Jõulumõtted

Kell on ilmselgelt liiga palju ja ma peaksin juba Nete kõrval nohisema, aga kuidagi tekkis tunne, et tahaks kirjutada. Mul vist niimoodi käibki hooti asi, et kui saan sõrmed soojaks ja olen end korra suutnud kätte võtta, on lootust mitu postitust järjest kirjutada. (Kahetsesin seda kaua üleval olemist sajaga – Nete ärkas tuhat korda ja 3.30 arvas üldse, et on aeg üles ärgata. Veits on zombi olla.)

Jõulud on selleks aastaks peetud. Erilised jõulud igatpidi. Esiteks muidugi seetõttu, et Janette esimesed jõulud. Olgugi, et ta seda kõike ei mäleta ja kogu asjast miskit aru ei saanud, siis meie jaoks ikkagi suur asi – esimene aasta neljaliikmelise perena (jah, Bert on meie täieõiguslik pereliige. :D).

Teiseks on kogu meie elukorraldus hoopis teistsugune. Minu jaoks on jõulud tegelikult üsna tähtis püha. Mulle meeldib see maagia, mida päkapikkude ja jõuluvanaga luua saab, mulle meeldib oma perega koos olla. Mulle meeldib kodu kaunistada, jõulutoitu süüa ja jõulumuusikat kuulata. Sellepärast olin ma ikka täitsa kurb, kui selgeks sai, et meil jõuludeks enam kodu pole. Aga et seda kurbust natuke leevendada, kaunistasime ikkagi toad ära, tõime potikuuse tuppa, kuulasime jõulumuusikat, tegime kuuse all perepilte ja kaks päeva enne lõplikku väljakolimist pidasime neljakesi jõuluõhtusöögiga oma pere pisikesi jõule. See oli mulle oluline ja mul on hea meel, et see kõik tehtud sai. Jääb mälestus. Oma potikuusekese tõime Muugale kaasa ja see kaunistab meie pisikest tuba siin edasi.

Millele ma aga mõtlema hakkasin, on kingitused. Me pole enam ammu täiskasvanute seas suurt kingisadu teinud. Sel aastal olid minu peres jõulupakid + kõik tegid lastele kingitusi ja Jandri peres tegime ainult lastele kingitusi. Mulle selline variant sobis. Jandriga me omavahel kingitusi jälle ei teinud. Sellel on tegelikult veidi naljakas põhjus – me lihtsalt ei leidnud seda hetke ja aega, kus oleks saanud poodidesse eraldi minna. 😀

Mu vennatütar on 3-aastane ja sajaga päkapikkude usku. Luurasime ja ootasime akna peal päkapikke, aga mitte ühtegi ei õnnestunud kohata. Ja siis käis järsku uksekell ja uksetagune oli kingitusi täis. See pilk lapse silmades on just see, mis jõulud minu jaoks on – elevus, üllatus, rõõm, põnevus. See on nii äge, et mul võttis silma märjaks. Kuidas küll päkapikud jaksavad ja suudavad need suured kingitused iga lapseni toimetada? Maagia, jõulumaagia!

Kingituste kättesaamiseks tuli muidugi luuletusi lugeda või laulda. Nii minu vennatütart kui Jandri õetütreid oli nii vahva kuulata, kuidas nad oma õpitud salmikesi ette lugesid ja siis elevusega pakki avastama asusid.

Hakkasin aga mõtlema, et äkki sai iga laps ehk liiga palju kingitusi. Pakk tehti lahti “ooo, äge” ja asuti kohe järgmise kingituse juurde. Olgugi, et oli aru saada, et iga kingitus tõesti meeldis, siis sellist päriselt põnevusega kingituse avastamist ei olnud. Või noh, oli ikka, aga ma ei oska seda paremini seletada ka.

Mõtlesin, et ehk peaks lastele kinkima paar suuremat kingitust, midagi, millest nad unistavad ja mis neile rõõmu pakuks ja millega oleks põnev ka pikemaajaliselt mängida. Praegu tundub nagu see rõõm kaob nii ruttu ära. Võibolla mulle ainult tundub ja mulle endale ju meeldib ka lastele kingitusi teha, just selle elevuse pärast. Aga kui ma mõtlen, et Janette ju ka hakkab üks hetk jõuludest aru saama, siis mida ma tahan talle õpetada: seda, et saab hunnikuga kingitusi või seda, et jõulud on perega koos olemise aeg ja jõuluvana/päkapikud toovad 1-2 väga-väga soovitud kingitust. Et laps õpiks oma soovi päriselt läbi mõtlema.

Ma muidugi ei tea ette, kuidas Netega see asi hakkab olema, aga sellised mõtted igatahes pähe tulid. Mu isa ütles selle peale muidugi nii, et ega mina ei saa teda takistada lastelastele kingitusi tegemast. 😀 Arusaadav muidugi, aga kuidagi tahaks lapsele õpetada asjade väärtust ja ma leian, et kuhjaga nänni pole ehk päris see, mis seda põhimõtet õpetaks. Või mis?

Lapsevanemad, kuidas teie peredes asjad lahendatud on? Kui palju lapsed kingitusi saavad? Kuidas olete lastele jõulude tähendust õpetanud? Mida tähendavad jõulud teie jaoks ja kuidas te need laste jaoks eriliseks teete? Nii põnev oleks lugeda.

Igatahes on mul juba järgmise aasta jõuluunistus olemas. Ma väga loodan, et meil on selleks ajaks oma kodu suure eluruumiga ja me saame jõululaua katta meie juures, et tuba kaunistab suur kuusk, lastel on ruumi mängida ja kõik saavad ennast meie juures koduselt tunda. 🙂

Meie jõulud läksid igatahes vahvasti. Olen nii suurt tänulikkust ja armastust täis! Tegelikult on mul kõik, mis elus päriselt tähtis, olemas!

Kuidas teie jõulud möödusid?

Laura

2 kommentaari

  • Mellu

    26. dets. 2019 at 04:57

    Olen nõus, et lapsel võiks olla kinke pigem vähem kui rohkem. Aga see nõuab pere koostööd. Meie peagi kaheseks saav laps sai jõuludeks raudtee ja sünnipäevaks saab mänguköögi. Esimese ostsime ise, teise vanavanemad. Minu meelest pole väheoluline, et see annab võimaluse ka paremini keskenduda. Samas pean tunnistama, et jõulude ajal tuli paar kinki ikkagi lisaks, raamat ja Trallibuss (https://www.facebook.com/trallibussikoondis/)
    Vanemate laste puhul annab see ka võimaluse oma soove sõnastada ja mõelda, et mida laps tegelikult kõige rohkem tahab. Meie tegime valiku selle põhjal, et millega ta mängutubades kõige rohkem aega veedab. Sest ta ise veel ei oska nii palju rääkida.
    Mänguasjauputuse vastu aitavad ka lelulaenutused, kust saab vahelduse mõttes lelusid võtta. Näit lelukogu.
    Ja lõpetuseks. Otsustasime u aasta tagasi, et ostame lapsele igal palgapäeval ühe Schleichi (https://www.schleich-s.com/en/CA/) looma. Need on kallid, aga ühe kaupa ostes on aastaga arvestatav loomaaed kogunenud ja laps, ise alles nii väike, mängib nendega iga päev, teab neid ning oskab suurt osa ka juba ise öelda. Selline meie pere väike nipp lõppu.

    Vasta
  • Laura

    27. dets. 2019 at 10:52

    Nii sisukas kommentaar! Aitäh!
    Mulle meeldiks ka see mõte, et kui laps juba piisavalt suur, siis mõtleb ta oma soovi hoolikalt läbi ja saadab selle ühe (või kaks) soovi jõuluvanale. Mulle tundub ka, et nii on kingitusest rohkem rõõmu.
    Pere koostöö on ka hea mõte. Ma tegelikult see aasta suunasin vanavanemad konkreetsete asjade juurde, mida ehk nagunii oleks ise ostnud.
    Ja lelukogust kuulen esimest korda, nii äge võimalus!

    Veelkord aitäh nii asjaliku kommentaari eest, sain mitu head mõtet endale kõrva taha panemiseks. 🙂

    Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus