20130311_1733411

“It’s not the load that breaks you down, it’s the way you carry it.”

Eile kell 17.00 sain Raatuse fuajees kokku Kristina ja tema sõbranna Triinuga. Ma ei teadnud kuhu me läheme või mida me teeme. Ainuke asi, mis ma kaasa pidin võtma oli tühi seljakott. Vantsisime päris pika maa maha, kuni jõudsime Triinu koduhoovi. Terve tee olin ma üsna ärevil ja hirmul, sest ma tõesti ei teadnud, mis kuri plaan Kristinal minuga on.

Mulle anti kätte labidas ja näidati lumehunnikut, mida ma kaevama pidin hakkama. Kaevasin välja suure kivihunniku. Pidin välja valima kümme kivi. Pean tõdema, et tegemist oli ikka pirakate kividega. Igale kivile kirjutasime peale midagi, millest mina lahti soovin saada – tühjad sõnad, kilod, pettumus, pisarad, Tema… Ladusin kõik need kivid omale seljakotti, vinnasin koti selga ja järjekordne vantsimine sai alata. Koorem oli raske, väga raske. Kõndida sellise libedusega umbes 20 kg seljas, pole üldse mitte kerge.

Jõudsime Kaarsillale, kus oma koormast tasapisi lahti sain. Kivi-kivi haaval viskasin kõik selle jama, mida mul oma ellu vaja pole, sillalt alla – PLÄRTS! Mis te arvate, milline kivi kõige suurema mürtsuga lendas? Ja raskus kadus. Iga kiviga läks olemine aina kergemaks. Ütlesin oma minevikule jäädavalt head aega! Läinud, unustatud, kadunud…  Et uut algust tähistada, istusime Kristinaga päris mitu tundi kohvikus, jõime teed ja arutasime maailma asju. Kristinal oli mulle kingitus ka, mis sümboliseeris väga hästi uut algust!

Ma tean seda inimest nii vähe ja tema mind samamoodi, ometi korraldas ta mulle midagi sellist. Ta oli minu pärast valmis külmetama ja mitu tundi oma väärtuslikust ajast mulle pühendama. Ainult sellepärast, et mul kergem hakkaks. Ja kui me seal kohvikus istusime ja ma teda kuulasin, sain aru, kui suure südamega inimene ta on. Kui palju head on ta korda saatnud, kui palju ise läbi elanud. Mul on väga hea meel, et elu mind temaga kokku viis. :) Aitäh Kristina!

Laura.

See pole üldse oluline, et ma õudne välja näen.

Leave a Reply