2013-03-03-17.02.031

“If I can’t trust you, do me a favor and stay away.”

Ma olen täna terve päev nii uimane olnud, et täitsa õudne.

Jõudsin ilusasti kella kaheksaks loengusse ja puha. Aga kui sa pead kolm ja pool tundi ebamugaval toolil istuma, siis ei suuda sa mingi hetk üldse midagi tähele panna. Eesti keele loengus õnnestus mul peaaegu, et magama jääda, no lihtsalt vajus silm kinni.

Tulin ühikasse, sõin kodust kaasavõetud kartuliputru ja pikkapoiss (nämmnämma) ja viskasin pikali. Magasin kaks ja pool tundi. Sellegipoolest ei tundnud ma end energilisemana või puhanuna. Ei tea, mis värk on. Nii pagana külm on ka väljas, et õudne.

Ma tegin selle blogi algselt selle mõttega, et mu pere saaks mu tegemistel silma peal hoida, ilma, et ma kõigile eraldi helistama peaksin vm. Noh ja endal ka hiljem hea ülevaade, millega ma oma ülikooliaastaid sisustanud olen. Endale omaselt ei ole ma suutnud püsida ainult igapäevastel tegemistel, vaid kirjutan aeg-ajalt ka lihtsalt oma mõtteid. Lihtsalt, et pea selgeks saada.

Kuna ma oma mõtteid kunagi häbenenud pole ja mu tegemised pole ka kunagi sellised olnud, mis päevavalgust ei taluks, hoidsin blogi avalikuna. Teadsin väga hästi, et mu blogil hoiab silma peal ka inimene, kellele ma kohe kindlasti ei meeldi. Aga, mis mul sellest? Kõik muutus siis, kui ma sain teada, et kõike seda, mida ma kirjutasin, tõlgiti ümber ja kanti ühes teises avalikus blogis ette. Ma pole oma nina kordagi toppinud kahe inimese, kes üksteist teatavasti hirmsasti armastavad, vahele. Olen proovinud oma elu elada võimalikult hästi, liigun edasi. Minevik on minu jaoks ammu seljataha jäätud ja mul on kamakaks, mida need kaks teevad või ei tee. See pole minu asi ja ma ei koorma end sellega. Ometi ei suudeta mu elust eemale hoida ja kõige lihtsamalt öeldes mind rahule jätta. Mul on sellest ausalt öeldes ikka päris siiber. Laske mul elada, palun. Nagu ma vähe oleks haiget saanud.

Ja et asi ikka veel “põnevamaks” muuta, jäin ilma ka inimesest, keda pidasin pikalt oma üheks parimaks sõbrannaks. Mis muidugi veel kõige armsam, mina olen ju ikka see, kes süüdi on, kes muutunud on ja kelle põhimõtteliselt võiks maha kanda. Palun väga. Ma ei vaja enda ümber inimest, kes pööras mulle selja just siis, kui ma teda kõige rohkem vajasin. Olen tänulik ja väga väga õnnelik nende inimeste üle, kes mu ellu tulnud on ja nende väheste üle, kes mul ka minevikust alles on. Jah, ma olen muutunud. Õnneks või kahjuks tunnevad seda “uut” Laurat vähesed. Oluline on see, et ma tunnen end ise palju paremini. Ja seni, kuni ma ise tunnen, et kõik on õige, on kõik hästi.

Mu armsad lugejad!

Te olete saanud kutse seda blogi lugeda vaid sellepärast, et ma tõesti usaldan teid. Ma ei usu, et keegi teist suudaks mulle noa selga lüüa. Kuigi, viimasel ajal olen seda just kõige kallimatelt tunda saanud. Sellegipoolest, aitäh, kui hoiate minu privaatsust.

Teie Laura.

Ja mu meil ja kõik muud sotsiaalsed kanalid on alati avatud, kui kellelgi küsimusi, ettepanekuid või mõtteid on. Mind väga huvitab tegelikult, miks keegi seda blogi jälgib, mida keegi sellest saab. Nii et, kui sul on väga igav ja sul on tahtmist, siis palun kirjuta mulle, miks sa seda blogi jälgid? Äkki on midagi, millest ma pole kunagi kirjutanud, aga mis teile huvi pakub? Nüüd, kui blogi on kinnine, tunnen end vabamalt kirjutamaks asju nii, nagu need päriselt on.

Oeh, pikk heietus.
Aitäh, kui viitsisid läbi lugeda.

Eilne vaade minu toa aknast.

Leave a Reply