tumblr_mg67l238Nr1qiln3bo1_5001

“Happiness often sneaks through a door you didn’t know you left open.”

Tundsin täna jälle, et mul tõesti on vedanud.
Saan oma vanematega tõesti kõigest rääkida. Arutlesime täna minu tuleviku üle, mu unistuste ja plaanide üle. Ükskõik, mis ma ka tulevikus ei teeks, tean ma, et nad toetavad mind kõiges. Ma tõesti ei tea, mis minust tulevikus saab. Mul on väikseid unistusi ja mõtteid, aga kuna elu on alates Tartusse minekust nii palju muutunud, on ka minu vaated elule muutunud. Tean, et tahan mingiks ajaks Eestimaa pinna jalgealt pühkida ja maailma avastada, mis eesmärgil ja kauaks, seda ma veel ei tea. Suvel igatahes lähen ja teen ühe korraliku avastusreisi Ameerikas. Igatahes, mis ma kõige selle juures öelda tahan on see, et kuigi ma kardan mõnevõrra oma tulevikku, on mul siiski kindel tunne, sest ükskõik, mis otsuseid ma ka ei langetaks, on mu suurepärane pere mulle alati toeks.

Praegu paistab küll, et eripedagoogika on minu ala. Ma isegi kujutan end eripedagoogina töötamas. Minu jaoks on see päris uskumatu. Õpetaja amet kui selline pole minu jaoks kunagi ahvatlev tundunud. Vähemalt mitte sellisena, et ma ise end õpetajana ette kujutaks. Eripedagoogika on aga eriline, nagu nimigi ütleb. See tundub mulle väga tänuväärne töö, (mitte et nö tavalise pedagoogika töö seda poleks) ja ilmselt annab mulle kui inimesele palju juurde. Olgugi, et esmapilgul ei paista sel alal ehk suuri karjäärivõimalusi ja rahamägesid samuti mitte, olen ma arvamusel, et kõik on võimalik. Ja üks minu sügavaimatest põhimõtetest on alati olnud see, et parem teen tööd, mis mulle meeldib, kui tööd, mida vaid raha eest teen. Inimene ise saab paljuski end üles töötada. Tuleb pingutada, olla eesmärgikindel, avatud kõigele uuele, anda endast parim, just siis saame tõusta hommikul naeratus näol ja armastada seda, mida teeme. Does it make any sense?

Olen alati olnud maksimalist. Püüdnud endast alati parimat anda, alati see ei õnnestu ja endale omaselt elan kõik oma emotsioonid välja, ebaõnnestumiste korral nutan. Samal ajal on kõik need tagasilöögid mind õpetanud. Ja alati pole need läbikukkumised üldsegi mitte halvad olnud. Ema just täna meenutas, et kui palju ma nutsin, kui sotsioloogiasse sisse ei saanud. Aga see oli hoopis hea asi, mis juhtus. See polnud minu tee ja elu näitas mulle seda. Mul on hea meel, et mind õigele teele juhiti.

Esimese semestri tulemused, mis minu jaoks tõesti väga rahuldustpakkuvad polnud, olid möödunule järgi vaadates siiski parim, mida ma suutsin. Ka kursaõed olid seda meelt, sest arvestades, mis ma läbi elasin, olin ma ikka väga tubli. Järgmine semester annan endast rohkem.

Eile sattusin vanade piltide otsa. Väga palju ilusaid mälestusi ja ilusaid pilte. Võttis silma märjaks. Tegelikult on kõigi nende inimeste elu, kes mulle neid ilusaid mälestusi pakkunud on, muutunud. Ma päris siiralt ja südamest loodan, et neil kõigil läheb hästi. Mina olen õnnelik, ma ei saa öelda, et õnnelikum kui kunagi varem, aga ma olen hoopis teine inimene. Tegelikult on lausa kahju, et kõik mind sellisena tundma ei saa, aga ma püüan olla edaspidi parem tütar, õde ja sõber. Ka sõprusel on minu jaoks uus tähendus. Olen end ümbritsevatelt inimestelt viimasel ajal palju õppinud. Igaüks neist on erinev, neil kõigil on “oma lugu” ja see muudab igaühe neist ainulaadseks. Mul on hea meel, et olen saanud kõiki neid inimesi tundma õppida. Nad on minu inimesed. Olgugi, et mu süda pole mõõtudelt suur, on nad igaüks sinna pisikese koha broneerinud. Aitäh, armsad.

Püüan nüüd lõpetada, sest postitus on juba liialt pikaks veninud. Tegelikult on mul veel palju mõtteid, mis vajaksid lahti rääkimist, kuid ehk mõni teinekord.

Olge tublid.
Laura.

“Money can’t buy happiness, but it can make you awfully comfortable while you’re being miserable.” – Clare Boothe Luce

Leave a Reply