doge-dance1

Grhh…

Elu nagu Ameerika mägedel. Natukene üles ja siis suurel kiirusel alla.

Täna on selline kummaline päev olnud, (jälle). Õppisime Lauraga raamatukogus ja olime täitsa asjalikud, korraks oli isegi tunne, et ma oskan. Aga ega see tunne kaua ei kestnud..
Praegu istun arvuti taga, teetass ja konspekt rõõmsalt vastu vaatamas ja ma lihtsalt ei suuda end sundida õppima. Ja ehk ei peakski? See on nii kummaline, kuidas mu tujud ja emotsioonid alati pingelisel perioodil kõiguvad. Ja kui sa oled õppinud püshhopatoloogias bipolaarsehäire kohta.. jep, that’s me today.
Tulin raamatukogust koju, magasin 1,5 h ja tundsin, et pakatan energiast. See tunne kestis täpselt 15 minutit. Siis olin jälle nii uimane nagu poleks kolm päeva magada saanud. Aga võtsin end siis kätte ja tegin oma igapäevase trennirutiini läbi, siis oli jälle hea olla. Ma olen päris üllatunud, et tegelikult polegi nii raske leida 30-60 minutit päevas, et end natuke liigutada. Pärast on päris mõnus olla ka.
Noh ja nüüd.. kõht on tühi, aga süüa teha ei viitsi. Tuju on nullis ja õppida ka ei taha. Nagu väike laps, kes jonnib. Ja peale selle, et mul endal on blää olla, pidin ma ju ka Talle halama ja näitama, kui totter ma olla võin.. Hea töö, Laura! Niimoodi hoiad sa ju inimesi eriti kaua enda kõrval.. õõõh!!!!!
Ah, hakkaks nüüd normaalseks..
L.

Leave a Reply