Kaalust alla võtta on tore. Veel toredam oleks kaalust üldse mitte juurde võtta, sest siis poleks vaja pärast higimull otsa ees vaeva näha, et üleliigsetest kilodest lahti saada. Aga tagant järgi tarkus ei maksa midagi. Oluline on astuda samm ja enda paremaks muutumiseks midagi teha.

Ma olen väga õnnelik, et selle sammu astusin ja ehk üks hetk jõuan lõpusirgele ka.

Igal asjal on aga kaks poolt. Ma olen tervem, jaksan rohkem ja näen parem välja, kuid kogu protsessi juures on ka omad miinused. Olgu öeldud, et suurem osa on neist “esimese maailma” probleemid, kuid keeruline on sellegipoolest.

• Mul pole midagi selga panna. Ma isegi ei liialda ja pole tüüpiline naine suure riidekuhja ees, kellel oleks küll igasuguseid asju selga panna, aga lihtsalt miski just sel hetkel ei sobi. Mul on peaaegu kõik riided suureks jäänud või lihtsalt ei tee minu kehale enam head. Ma ei taha enam kanda lohvakaid pluuse. Enne oli nende pluusidega hea varjata kõhupolstrit, aga nüüd kui seda polstrit enam nii palju pole, tahaks oma “head” vormi pigem rõhutada.  Püksid on kõik suureks jäänud, isegi püksirihm ei aita. Kõige kurvem on ka see, et ainuke normaalselt istuv püksipaar otsustas katki minna. Käingi praegu katkiste pükstega ringi, sest nooo.. seelikuid või kleite mul ju ka pole. Mul on väga palju ilusaid kleite, aga need on nüüd suured ega kannata mu seljas kriitikat. Äkki peaks pilti tegema ja maha müüma? Keegi oleks huvitatud? 😀 Kleidid väga suured pole numbri poolest, mulle lihtsalt ei sobi. Igatahes palusin päkapikkudelt sel aastal riidepoe kinkekaarte, sest uusi riideid on ju ometi vaja.
• Põlved on kondised. See tähendab, et kui ma magan külili ja põlved kokku surutud on, on mul ilgelt valus. Alguses ei saanud ma aru, mis värk on, aga tundub, et pehmendus on lihtsalt ära kadunud. Nüüd on mul külili olles jalad alati kuidagi ebamäärases asendis, et valus poleks.
• Mind ei tunta ära. “Issand, Laura, ma ei tundnud sind äragi,” on üks popimaid lauseid inimeste seas, keda harvemini näen.
• Alati leidub keegi, kellel on midagi öelda. Minu söömist kommenteeritakse, minu üle visatakse nalja ja alguses oli see ikka päris vastik. Enamasti on need kommentaarid küll pigem tögavad, “söödki ainult jänesetoitu” stiilis, aga ma pean end igakord justkui õigustama või oma elu põhjendama. Nüüd oskan sellised mõttetuid kobisemisi ignoreerida ja viimasel ajal on neid vähemaks jäänud. Õnneks on positiivset tagasisidet ja armsaid kiitjaid rohkem. Samas noh, ega ma ei tea, mida tagaselja räägitakse.
• Ma räägin oma kaalust ja välimusest rohkem, kui peaks. H. on ilmselt juba päris tüdinenud minu pidevast lobast selle kohta, kuidas üks või teine asi mu paksuks teeb või kuidas ma ikka ilusam, parem ja võrratum välja näha tahaks. Mulle tuli alles eelmine nädal arusaam, et pean selle teemaga piiri pidama. Jah, on asju, mida ma tahan jagada, aga kui pidevalt läheb teema minu kaalu peale, siis on asi natuke jama.
• Kui ma oma välimusest ei räägi, siis ma mõtlen sellest ikkagi way too much. Tavaliselt magan ma kas paljalt või T-särgiga. See tähendab, et iga hommik ärgates näen ma ennast peeglist. Iga kord pean hetkeks peatuma ja vaatama, kui hirmus kõik välja näeb, kui palju igaltpoolt veel maha saada oleks vaja. Paksuna ei mõelnud ma üldse nii palju oma välimusest..
• Ma olen pesulaud ehk kõige rutem kadus “pekk” sealt, kust ta võiks mitte kaduda. Ma olen alati lameda rinnaga olnud, aga nüüd on isegi minu A-korviga rinnahoidjad mulle suured. See on ikka kuradima kurb küll. Keegi võiks välja mõelda/leiutada viisi, kuidas peki asukohta kehas muuta saaks. Ma lükkaks kõik üleliigse rindadesse, küll oleks vahva.

Üldiselt olen ma vaikselt jõudmas arusaamiseni, et äge oleks sportlik välja näha. Margit kirjutas sellest oma blogis ja mina kohe arvasin, et just nii peabki mõtlema. Ma ei taha olla kõhn või sale, ma tahaks, et mu keha oleks toonuses ja sportlik ning terve! Nii lihtne see ongi!

Eks need kaalulangetamisega kaasas käivad “probleemid” ole kõik ületatavad ja maailmas (ja minu tutvusringkonnas) toimub praegu palju hullemaid asju. Ometi on see teema, mis minuga 24/7 kaasas käib ja ma pean õppima seda paremini kontrollima. Eks tasapisi läheb kõik ikka lihtsamaks ja paremaks, sest peegelpilt läheb ju ka loodetavasti meeldivaks, seni kaua tuleb lihtsalt pingutada ja vaeva näha. 🙂

 Kas keegi tundis end ära? Kas mõnel “kaaskannatajal” on sarnaseid probleeme ette tulnud? 

Homme viimane eksam sel aastal ja siis algab puhkuuuus! Ja homne BodyPump võib ka väga omamoodi huvitav tulla.. okou!

xoxo,
Laura.