Esimesed (kooli-)tööpäevad

Esimene pidulik koolipäev ja esimene päris koolipäev on nüüd möödas. Eilne päev oli minu jaoks tõesti eriline. Kõik need arglikud nunnud, kes oma lillekestega uut õpetajat tervitama tulid. Need säravad ja ootusärevad pilgud, kui esimest tundi alustasime, olid nii siirad. Kokkuvõttes läks päev hästi, ilmaga küll ei vedanud, aga kõik see pidulikkus ja sumin, mis linnaplaanis välja paistis, oli eriline. Minust saigi päriselt õpetaja! (hahaha, pidin siin sõna parandama, kirjutasin harjumusest ikka “õpilane”:D)

Tänane päev oli samasugune tohuvapohu. Jõudsin koolimajja peale seda, kui suutsin end liiklusummikutest ja inimmassidest läbi suruda. Aga see ärevus, mis majas üleval oli, muutis ka minu palju elevamaks ja pani mu muudkui naeratama. Lapsed olid esimestes koolitundides arusaadavalt natukene laiali peadega, aga minu meelest läks meil väga hästi!

See nädal on koolis veel selline sisseelamise aeg ja tunnid on natukene lihtsamad. Aga sellegipoolest pean ma kõik tunnid läbi mõtlema ja plaani kindlalt paika panema. See on üks võti selleks, et tund sujuks hästi ja ilma selleta, et lastel võiks igav hakata, mis omakorda muudab nad rahutuks ja kord läheb ära. (Nii pikk lause tuli, ups. :D) Vahepeal tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks hetk tagasi sain teada, et pean homme ühe lisatunni andma, sest üks õpetajatest on haige.

Iga päev toob praegu nii palju uut ja ma muudkui püüan selle tempoga kaasa minna. Põnev on, päriselt on põnev. Vähemalt nende esimeste päevade põhjal tundub mulle küll, et seda tööd ma teen hea meelega. Olgu, ma pole ju naiivne, eks mingi hetk võib ikka raskemaid olukordi ette tulla ja see töö-motivatsiooni ka mõjutada. Aga sel hetkel, kui ma päriselt tunnen, et ma ei lähe tööle hea tujuga, muudan ma ilmselt elukutset. Minu jaoks on kõige tähtsam see, et töö pakuks rahuldust, et hommikuti saaks ärgata hea tujuga ja tööle ainult rõõmuga minna. Kui see “hea tunne” ära kaob, tuleb elus muutusi teha.

Aga kogu see tööelu on muutnud mu blogi suhtes palju ettevaatlikumaks. Ma pean leidma selle neutraalse ja ohutu piiri selle jaoks, mida ja kui palju ma jagada saan. Mul pole õigus rääkida lastest või veel vähem mõnest konkreetsest lapsest. Kohe kindlasti ei taha ja saa ma lahata mõnd koolis juhtunud probleemi ning mingeid pilte koolist/lastest ma samuti avaldada ei tohi. Olin üllatunud, kui oma Instagrami feedis pilti noorest õpetajast koos “oma lastega” nägin. Ma väga sügavalt kahtlen, et tal oli kõigi lastevanemate luba, et pilt avaldada.

Ma ise oleks ka oma blogi FB lehel juba peaaegu üht pilti jaganud, kust oleks väga täpselt välja tulnud, kus koolis ma täpselt õpetan, millist klassi õpetan ja paar last oli samuti pildil. Õnneks taipasin enne avaldamist, kui palju seal infot on ja jätsin jagamata. Oma isiklikul FB lehel ma seda siiski tegin, sest seal  tean ma üsna täpselt, kelleni info jõuab ja tegemist oli linna FB lehel jagatud pildiga, mis jõudis nagunii peaaegu kõigi kohalikeni, kes vähegi FB-s aktiivsed on.

Eksimine on muidugi inimlik ja see ohutu piir võib ka vahel natukene häguseks minna, aga ma igatahes annan parima, et mitte liialt infot välja anda. Eks ma oma üldiseid mõtteid saan ju ikka jagada, selles ei näe ma midagi halba. :)

Üks pikk postitus tuli, aga ma pidin saama ju kõik välja rääkida. Lasin endast ikka ühe klõpsu oma klassis ka teha ja selle avaldamises ei näe ma ka midagi halba. :) Õpetaja Laura on kooliks valmis!

PS! Mul on äge klass, kaks tahvlit ja üks neist puhta nutikas. ;)

11945009_1097575993587603_1189539114_n

Ei ole kõige parem pilt, sest selleks hetkeks olin ma sellest suurest elevusest juba räsitud ja mõnda aega vihma käes külmetanud ka. Aga vähemalt on mul 1. septembrist üks pilt mälestuseks!

Riietuse osas suutsin ka lõpuks enda meelest hea valiku teha. Sain oma lõpukleiti uuesti kanda ja nägi mu meelest piisavalt viks ja viisakas välja. :)

Laura.

4 mõtteid “Esimesed (kooli-)tööpäevad

  1. Väga kaunis pilt on. Mis sa seletad!
    Mina olen sel aastal selle äreva lapsevanema rollis, kelle pisikene mugul esimesse klassi astub/astus. Oleksin sinusuguse õpetaja eest igati tänulik ja rõõmus.
    Mõnusat kooliteed sulle!

    1. Aitäh nende nii ilusate sõnade eest! :)
      Aga see vanemate ärevus paistab küll välja ja tegelikult on see nii vahva, nii vahetu ja armas. :) Uus algus nii lastele kui nende vanematele.

      Aitäh sulle!

  2. Mina ka sInu asemel ei julgeks blogis eriti palju tööst vist rääkida, mõtlen siis, et otseselt oma klassist. Üldist juttu küll, kuid usun, et sa tead juba seda isegi hästi.

    Koolis ja lasteaias tööl olles on vist pigem lastevanematega suhtlemine raskem (ja ühel meelel olemine) kui lastega :)

    1. Just! Minu töö on seotud veel nii paljude inimestega, et mul lihtsalt pole õigust seda kõike kuskil küberruumis lahata. Üldist juttu saan aga ikka rääkida ja kõike iseendast lähtuvalt, kuidas mina ennast tunnen jne. :)

      Mul on vanematega suhtlemine praegu üsna hästi sujunud. Minu meelest on olukord täitsa kontrolli all. Nad on samamoodi ärevil lapse kooli minemisest ja seda elevust on kõrval nii armas vaadata. :) Praegu saadavad nad veel lapsi klassi ka ja nii hea on, et saan vanematega kohe kontakti luua, nii on hiljem ilmselt ka lihtsam.

Leave a Reply