Jõulud on vahvad, aga…

Kerge masendus on peal. Pühad olid muidugi toredad, veetsin palju aega pere ja H.-ga ning nautisin puhkust. Täna lõi aga reaalsus jälle litaka vastu vahtimist. Olen omale külge saanud ilmselt mitu lisakilo (kaalule saan homme hommikul Tartus) ja peeglist vahib mingi vaal vastu. Ma isegi ei liialda, sest kõht on ees ja isegi jalad on suuremaks paisunud. Et see minu halamisena ei kõlaks, siis isegi H. ütles, et “jah, oled küll nagu suurem.” Õnneks tõdes ta ka fakti, et jõuluaeg ja ärgu ma liiga palju põdegu.. MIS MÕTTES MA EI PÕE? Oeh..

Aga pühad said läbi, seega uuesti rajale. Ei ole mingit uue aasta ootamist, kohe tuleb alustada! Hommikust sõime H.-ga mõlemad täpselt kava järgi, tegin putru kahes erinevas potis, et enda ja tema ports õigesti tuleksid. Kuna me poodi pole jõudnud ja õhtul juba Tartusse lähme, siis ülejäänud tänased söögikorrad on üsna kaootilised, aga seda kohutavat magusahunnikut mina oma sõrmega enam ei puutu!

Kõigele lisaks sain ma omale Rootsist külmetuse ja vaevlen nohu ja köha käes. Mis tähendab, et minu operatsioon on ka küsimärgi all. Olen järjekorras olnud aasta aega ja selle ärajäämine tähendaks järjekordset pikka ootamist. Ah, et mis operatsioon? Lähen oma põskkoobastega lõikusele. Mul on kuskilt mingid kanalid või käigud või asjad valesti ja sellepärast põen ma nohu alati üsna jõhkralt läbi. See tähenab, et tatt läheb üsna kergelt põskkoobastesse ja jääb sinna kinni. Praegu on näiteks sama lugu. Nii et hädasti oleks vaja, et see asi korda tehtaks, sest ma vihkan seda nohu ja nina-kinni-olemise-ja pea-läheb-kohe-lõhki-sest-põsed-valutavad tunnet!

Aga et mitte ainult viriseda, siis.. päkapikud tõid jõuludeks toredaid asju. Eriti õnnelik olin ma kahe kinkekaardi üle, millega ma oma garderoobi täiendada saan. Lisaks sain lõhna, kehasprei ja -kreemi, kindad, väikse raamatu ja muud ninni nänni. H.-ga me tegelikult kinke tegema ei pidanud, aga lõpuks tegime ikka. Tema oli mind kuulanud ja mina teda. Sain temalt mõnusad soojad villased sokid, sest ma virisen nii tihti selle üle, et mu jalad külmetavad. Tundub, et olen ikka hea laps olnud. :)

Tegelikult ma rohkem ei hakkagi jaurama.

Aastavahetusel oleme Tartus, nii et, kui keegi peaks ka seal kandis olema või kuuse all ära tundma, siis andke ikka märku! ;)

1. Eile käisime H.-ga Tapal, aga sellest kirjutan hiljem.
2. Ema tegi jõulukeeksi. Üks põhjustest, miks ma paisunud olen.
3. Vaatasime Rootsi kunni üle.

Olge vahvad ja terved,
Laura!

Leave a Reply