Kaalust ja kehapildist

Kehakaal on minu jaoks üks keeruline teema. Kes vähegi blogi kauem lugenud, teab seda. Enne rasedaks jäämist olin ma umbes aasta otsa elanud nii, et kaalul ei käinud. Mulle sobis see, sain ühest suurest stressiallikast lahti. Ma nägin ja tundsin, et võtsin küll juurde, aga ma ei muretsenud liialt.

Kui ma rasedaks jäin, oli mul ikka väike hirm, et kuidas kaalumuutuse ja üldse keha muutustega kohanen. Suure oksendamise tulemusena võtsin aga alguses hoopis 6kg alla. Arvestades, et mul veidi üle oligi, siis oli see iseenesest hea. Silitasin aga kõhtu ja ootasin, et pallike vaikselt kasvama hakkaks. Ma ei mõelnud kordagi, et issand, ma lähen paksuks või näen kuidagi halb välja. Tõesti ootasin, et kõht juba välja paistaks ja nautisin seda muutust, mis kehas toimus.

Siis kui isu tagasi tulema hakkas ja rohkem sööma hakkasin, muretsesin hoopis sellepärast, et kaalu juurde ei tulnud. Ma ei tea, kas asi on minus või ongi see nii, et rasedaks jäädes aktiveerub “ema-mure” osakond ajus ja kõige pärast peab pabistama. Ühel hetkel aga kaal vaikselt siiski tõusma hakkas, aga tõesti rahulikult ja normi piirides. Kõht ju hakkas ka välja paistma, kuigi ma siiani arvan, et mul pisike kõht. 😀

Jõuame aga nüüd rohkem lähiaega.

Umbes 21+ nädalast alates tuli kaalu mürinaga juurde. Nii et kuu ajaga näitas kaal tõusu +4,4kg. Auts!

Eks ma ise ehmatasin ka ära, et mis toimub. Sõin küll veidi rohkem magusat ja kohukesi ja apelsinid mu lemmikud, melon ja arbuus ka (Rimis on niiii head väikesed arbuusid), aga ma ei tundnud, et ma nüüd hulluks oleks kuidagi söömisega läinud. Tegelikult tuli see lisa 4kg vist lausa ainult kahe nädalaga, sest enne reisi ja peale reisi olin põhimõtteliselt samas kaalus. Nii et korralik kaaluspurt. Läksin siis kolmapäeval veidi värisevate jalgadega ämmaemanda juurde, kuid lohutasin end sellega, et algkaalule oli ju tegelikult juurde tulnud vaid 1,4kg.

Aga ikka sain pahandada!

Ei mingit magusat ja puuvilju.

Aga kas te teate, mida teeb selline “keeld” ja “oii, liiga palju kaalud” endisele söömisprobleemidega tüdrukule? See oli nii hull trigger, et ma nutsin ikka korralikult see päev. Tundsin end nii halvasti. Läbikukkunud paksuke, kes lapse peale üldse ei mõtle. No igasuguseid lolle ja vastikuid mõtteid tuli pähe.

Kui ma asja mõistusega võtan, siis ma saan aru, et tegelikult pole midagi hullu. Suur kaalutõus võib lihtsalt rasedusaegsele diabeedile viidata ja kui nüüd järgmise kuu jooksul ka niimoodi mühinal juurde tuleb, siis pean tegema GTT testi ja kõik. Olen kuulnud, kui rõve ja vastik see test on, aga kui peab, siis tuleb teha. Kõik ju ikka minu ja beebi heaks. Aga no ikkkkagiiiii on vastik olla. Mõtlen nii palju söögi peale – mida võib, mida mitte. Täiesti üleliigne stress, mille ma ise ja ehk ka ämmemand veidi järsu ütlemisega tekitas. Oeh..

Ma nüüd selle paari päevaga nii paljudega seda teemat arutanud ja paljud on välja toonud, et 20+ nädalal on kaaluspurt täiesti normaalne. Võta siis kinni… eks ole näha, mis minust saab.

Kui veidi veel ämmaemandast rääkida, siis… ma vist ei ole ikkagi päris rahul. Tegemist on väga kogenud ÄE-ga ja jutt on tal ka muhe, aga mulle tundub, et ma ei saa piisavalt infot või aega, et temaga rääkida või küsimusi esitada. Võinoh, esmarasedana ma vahepeal ei oskagi küsida, nii et tahaks, et ÄE ise veidi rohkem küsiks, räägiks ja uuriks. Praegu on visiidid nii lühikesed. Stiilis “kõik on hästi jah?” Mõõdame EPK, kuulame beebi südant, “ok, tule kuu pärast uuesti”. Seekord tuli mul alles autos meelde kõik, mis ma rääkida tahtsin, mis väiksed mured on jne, aga kabinetis tundsin, et jube kiire on ja juba olingi läinud. Ma ei tea, võibolla ma mõtlen jälle üle, aga kuidagi on kripeldama hakanud.

Igatahes.

Ma naudin kasvavat kõhukest ja siiani ei tundnud ma end kuidagipidi paksuna ka. Väga loodan, et suudan sellest vastikust tundest ka üle saada ja asja mõistusega võtta.

Teie kogemusi ja mõtteid loen ka hea meelega, aga arvestage, et ma olen praegu sel kaalu teemal hästi hell. 

Pilt: K. Pajusalu

21 kommentaari

  • Kristhel

    22. veebr. 2019 at 10:31

    Minul olid paar esimest korda ämmakaga kohtudes samad tunded, et oot, kas tema ei peaks küsima ja seletema? Et kuidagi nii vähe infot. A la mine netti ja googelda ise. Aga järgmiseks korraks tegingi endale pisikese nimekirja asjadest mida googeldada ei tahtnud ja sealt edasi läks meil vestlus iga korraga üha semulikumaks. Nüüd olen ise ülirahul. Tundub nagu osad arstid ongi sellised, kes eeldavad, et kui sa ise huvi ei tunne, siis järelikult on ükskõik 🙂

    Sa näed super kena välja! Kõhuke on nii armas 🙂

    Min olen siiani (31 nädalat) juurde võtnud 10 kilo ümaralt ehk et kaalun nüüd 2 kilo rohkem kui aasta tagasi enne rasedust. Siis suvel sattusin opilaule ja kaotasin mühinal ca 10 kilo paari päevaga. Ausalt öeldes m tunnen ennast selle rasedakõhu ja kaasnenud 10 kiloga sada korda paremini kui enne rasedust XD Ma söön absoluutselt kõike AGA ma elan talumajas ja meil on loomad ja suur majapidamine, igapäevane füüsiline töö aitavad vormi hoida. Ma olen üsna veendunud, et nt korteris või niisamagi linnas elades kaaluksin oma söömist arvestades juba 20+ kilo rohkem.

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:06

      Mul suuremad asjad ongi tavaliselt üles kirjutatud, seekord ei hakanud kirjutama, sest tundus, et kõik on meeles. Aga kabinetis tundis nii kiirustatud tunne, et mul ei olnud justkui meeleski, et üldse mingi küsimuste voor olla võiks.

      Ma ise ei tunne end ka kuidagi paksuna, võinoh, mõne pildi peal vaatan, et okeeiiiii, nats olen kosunud, aga muidu ma täiega naudin oma kõhukest. Eks jah, natuke peaks end ilmselt rohkem liigutama ka, aga nüüd ma tegelen sellega ka. 😀

      Mõnusat ootust sulle! 🙂

      Vasta
  • P6rgukiz

    22. veebr. 2019 at 10:40

    Pole see test midagi nii hirmus. Jood magusat “colat” ja ootad vastust 😀

    Mul oli Tommyga rasedusdiabeet. Olin p6him6tteliselt proteiini dieedil. Vat see oli raske. Veresuhkur oli kogu aeg k6rge, olenemata korralikust toidust.
    Peale synnitust sain siiski ise diabeedi ja Tommyga k6ik ok.
    Kui on rasedusdiabeet, siis laps v6ib liiga suureks kasvada (Tomy oli pea 4300g) ja l6puni kanda ei lubata.

    Elu on sul ilus, ära nuta 🙂 Ja sa ise ka ilus tulevane emme ❤

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:08

      Nüüd juba tahakski selle testi pigem ära teha, saaks vastuse ja saaks siis vastavalt edasi toimetada.

      Elu ongi ilus, lihtsalt vahepeal läheb lappama. 😀
      Aitäh, Kai! 🙂

      Vasta
  • J.

    22. veebr. 2019 at 10:45

    Olen sinuga sama kaugel. Ma ei ole väga süvenenud, mis ja kui palju kaalutõusu osas normaalne on, aga kuu aega tagasi, kui ämmaka juures käisin, oli võrreldes algusega juurde tulnud ca 6 kilo. Praeguseks siis ilmselt juba natuke rohkem. Ma ka ei kaalunud ennast enne rasedust juba väga pikalt, nii et täpset algkaalu ei teagi. Samas olen praegu oma kehaga kuidagi eriti rahul. Enne olin ka enam-vähem rahul, aga praegu rasedana tunnen ennast oma kehas kindlasti paremini, kui varem.
    Sa näed väga kena välja! 🙂

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:12

      Ma ka enne tundsin end hästi. Algkaalu teadsin sellepärast, et ma jõudsin end kaaluda enne rasedaks jäämist, sest noh, me planeerisime ju seda üsna täpselt ja teadsin, et siis algkaalu vaja. No ja ma alles nüüd võtan algkaalule juurde.

      Ma ka iseenesest olen kehaga tegelikult rahul, see kõht on kõige mõnusam asi üldse, sest ma kasvatan endas ju beebit! See on nii äge tunne ja ma üldse ei tahaks põdeda kaalu pärast.

      Mõnusat ootust sulle! 🙂

      Vasta
  • Virge

    22. veebr. 2019 at 10:49

    Mul tänasega 37+4 ja kaalu on juurde tulnud algkaalule 16kg. Ämmaemand on igakord šoki saanud kui kaalule astun. Viimane kord oli teine lausa nii šokis, et hakkas toitumist sügavamalt lahkama. GTT testil olen 2 korda käinud ja see on alati perfektne olnud. Samas ma arvan, et ämmakad pingutavad selle kaalu teemaga pisut üle ja ei hinda fakte. Ma olin enne rasedust alakaalus ja ma ei tea miks aga suur osa alakaalulistest võtavad korralikult rasedusega juurde. Mu sõbranna võttis +20kg ja 2 nädalat peale sünnitust oli algkaal sama, mis enne. Seega ma ise ei põe üldse 🙂 Kalkulaatori järgi on mu kaalutõus veel normis.

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:17

      No vot! Mikssss sellest kaaluteemast tõesti nii suur number tehakse. Ämmakas ei tea mu tausta ka kaalu osas ja lõi mu nii kergelt rivist välja. Oleks saanud palju chillimalt sellest rääkida ja ma pabistaks vähem.

      Ilusat ootust sulle! Nii natuke jäänud sul! 🙂 (natuke olen nagu kade ka, hihii!)

      Vasta
  • J

    22. veebr. 2019 at 11:57

    Olen ka terve elu kaaluteemadel hell olnud. Pelgalt magusa poole vaatamisestki võtan kohe kilo juurde ja põsed lähevad punni 😀
    Aga vot rasedusi ma nautisin. Viskasin peast kõik keha ja kaalumõtted ja nautisin rasedust. Tegin, mis tahtsin ja sõin, mida tahtsin (loomulikult mõistuse piires). Mõlema rasedusega võtsin alguses alla, kõht tuli nähtavale alles 20+ndl, ja siis tuli ka kaal. Esimese rasedusega vist kokku 15kg, teisega ligi 20kg (raseduse lõpus ma enam kaalul ei käinud, ei tahtnudki teada, palju kokku tuli juurde).
    Ämmakad ikka pahandasid, saatsid gtt-sse jms, aga mina ei lasknud end häirida sellest jamast. Et sööd lapse suureks jms.
    Tegelikult oli minu puhul see, et mul oli häästi palju lootevett, mõlema ajal. (Lühikese vahega rasedused). Esimene laps kaalus sündides 3,2kg ja teine 2,9. Ehk siis pigem pisikesed beebid. Sünnitusmajja jätsin mõlemaga 7-8kg ja ülejäänud lisakilod läksid mõne kuuga imetades imeväel ära. Esimese ajal kõndisin palju vankriga ka ja teise ajal jälgisin söömist ja pool aastat peale teist rasedust olin peenem, kui enne rasedusi. peale esimest ka, aga siis jäin uuesti rasedaks 😀
    Peale lapsekandmist ja sünnitamist näed oma keha hoopis teist moodi, hoopis tervema pilguga, sest su keha on teinud midagi võimast – lapse! 🙂
    (Soovitus instagramis – postpartum, niii inspireeriv)
    Seega, palun, ära piira ennast, ära piitsuta ega süüdista ennast mitte millegi pärast. Sa teed praegu midagi niiii imelist ja mitte ükski kaalu-ega kehateema ei tohi seda varjutada. Much love 🙂

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:20

      Tänks, et oma kogemust jagad! Ma ju ka see, kes magusa poole vaadates juurde võtab. Siiani ka nautisin rasedust ja no üldse ei taha, et see viimane osa mingi pabistamise tähe all mööduks.

      Su kogemus on väga julgustav ja tegelikult rahustav ka. 🙂

      Vasta
  • Katrin

    22. veebr. 2019 at 12:10

    Minul on hetkel 26 nädalat rasedust ja ka endale tundus, et kõht kasvab kiiresti, eriti kui peale jõule ja aastavahetust ämmaemanda juures käies hopsti 3.6 kg kaalutõusu vastu vaatas(muidu püsivalt 1-1.5 kg kuus olnud). Ämmaemand natuke naljatledes ütles, et oi, seda on natuke palju, aga paneme selle jõulude ja aastavahetuse arvele. Eks nii oligi, et isu oli hea ja laud ju ka head paremat alati täis: firmaüritused, pereistumised jõuludel nii mehe kui minu vanemate juures, laste jõulupidu, aastavahetus jne. Ütlen ausalt, et pole otseselt endale midagi keelanud ja nautisin seda perioodi täiega! Eriti kuna iiveldust ja halba enesetunnet enam ei olnud 😀 Kusjuures see periood jäi mul ka 20-22. rasedusnädala juurde. Nüüd lihtsalt üritan õhtuti mitte väga näksida enne magamaminekut. Sel korral tuli vaid 600 g juurde. Arvan, et sa ei peaks väga muretsema. Kaalutõus on paratamatu ja eks mõnel kuul võib tulla rohkem, mõnel jälle vähem. Pealegi võtsid algul päris palju kaalust alla ja nüüd vb kompenseerib kaalutõus selle. Olen ka kuulnud, et tsitruselised pidid kaalu andma lapsele, aga ei tea, kui tõene see on. Minul ämmaaemand soovitas mandariinide, apelsinide ja viinamarjadega piiri pidada. Samas on neis ka vitamiine ja vajalikke aineid, seega kõike võib/peaks mõõdukalt tarbima. 🙂 Naudi täiega seda ilusat aega ja kõhu kasvamist! Ilmad lähevad ka aina kevadisemaks ning üha rohkem saab väljas liikuda ja jalutamas käia.

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:25

      Ma arvangi, et kui ämmaemand oleks natuke paremini seda asja serveerinud, siis ma nii mures polekski. Ehk ta ei mõelnudki midagi halvasti, aga mulle jäi selline mulje ja kuna ta mu tausta kaalu osas ei tea, siis tegigi nö karuteene. Vaatasin, et mul rasedakaardil on algkaal seal tagaosas märkimata, ehk siis tal pole seda alguses alla võetud -6kg silme ees, võibolla ta siis oleks ka teisiti rääkinud.

      Mõnusat ootust sulle ka! 🙂

      Vasta
  • Keiti

    22. veebr. 2019 at 01:55

    Minu raseduse algus oli üpris sarnane Sinu omale, kaotasin u 7 kilo. Raseduse lõpuks jõudsin raseduseelsesse kaalu. Kaalust juurde hakkasin võtma u 22. nädalal, kuid sain juba varakult rasedusdiabeedi diagnoosi. Diabeet oli kenasti kontrolli all dieediga, lõpuks soovitas diabeedi-ämmakas vabalt võtta. Meditsiinitöötajatelt ei saanud ma õnneks kordagi märkusi stiilis “sööd oma lapse paksuks” või “ei oska magusaga piiri pidada”. Minu üks hirmudest raseduse ja sünnituse ajal oli, et keegi ämmakas/arst/õde/hooldaja võib mulle halvasti öelda. Imelik hirm küll, aga nii oli. Olen kuulnud tuttavate ja sugulaste käest, et selline taktitundetu käitumine rasedatega (või siis üldse patsientidega?) on kahjuks täiesti normaalne asi. Valmistasin end enne visiite natuke ka ette, mõtlesin lihtsalt personali tundeid ja lausungeid peegeldada (a la “oi, te olete täitsa vihane minu peale”, “te arvate, et ma meelega söön magusat?”), see aitas mul hirmu maandada. Kogu minu jutt ei haaku küll täiesti Sinu olukorraga, aga tunded kattuvad.
    Toidu osas – ma ei usu, et puuviljade välja lülitamine on mõistlik. Vahest lihtsalt veidi piirata neid kõrgema glükeemilise indeksiga vilju (ehk arbuusi, ananassi) jms. Pealegi oled raseduse selles etapis, kus kaalu võibki äkitsi juurde lisanduda.
    Ämmaka juurde minnes soovitan teha nimekirja küsimustest. Nii ei unune midagi ära. Mina käin praegu ka perearsti juures nimekirjaga, muidu läheb raudselt midagi meelest!
    Edu ja jaksu!

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:28

      Ma esmarasedana olengi ehk veidi hellem selles osas, et kuidas ja mismoodi minuga suheldakse. Siiani on iseenesest kõik väga tore olnud, ka need korrad kui valvetoas olen pidanud käima. Ilmselt ei mõelnud ka seekord ämmakas midagi halba, aga lihtsalt oligi veidi taktitundetu ja tekitas selle jama.
      Aitäh sulle!

      Vasta
  • Mairit

    22. veebr. 2019 at 02:15

    Nõustun nendega, kes ütlevad, et ära praegu selle kaalutõusu pärast nii väga muretse (lihtne öelda, raske teostada eksole) – esialgu on see kõigest ühekordne suurem kaalutõus ja see ei tähenda, et nüüd iga kuu nii hakkab olema. Võibki vabalt nö kasvuspurt olla, eriti arvestades, et alguses nii palju alla võtsid. Beebi tahab nüüd kasvamiseks energiat juurde 🙂 Ja väidetavalt siiski “last paksuks süüa” puuviljade jms-ga pole päris võimalik.

    Ka minul oli nädalaid, kus mõtlesin, et äkki võtan liiga palju kaalu juurde – olin kuulnud-lugenud, et ~500g nädalas on selline mõistlik keskmine (mitte muidugi algusest peale ja iga nädal), aga minul ikka tuli vahel 600-800g juurde, teinekord jälle ei tulnud suurt midagi jne. Aga reaalsus oli hoopis see, et lõpuks selgus, et väikesel kõhul (hakkas veidi välja paistma alles 20+ nädalal ja oli lõpuni üsna väike) ja suhteliselt madalal kaalutõusul (kokku +9kg) oli ka põhjus. Nimelt poolteist nädalat enne tähtaega tuvastati lapse üsasisene kasvupeetus (emakapõhjakõrgus polnud paar kuud sisuliselt kasvanud) ning saadeti esilekutsumisele, et laps saaks väljaspool kosuma hakata. Sünnituspäeva hommikul haiglas üks õde ütles, et selle pluusiga ei saa arugi, et rase oleksin 😀 Laps sündis tilluke (46cm ja 2.2kg), aga tragi 🙂

    Oh, see nüüd läks küll pisut ehk teemast välja… Ja loodan, et sa siit uut muretsemisainest juurde ei saa, seda küll tarvis pole!

    Tegelikult tahtsin öelda, et näed superhea välja! Teeb lausa kadedaks see armas kõhuke, minu meelest on see nii mõnus ja uhke 🙂 Aga vaadates oma nüüdseks 9-kuust põnni, ei saa muidugi ka kurta 😀

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:30

      Ei võta uut muretsemisainet. 🙂
      Ehk ämmakad jälgivadki liialt seda “normi” ja kui vahepeal normist natuke kõrvale kaldud, siis mõni vangutabki liiga palju pead.
      Aitäh sulle heade sõnade eest! 🙂

      Vasta
  • Enely

    22. veebr. 2019 at 03:45

    Sünnitasin kolm kuud tagasi ja olen peaaegu algkaalus tagasi. Võtsin juurde 12,6kg. Kuna ma selline loll kontrollifriik ja samuti kehapildi probleemiga, siis kaalusin ennast alates 13st nädalast vist iga päev. Aga mitte selleks et paanitseda kaalu üle, vaid lihtsalt statistika mõttes 😀 Kuni 12 nädalani tuli ainult 1 kilo juurde ja see vist kohe esimese paari nädalaga pärast triipe. Tegin just hiljuti statistikat. Haiglasse jäi 6 kilo täpselt ja need 6 kilo võtsin juurde viimasel 27+ nädalal. Järgmise 2-3 nädalaga läks veel kolm kilo, mis olin juurde võtnud u 16-27 nädalatel. Kõige visamad olid/on viimased 3 kilo, mis sai juurde võetud esimese 16 nädalaga. Minu teooria on see, et esimese trimestri kaal on see, mis hakkab pärast probleeme valmistama 😀 Ja kuna sa alguses alla võtsid, siis ma usun, et on normaalne, et keha omale nüüd tagavara kogub, sest imetamine ja esimesed kuud on väga kurnavad. Ämmakad peavad lihtsalt muretsema selle diabeediohu pärast. Mis GTT testi puudutab, olen seda teinud kaks korda, mõlemad korrad normis. Põhjuseks PCOS. Ma siiani ei suuda imestada, mida hullu kõik selles näevad. Sulle antakse hullult magus jook juua, mis on külm ja hapukaks tehtud, magusasõbrana pole absull probleem olnud seda juu 😀 kõige nõmedam on verevõtmine. Torgitakse kolm korda, aga see pole ju ka midagi nii dramaatilist.
    Pika jutu lõpuks, naudi rasedust ja ära lase enda ja teiste halbadel mõtetel seda ilusat aega rikkuda 🙂

    Vasta
    • Laura

      26. veebr. 2019 at 10:32

      Ohoh, eriti hea statistika! 😀 Ma nüüd püüan just kaalu vältida, kuigi iga hommikul tahaks pahast harjumusest kaalule astuda.
      Ma nüüd hoopis tahaks selle GTT ära teha ja oleks tehtud, vastus olemas ja teaks, kuidas edasi.
      Aitäh sulle! 🙂

      Vasta
  • HL

    26. veebr. 2019 at 11:58

    Põhiline on normaalselt toituda ja mitte liialdada (mõttega, et küll pärast imeväel kaal lahkub), lisaks ennast regulaarselt liigutada ja kui varem trenni tehtud on, tasub sellega jätkata vastavalt enesetundele.

    Mind on mõlema lapseootusega saadetud glükoositestile, aga põhjuseks hoopis polütsüstilised munasarjad, mitte kaalutõus. Kaalutõus on mõlema lapsega olnud normaalne, 12-14 kg algkaalust, veresuhkrud olid alati ideaalsed. Lapsed on olnud 3,6 kg ja 4,2 kg, nii et ikka korraliku suurusega hoolimata sellest. Sünnitus oli suurema lapsega palju kergem kusjuures.

    Imetamise ajal olen ma mõlemal korral kenasti kosunud ja olnud isegi ülekaalu piiril – söögiisu on nii meeletu olnud, et hoolimata igapäevastest (!) 10-20 km tiirudest ja täiendavast jõutrennist sõin endale lihtsalt kaalu juurde.
    Mõlemad lapsed on saanud rinnapiima ca 1 aasta. Teise lapsega lihtsalt teadsin, et kaaluga tegelen lihtsalt pärast võõrutamist. Nüüd olengi saanud poole aastaga umbes 10 kg vaikselt ja rahulikult maha. Niipidi oli võib-olla kusjuures paremgi, sest minu tutvusringkonnas on need naised, kes esimese lapse saamisega kaasneva ärevuse tõttu süüa unustavad ja seetõttu alla võtavad, hiljem imetamise ja ärevuse lõppedes endisesse kaalu tagasi läinud. Ma olin kaalutõusu pidurdamiseks “sunnitud” füüsiliselt hästi aktiivne olema ja see harjumus on siiamaani.

    Mul mõjus laste saamine kehapildile ääretult positiivselt! Kui enne lapsi arvasin, et olen KMI 19-20ga paks ja pekine (söömishäiret veel ei olnud, aga palju ei puudunud), siis pärast emaks saamist võtan kaaluteemat palju normaalsemalt. Ka oma tippkaalus olles suhtusin asja hästi rahulikult ja ratsionaalselt ega ole enda keha selle pärast põlastanud ega vihanud. Sain mõistusega aru, et see kõhuvolt ja tselluliit eriti ilusad ei ole, aga mis siis, küll jõuan alla võtta. Nüüd naudin seda, et riided istuvad jälle hästi seljas, aga mingit enesearmastuse tõusu küll ei ole täheldanud.

    Vasta
    • Laura

      28. veebr. 2019 at 11:41

      Aitäh oma kogemust jagamast!
      Püüan ikka mõistusega võtta ja toituda ka mõistusega. Aga nii hea lugeda, et endasse ja oma kehasse palju paremini nüüd suhtud, see ikka tõeline võit minu meelest.

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: