, siis kadus ka selle isu. Lõpuks leidsin enda jaoks ananassi. Aeg-ajalt tuli burksi ja krõpsude isu, mida ma endale ka lubasin, sest noh, vähemalt midagigi. Magusaisu, mis mul muidu on alati väga suur, kadus täielikult. Hapud asjad läksid lõpuks loosi. Ananass oli täpselt paras, natuke hapu ja mahlane.

Ma magasin sel ajal palju. Jäin õhtul 23 ajal magama ja magasin järgmise päeva lõunani. Magamine oli parim asi, siis ei tundnud, et paha on. Vahepeal oli tunne, et see ei saagi otsa, et mul ei hakkagi kunagi parem. Ämmaemand küll lohutas, et küll peale I trimestrit paremaks läheb, aga see tundus nii kaugel. Tõsi, õnneks lõpuks ikka läks paremaks. Olen kuulnud ka neid lugusid, kus vaesed naised kõik 9 kuud ainult oksendavad. Uuh, õudne!

Üks ehmatav olukord oli see, kui Berdiga hommikul välja läksin. Oli nädalavahetuse hommik, mõtlesin, et annan Jandrile vaba hommiku ja käin ise kiirelt koeraga õues. Põhimõtteliselt voodist otse õue. Kodust kaugele ei läinud, aga üks hetk tundsin, kuidas silmade ees virvendas, palav ja paha hakkas. Püüdsin siis Berti kodu poole suunata, samal ajal pilt aina rohkem eest minemas. Kükitasin vahepeal ja püüdsin mitte minestada. Kuidagi jõudsin majani, trepikojauks juba paistis, mul aga aina hullem. Vajusin mööda maja seina maha. Vaatasin viie sammu kaugusel olevat ust ja korrutasin endale, et pean tuppa jõudma. Jõudsin kodu uksest sisse ja vajusin sinna põrandale. Väga hirmus kogemus! Enam ei lähe ilma telefonita uksest välja. Et kui hakkabki paha, istun maha ja saan helistada. Õnneks pole rohkem nii hullu olukorda olnud.

Umbes 14. nädalast hakkas lõpuks paremaks minema, oksendasin harvem, iiveldas küll aga vähemalt tekkis isu ja söök püsis sees. Hommikuti pidi kiirelt sööma. Voodist otse kööki, sest muidu läks jälle pekki. Nõrkus oli ikka ja ega ma palju ikka teha ei jaksanud, aga vaikselt hakkas ikkagi inimese tunne tekkima. Teine trimester on ikka kergemalt läinud. 🙂

Mul on praegu tutvusringkonnas beebibuum ja mitte ühelgi mu tuttaval ei ole nii hull olnud. Ka mu ema, vennanaine, mehe õde ei kogenud midagi nii hullu. Lucky me, eksole. 😀

Olgugi, et esimene trimester oli minu jaoks kohutav, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. Oksendaks siiani, kui see oleks vajalik ja beebile kuidagi hästi mõjuks. Minu sees kasvab uus elu ja me ei jõua temaga kohtumist ära oodata.

Ma saan emaks!

Muljetage, kas minusuguseid super-oksendajaid/iiveldajaid on veel?

Foto ikka meie iskliku ja armsa Kairit Pajusalu poolt. 🙂

21 kommentaari

  • MARI

    30. jaan. 2019 at 02:24

    Mul oli samasugune olukord aga kestis vahelduva eduga raseduse lõpuni :/ esimsed 3 kuud olingi haiguslehel ja üritasin ellu jääda, käisin samamoodi haiglas tilguti all. Kui veidi paremini tundsin ennast, siis läksin tööle tagasi (kus mitmed inimesed kommenteerisid et kui hea mõte raseduse ajal haigusleht võtta ja kodus puhata 😀 ) ja üritasin seal hakkama saada, kuid vältisin teistega koos söömist, sest toidulõhnad ajasid iiveldama kuni raseduse lõpuni, valel ajal vales kohas olles oksendasin ka tööjuures. Ainuke hea asi mis sellega kaasnes oli see, et raseduse ajal võtsin kaalust juurde vaid 7kg 🙂

    Sellist minestamise episoodi tuli 2x ette, ükskord ehituspoes nii et abikaasa valis hoolega minust eemal põrandaplaate ja ma üritasin tema juurde jõuda kuidagi aga mäletan samamoodi, et siht oli silme ees ja edasi liikuda ei jõudnudki.

    Loodan, et edaspidine kulgeb ilusamini ja ilusat ootusaja jätku 🙂

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 04:51

      Raseduse lõpuni, uuh, vaeseke! Mulle andis ka ainult see jõudu, et see kõik on kõige parema eesmärgi nimel ja kui nii on vaja, eks tuleb üle elada. Aga no ikka raske värk. 😀
      Ahjaa, ma võtsin selle suure oksendamisega kõigepealt 6kg alla ja nüüd tasapisi tuleb juurde, loodan ka mitte liiga palju juurde võtta.

      Aitäh sulle heade soovide eest! 🙂

      Vasta
  • J.

    30. jaan. 2019 at 02:53

    Nagu endast oleks lugenud 🙂 Minul oli ka esimene trimester väga hull. Oksendasin ca neli korda päevas, energiat ei olnud, kõik haises, söök alla ei läinud (v.a. vahepeal sai ja Sprite), samas tühi kõht tegi olemise veel hullemaks 😀 Hommikul pidin ka kohe ärgates midagigi hamba alla saama, kasvõi mingi kuiviku või saiaviilu. Magama jäin juba 20.30 paiku, silm lihtsalt ei püsinud kauem lahti. Paremaks läks mul ca 16 nädalal, hetkel 22. nädal. Kõik tervislik toitumine, mis ma endale planeerisin, läks kus seda ja teist. Sõin lihtsalt seda, mis alla läks. Õnneks nüüd on isu tagasi ja saab jälle tervislikumalt süüa.
    Oli küll halb, aga mõtestasin seda halba enesetunnet enda jaoks nii, et meie beebi on ju nii-nii oodatud ja tema nimel kannatan selle kõik ära 🙂
    Toredat ootust!

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 04:53

      Me siis täitsa ühel maal. 🙂
      Ma püüdsin ka neid kuiviku ja muid trikke teha, aga ega see tegelikult ei aidanud, vähemalt oli midagi oksendada lihtsalt. Ma julgen öelda, et ma oksendasin vahepeal iga tunni/poole tunni tagant. Ikka hullult. Vääääääga rõve! 😀 Aga terve beebi nimel kõigeks valmis! 🙂

      Aitäh ja sulle ka mõnusat ootust! 🙂

      Vasta
      • J.

        30. jaan. 2019 at 07:16

        Oh vaeseke 🙁 Pääsesin siis vist pisut kergemini. Aga no loodetavasti on siit edasi nüüd kõik ainult tore ja hea 🙂

        Vasta
        • Laura

          30. jaan. 2019 at 08:00

          Jaa, rasedus kulgeb nüüd küll juba täitsa inimväärselt. 🙂 (Hammastega juran ja see ka omaette katsumus, kui end valuvaigistitest täis toppida ei saa.)

          Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 04:55

      Trennid andsin päeva pealt ära. Käsunduslepingu rõõmud, kui tööd ei tee, siis palka ka ei saa ehk ma tegelikult kaotasin nüüd veidi ka oma emapalgast. Noortekas käisin ikka edasi, sinna oli vaja enamasti kord nädalas paariks tunniks jõuda ja selleks ajaks võtsin end nii kokku kui sain. Töökaaslased kahtlustasid küll, aga lubasid mul endale sobival ajal nö avalikuks asi teha. 🙂

      Vasta
  • Kerli

    30. jaan. 2019 at 03:50

    Uhhh, tean millest räägid. Ma iiveldasin-oksendasin kuskil 26nda nädalani iga päev, töölt olin õnneks haiguslehel terve rasedus kuna raske füüsiline töö. Kogu selle oksendamise kõrval pidin ära lõpetama kooli, käima reisil mis meil oli ammu plaanitud(tranfeeribussis terve tee oksendasin kui hotelli sõit oli). Kool asus mul mandril(ise olen saarlane) ja kooli poole sõites tegin iga natukese aja järel oksepeatusi, see oli väga kohutav aeg. Tilguti all käisin ka vahepeal, kuna isegi vesi ei püsinud sees. Ütleme nii et eluisu oli täiesti kadunud, aga kui juba enesetunne talutav oli siis hakkasin rasedust korralikult nautima ja viimane trimester oli hästi mõnus aeg. Nüüd naudin oma kuuekuust beebit ja magamata öid ja kõike muud mis beebieaga kaasneb ja see on nii tore, et mõlgutan juba teise lapse mõtteid ja jään lootma, et järgmine rasedus on kergem. 🙂

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 04:57

      Apppi, nii kaua! Hirrrmus! Õnneks lõppeb see õudus küll kõige suurema kingitusega üldse. Mõnusat kasvamist teile! 🙂

      Vasta
  • Kaaskannataja

    30. jaan. 2019 at 05:05

    Olin samuti see, kes ainult oksendas pea viis kuud jutti, olin ka kolm päeva tilguti all. Käisin ka tööl ja tihti oksendasin enne töölt tulemist ja nii kui kodu juures töökaaslase autost välja astusin, oksendasin oma õue põõsasse😁 tundsin ka end hea näitlejana 😂 aga lohutan end sellega, et magamata ööd olid raseduse ajal ning beebi (nüüdseks suur laps) oli super magaja🙂 ehk veab sul samuti. Lisaks lohutas ämmakas mind, et kui oksendamine on nii suur, siis ilmselt kasvab ka laps jõudsalt ja kõik on korras temaga☺️

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 05:14

      See teiste eest varjamine oli ikka hirmus küll, aga ei taha ju liiga vara kellelegi rääkida ka ja siis kannatad, oksemaitse suus ja püüad “tavaline” olla. 😀 Oeh, õudneee!

      Ma kusjuures lugesin ka seda, et kui palju oksendada, siis tugev rasedus ja ptuiptuiptui, siiani ongi lapsega kõik täpselt nii nagu vaja. Loodan, et tuleb hea magaja ka, see oleks ilus kingitus selle karmi alguse eest. 🙂

      Vasta
  • Pi

    30. jaan. 2019 at 05:48

    Ma ise küll rase ei ole, niiet teemal kaasa rääkida ei oska, aga tegin just mõni aeg tagasi sõbrannale babyshower’i tarbeks kuldvillaku mängu ja sinna teemasid ja tarkuseid (ja vastuseid) otsides tuletati meelde, et iivelduse vastu aitab ingver. Nii ingveritee joomine kui ka niisama tykikese närimine (viimast olen ise kasutanud kui lihtaslt mega paha olla on olnud, niiet aitab kyll)

    Ilusat ootust ja tore, et jälle kirjutad 🙂

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 05:52

      Oo, usu mind, ma proovisin KÕIKI nippe, ka ingverit. 😀 Miski ei aidanud, pidingi lihtsalt ära kannatama.

      Aitäh! 🙂

      Vasta
  • Sirly

    30. jaan. 2019 at 06:15

    Palju, palju õnne veelkord kõigepealt. 🙂

    Mina olen üks neist, kes on 9 kuud oksendanud. Kui ootasin oma esimest last siis teadsin ka enne testi,et olen rase ja kohe algasid ka iiveldused jne. Mul olid jubedad kõrvetised ja kõik asjad ajasid oksele. Oksendasin otseses mõttes vähemalt kolm korda päevas, seitse päeva nädalas. Lisaks sünnituslaual, mis pidi ka mitte oksendajate seas levinud olema. Kõigele lisaks nädal peale sünnitust tuli ka kõik veel välja.
    Selle oksendamise juures ma muidugi ei võtnud ka juurde nii nagu oleks pidanud(-3kg ja terve raseduse jooksul +3kg algkaalule). Lapsega oli õnneks kõik korras, kuid peale sünnitust olin ise alakaalus kõvasti.

    Teise lapsega oli veidi kergem, kuna siis see okseralli kestis 3 esimest kuud.

    Rasedus on imeline aeg ja nõustun täielikult, et selle nimel tasub see kõik ära.

    Ilusat ootust ja naudi seda aega! 🙂

    Vasta
    • Laura

      30. jaan. 2019 at 06:20

      Uuh, mul tulevad külmavärinad, 9 kuud jutti oksendada! Õõõhhh! Aga ega valikut ei ole eksole, ja tõesti kõige tähtsam, et beebi ilusasti kasvaks. 🙂

      Aitäh õnnesoovide eest! 🙂 Tervita oma tütrekest ka minu poolt!

      Vasta
  • Regiina

    31. jaan. 2019 at 07:00

    Mina oksendasin kuni 18 nädal kolmanda lapsega, kaksikudega lõppes päevapealt 12 nädalal. Mul oli kõige hullem see, et nii kui õhku ruumis veidi vähem oli nii pilt läks ja lehvitas, nii et üksi kaubanduskeskusesse või poodi väga ei kippunud. Üks kord oli nii, et olime abikaasaga kassas ja mina panin pildi tasku…mees tegi elu hüppe ja püüdis mu kenasti kinni ja selle peale hakkas müüa ka ehmatusest minestama 😁😁😁 mees juba mõtles et kas peaks teda ka püüdma tormama 😁
    ja siis kui iiveldustunne kadus, tulid toonuse… Need on ka ägedad 😁😁😁aga see kõik on seda väärt 😍😍😍

    Vasta
    • Laura

      31. jaan. 2019 at 10:38

      Oh, küll see rasedus on imeline aeg! 😀
      Hakkasin elavalt ette kujutama seda müüjat ja su meest ja sind.
      Ma olin ka väga tundlik õhu suhtes, poes samuti naljalt üksi ei käinud, ainult häda pärast. Õnneks ma kordagi päris ära ei minestanud, aga lähedal olin küll sellele.

      Aga tõsi jutt, olgugi, et on raske, ma ei vahetaks seda millegi vastu! 🙂

      Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus

%d bloggers like this: