GTT ja pühapäevane EMO seiklus

Nädalavahetus ei möödunud üldse nii nagu oleks tahtnud. Tundub, et saan ikka korraliku raseduskogemuse igasuguste hädadega.

Aga hakkame reedest peale.

Seadsin oma jalad ja väga tühja kõhu hommikul kell kaheksa Pelgulinna poole, et see kardetud ja väidetavalt hirmus vastik GTT (ehk glükoosi taluvuse test) ära teha. Alustuseks mõõdeti veresuhkrut ja võeti esimene ports verd. Peale seda tuli ära juua 200ml hästi magusat siirupivett, mille pidid ise eelnevalt apteegist ostma. Mina valisin sidrunimaitselise, millel oli kerge hapukas maitse juures. Esimese hooga tundus, et polegi nii hull. Soovitan igatahes korraga alla kulistada see, sest ega see mingi nauding pole. Tühja kõhu peale midagi nii läilat juua, uuh.

Siis hakkas aga see suhkrulaks hittimaAjas ikka iiveldama ja kurgus oli vastik maitse. Sisustasin oma aega heegeldamise ja podcastide kuulamisega, seega läks esimene tund tegelikult üsna kiiresti. Siis võeti jälle verd ja algas järgmine tund ootamist. Teine tund oli kindlasti raskem, tundsin, kuidas pidevalt klomp kurku tekkis, aga oksendada ju jumala eest ei tohtinud, see tähendaks, et test jääb katki ja tuleb millalgi uuesti kõik see sama läbi teha. Elasin igatahes üle ka selle viimase tunni, andsin veelkord verd ja saingi koju minna.

Suure hurraaga hakkasin kodus sööma, aga see ajas kõik iiveldama. Õnneks läks ka see üle ja kui mõned tunnid hiljem ämmaemandale helistasin, sain rõõmsad uudised, et test korras ja rasedusaegse diabeediga võitlema ei pea. Milline kergendus! Ausalt! Ma ikka ju terve eelmise kuu pabistasin ja kartsin, nüüd saab rahulikult võtta.

Kokkuvõtteks – see test on rõve, aga tegelikult tehtav. Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt üle elada see 2-2,5 tundi. Soovitan ajaviiteks midagi kaasa võtta (raamat, käsitöö, kõrvaklapid vm), siis läheb aeg kindlasti kiiremini ja pole nii palju aega, et mõelda, kui vastik olla on.

Selline ruum oli GTT-tegijatele. Koos minuga oli seal veel 4 naist.

Laupäeva molutasime suures osas maha, vaatasime filmi ja läksime üsna vara magama.

Ärkasin aga umbes 4 paiku pühapäeva varahommikul tugeva ülakõhu/kolmnurga valu peale. Võtsin küll renniet, aga see ei teinud midagi, valu aina süvenes. Püüdsin asendeid muuta, magada pool-istuvas asendis, aga ikka ei aidanud. Umbes 6 paiku helistasin ämmaemandate nõuandeliinile, sest valu oli juba talumatu. Sealt sain soovituse paratsetamooli võtta, kuid kui valu ikka ära ei lähe, tuleks kontrolli minna. Sama kiirelt kui paratsetamool mõjuma hakkas, kadus ka mõju ehk et sellest polnud ka mingit kasu, valu aina süvenes ja mul olid lausa pisarad silmas. Tõesti väga-väga vastik oli olla.

Kell 8 ajasin Jandri üles, et ta minuga Pelgusse valvetuppa sõidaks. Ämmaemand vaatas mu üle, võttis vereproovi, istusin pool tundi KTG all ja siis ootasin, et ka arst mu üle vaataks. Valu samal ajal kuidagi järgi ei andnud ja mul endiselt väga kehv olla. Arst tegi UH ja vaatas emakakaela üle. Beebiga oli kõik korras ja kahtlustasime ikkagi, et asi on maos.

Jäime ootama vereanalüüsi vastuseid. Sain vahepeal doosi paratsetamooli, mis õnneks seekord valu leevendama ka hakkas. Vereanalüüs näitaski, et mingi maonäitaja on suurem kui peaks, põletikunäitaja õnneks korras. Nii saatis arst mu edasi Meremeeste haigla emosse, et nad seal mind ka uuriksid ja vajadusel mõõka neelama saadaks. Passisin mitu head tundi Meremeestes, tehti ainult UH ja vaadati kõik organid üle, midagi ebatavalist ei leitud ja saadeti Pelgusse tagasi.

Pelgu arst oleks mu haiglasse sisse jätnud, et natuke tilka anda ja siis järgmisel päeval uuesti verd kontrollida, aga kuna mul oli selleks ajaks juba parem olla, tahtsin ikka koju. Leppisime kokku, et kui uuesti hulluks läheb või midagi on, lähen kohe tagasi. Vereproovi pidin andma täna hommikul ja nüüd olengi jälgimise all, et mis see verenäitaja siis teeb.

Eile oli kõht veel hell ja olemine nõrga võitu, aga õnneks päris valu pole nüüd olnud. Mul u 2 nädalat tagasi oli sama jama, et hakkas kolmnurgas nii tugevasti valutama, aga siis läks paari tunniga ikka üle. Aga see pühapäevane valu oli hirrrrmus. Eks ole näha, mis ja kuidas edasi. Vähemalt on beebiga kõik korras, seegi hea.

Täna tiksus aga 30 nädalat täis! Ehk need viimased u 10 nädalat lähevad kergemalt.

Lõppu lihtsalt üks pilt Berdist, kes laupäeval nii nunnult mul kaisus ja kõhu peal pikutas. Ta käib muidu nii harva kaisus.

Vot sellised lood.

Laura

2 kommentaari

  • Kats

    26. märts 2019 at 06:55

    Vabse tore paradiis on ikka seal Pelgus
    ITKs istud 100 erineva inimesega diivani peal kes kõik erinevaid teste tulevad tegema😂 Väga rahvastatud oli seal kui ma käisin tegemas..

    Tohib küsida mis näidustusel Sina selle testi said üldse?
    Mul sain sellepärast et vanaemal ja isal on diabeet ja siis saadeti mind ka.
    Kuigi esimese lapsega ei vaevunud keegi mind kuhugile saatma😂😁

    Vasta
    • Laura

      27. märts 2019 at 08:56

      Oh, Pelgus selles mõttes küll mõnus jaa, et need tugitoolid olid mugavad, sai lamavasse asendisse panna ja teki peale võtta, pisike ruum, kuhu max 6 inimest mahtus. 😀

      Ma võtsin siin vahepeal kuuga üle 4kg juurde ja siis veel 2,9kg järgmise kuuga, mis siis et toitumist jälgisin. Ämmakas küll arvas, et ilmselt ei ole, aga kindluse mõttes (ja mu palumise peale ka, sest ma olin mures) saatis testi tegema.

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: