jalad1

“It is not enough to take steps which may some day lead to a goal; each step must be itself a goal and a step likewise.”

Need, kes mind vähe kauem teavad, teavad ilmselt seda, kui väga ma jooksmist jälestasin. Kooli ajal olid igasugused pikemad jooksudistantsid minu jaoks täielik piin, ma lihtsalt tahtsin peale esimest 100 meetrit ära surra. Samas võrkpalli mängimise jaoks jätkus võhma küll. Jooksmine aga oli õudusunenägu.

Olen alati imetlusega vaadanud neid inimesi, kes täiesti rahuliku südamega jooksevad kilomeetreid ja on sealjuures nii rahulolevad. Kuidas nad seda suudavad, kuidas see võimalik on – küsisin endalt alati.

Eelmine aasta, enne Ameerikasse minekut, arvasin, et nüüd on vaja ruttu natuke kaalu kaotada ja ikka vormi saada. Hakkasin enda jaoks jooksmist avastama. Hästi tasapisi ja väga väikseid vahemaid joostes, hea kui kilomeetrigi täis sain. Niimoodi väikseid otsi tegin kaks korda päevas, ühe hommikul ja teise õhtul. Iga päev läks tunne paremaks. Siis tuli aga suvi vahele ja jooksuharjumus kadus.

Sel aastal aga teadsin, et üks hetk pean jooksmisega sõbraks saama, sest see on mu kehale vajalik, mu jalgadele vajalik. Kui ilmad kevadel ilusaks läksid, hakkasin Anne kanali ümber jooksma. Alguses jaksasin pool ringi, siis kolmveerand ja lõpuks jooksin terve ringi. Aga ega asi ei saanud ju nii roosiline olla… jalg hakkas streikima. Oii, ma olin kurb ja sinna see kõik jälle läks.

Ma olen alati päris jonnakas inimene olnud ja sellepärast ei tahtnud ma siiski veel lõplikult alla anda. Peale seda eelmist õgimisnädalat tuli jälle tubliks hakata. Miks mitte seda joostes teha?

Laupäeval jooksin 1,3 km ja see tundus ikka pingutus. Esmaspäeval jooksin 2,1 km ja olin nii rõõmus. Teisipäeval kilkasin siin ka teile, et 3 km tuli ära, ja see oli tõesti minu jaoks ikka ulme saavutus. Mõtlesin, et ehk suudan nüüd lähiajal ikka 5 km ka ära joosta, aga vast sellega ikka aega on.

Kuna see lisakilo oli vaja ruttu maha saada, läksin ka eile õhtul jooksma. Ütlesin veel emale, et vaevalt palju jaksan, kuidagi polnud seda tunnet, kui tossupaelu sidusin. Aga oh imet! 5 kilomeetrit tuli täitsa mängleva kergusega ära. See polnud üldse raske, ma ei tundnud lõpetades, et tahaks ära surra. Tundsin hoopis, et tahaks veel ja veel ja veel…

Ma pole veel otsustanud, kas täna õhtul teha jooksuring või mitte. Üks on aga kindel – mulle meeldib nüüd joosta! Loodan, et mu jalgadele ka ja nad võtavad vaevaks ilusaks muutuda. :D

Olen nüüd hästi julge ja panen siia oma jalgadest pildi, et te kõik näeks, et ma ilma asjata ei virise. Kui kellelgi endiselt häid nippe tselluliidiga võitlemiseks on, andke märku. :)

Proovisin eile H&M-is lühikesi pükse. Need, mis jalas on, olid nr 42 ja vöökohast täitsa suured. Eelmine aasta ei läinud mulle lühikesed püksid reitest aga üldse jalga, nr 44 pigistas ikka kõvasti. Seega ikka mingi areng on toimunud. Aga noh, nukker on ikka neid jalgu vaadates, tahaks, et mingi ime sünniks ja see kurrrradi tsellu kiiresti kaoks!

Kaal täna hommikul 69,6 kg!

Päikest,
Laura!

Leave a Reply