Esmaspäevased mõtted

Juba eile avasin wordpressi, et kirjutama hakata ja ei midagi, lihtsalt ei jooksnud sõrmed mööda klaviatuuri nii nagu ma oleks tahtnud.

Sellega vist ongi nii, et kui tihti kirjutad, on lihtne lainel püsida ja kui pikem paus tekib, tundub täiesti võimatu mõtteid asjalikul viisil ritta seada. Ega mul seekordki midagi väga asjalikku öelda pole, aga mõtlesin vahelduseks väikse ülevaate teha, mis toimunud on ja ees ootab.

Bert kasvab jõudsalt ja noh, endiselt keerleb kõik tema ümber. Kolmapäeval alustab ta kutsikakoolis, juhuuu! Oleme Jandriga mõlemad elevil ja loodame koolist palju. Bert on muidu väga tubli poiss, teab juba mitmeid käsklusi, oskab rihma otsas jalutada ja on muidu mega nunnu. Ainult et paitada ja nunnutada ta end väga ei lase ja mänguhoos naksab ka.

Meil on plaan kolmekesi kõik (või vähemalt suurem osa) Eesti terviserajad läbi käia. Eile käisime Raplamaal Palukülas, kus tublid 3 km läbi jalutasime, aega võttis u tunnike. Bertsiga ju tempot ei tee ja tund oli paras, et mitte liialt külmetada. Kuigi ma ärkasin täna ikka valusa kurguga, mis loodetavasti millekski vastikumaks edasi ei arene.

Tabasin eile end mõttelt, et kui palju mul ikka vedanud on. Mul on nii vaimukas, hooliv ja toetav mees ning kutsikas, keda ma niiiii väga tahtsin ja kes meie ellu nii palju rõõmu toonud on. No ei saa üldse kurta!

Üritasime “perepilti” teha. 😀  

Hiljuti sai meil ka aasta sellest, kui korteriomanikeks saime. Suurepärane otsus, imeline aasta ja veel ilusamad aastad ilmselt ees ootamas. 🙂

Trenni teen täpselt nii palju, kui jõuan. Ei saa öelda, et väga palju. Miskipärast on mingi väsimus ka sees või pigem selline kerge motivatsioonikriis. Kurtsin ka oma instagramis hiljuti, et olen tuleviku pärast mures. Teadmatus on hirmutav ja enesekindlus on ka kuskile plehku pannud. Lihtsalt ongi selline kerge enesehaletsuse tunne, et ma ei saagi mitte millegagi hakkama, pole piisavalt hea ja võiksin lihtsalt kuskil nurgas omaette olla. Ma muidugi loodan, et see tunne möödub varsti.

Tegelikult olen ma treeneritöö osas ju edusammukesi teinud, aga ma endiselt ei julge millestki kõvasti rääkidagi, sest ikka tundub, et kõik teised on minust paremad ja julgemad ja ilusamad ja saledamad ja fitimad ja.. kes ma üldse selline olen. Kuigiiii, ma tean, et ma saaksin hakkama küll! Lihtsalt ootan seda võimalust, mis ehk lähitulevikus saabub ka. (Eiei, ma ei istu päris niisama käed süles vaid ikka olen endast märku andnud ja asjad liiguvad, lihtsalt… ootama pean.)

Kui ma selle enesekindluse ja -haletsuse jura kõrvale jätan, siis ma ikka püüan oma tuleviku nimel vaeva näha. Mul on tegelikult lisaks treeneriunistusele veel oskusi ja mõtteid, mida ma teha tahaksin. Praegu mõtlengi läbi, kuidas ennast rohkem nähtavaks teha ja oma oskusi müüa.

Kui te võtate hetke, siis mis te arvate, millega ma lisaks treeneritööle võiksin/saaksin taskuraha teenida? Kas teie teate, kes ma selline olen ja mida ma veel teha oskan? (Päriselt, kes viitsib kaasa mõelda, siis ma ootan kommentaare. Lihtsalt sellepärast, et mõista, kas ja kui nähtavaks ma ennast üldse teinud olen.)

Nüüd vist sai kõik põhiline kirja.

Mõnusat sõbranädalat ja hästi palju toredaid emotsioone. 🙂

Laura.

4 kommentaari

  • Ivi

    13. veebr. 2018 at 07:56

    OOO, kuhu kutsikakooli te lähete? 🙂

    Taskuraha osas – sa olid ju õpetaja! 🙂 Kui tundub natukenegi meelejärgi, siis saad ju koduõpetaja kellelegi olla.
    Siin lehel vahendatakse sellist teemat näiteks: http://pere24.ee

    Vasta
    • Laura

      13. veebr. 2018 at 09:22

      Koerusesse. 🙂
      Sel viisil õpetada ei taha. Ja ma vist sõnastasin oma mõtte veidi valesti. Ehk et ma ise tegelikul tean, mida ma teha saaksin, aga et huvitav oleks teada, mis oskused/teadmised mul lugejate arvates olla võiksid. 😉

      Vasta
  • Kadi

    17. veebr. 2018 at 02:17

    Meie praeguseks 8 kuune yorkiepreili ei lasknud end ka algul üldse paitada ja nunnutada. Ei püsinud ta üldse süles, kohe oli vaja tal minema tuhiseda ja omi asju ajada, et mis te ahistate mind, laske elada!
    Nüüd on aga ta viimaste kuudega muutunud selliseks kaisuloomaks, et kohe on. Alati on tal vaja olla meie juures diivanil, kohe külje all. Kui talle tundub, et temaga vähe tegeletakse parasjagu, siis ronib ülbelt sülle ja paneb oma peakese õlale ja vaatab nii nunnult. Näksimis komme on tal siiamaani, aga see on selline suurest rõõmust ja mänguhoos. Esihammastega õrnalt näkitseb, haiget ta ei tee. Õnneks kõik hambad suus vahetunud ning praegune hammustamine on köömes võrreldes sellega, mis enne oli nende nõelteravate beebihammastega.
    Eks see oleneb ka iseloomust, aga eks see algul kutsikate teema, pärast muutuvad rahulikumaks ja hakkavad rohkem inimese lähedust otsima.

    Vasta
    • Laura

      12. märts 2018 at 09:07

      Bert laseb end nüüd ka juba veidi rohkem nunnutada. Ma loodan ka, et ta vanusega saab aru, et kaisus lebotamine on maailma mõnnam asi. 😀 Hambad on endiselt vahetumata ja mu käed kogu aeg katki, sest ikka jäävad just käed mänguhoos ette.

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: