Isiklikud teemad blogis – kui kaugele tasub minna?

Miskipärast tulevad mul kõige paremad mõtted just siis, kui ma õhtul magama jääma hakkan. Ma suudan isegi ilusad laused välja mõelda, mis peaksid kindlasti blogisse jõudma. Vahel ma ikka panen kirja ka kiirelt telefoni mõne märksõnagi, et hommikul meeles oleks, aga enamasti siiski mitte.

Aga…

Eile hakkasin mõtlema, kui palju ja põhjalikult üks blogija oma elu jagama peaks või võiks? Ma olen alati väga avameelne inimene olnud ja mingeid tabuteemasid minu arvates olemas ei ole. Oma kullakallis blogis olen jaganud nii oma paremaid hetki kui ka sellised, mis väga palju haiget teinud on. Olen oma elu üsna avalikult internetti laotanud ja miskipärast pole ma kunagi tulnud selle peale, et tegelikult see mulle ehk kurjalt kätte maksta võib.

Ma ei tea miks mind paelub mõte, et ehk minu kogemustest õpivad teisedki. Mul oleks väga hea meel, kui keegi minu emotsinaalselt keerulisest, varakult alanud ja pikale veninud suhtest midagi õpiks. Või kui lihtne on end käest ära lasta, kui keskkond sinu ümber on vale. Ehk paneb see kellegi ümber mõtlema või selgusele jõudma. Ma tahan olla aus. Ma tahan näidata, millega üks noor tudeng oma elus kokku puutuda võib ja kuidas mina nendes olukordades käitun. Ma ei karda kirjutada oma eksimustest, sest need näitavad, et ka mina olen täiesti tavaline inimene ja teen vigu.

Minu viimase aja suurim ämber oli see, et andsin lootust inimesele, kes juba algusest peale polnud “see”. Ometi hoidis miski mind tema läheduses ja mingi osa minust ehk tahtiski, et mida tekiks. Aga ei tekkinud. Peale selle, et ma hoidsin kinni iseennast, hoidsin ma kinni ka teda ja võimalik, et rikkusin ära mõne päris hea võimaluse õnne leidmiseks. Olin isekas ja tegin inimesele sellega kõvasti haiget.

Mõnda blogi lugedes tekib küll see mulje, et kõik elus ongi ainult lust ja lillepidu ja midagi halba kunagi ei juhtu. Ma saan aru, et paljud ei tahagi oma elu nii avalikult jagada ja see on täiesti okei, aga minu jaoks kaob sellega ka mingil määral ausus. Me loome justkui illusiooni sellest, kuidas igal pool lendavad liblikad, päike alati paistab ja naeratus ei kao kunagi suult. See on võlts ja minu arvates vale.

Eks see blogi pidamine ongi üks põnev asi, kunagi ei tea, mis see endaga kaasa tuua võib.

Mind väga huvitab, kuidas Teie seda kõike näete? Kas minu blogi on vahel ehk liiga isiklik ja avameelne? Kas Teid üldse huvitab aus vaade mu eraelule? Kus on see piir? Milliseid blogisid Teie parema meelega loete? 

Postitus tuli natuke hüplev aga it’s all I can right now.

Ootan Teie arvamusi kommentaariumisse.

Laura.

Leave a Reply