Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse. 

20 mõtteid “Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

  1. Tead.. ole rahul sellisena nagu oled. Päriselt! Minu arvates oled väga ilus. Olen ise ka terve elu kelakaaluga võidelnud, on olnud paremaid ja halvemaid hetki. Vahepeal võis isegi täitsa rahul olla, aga mitte päris – nagu alati. Mingi hetke nüüd võtsin poole aastaga juurde 6-7 kg ja see viis mind jälle rööpast välja. Vaatasin vanu pilte ja ka riidekappi, sest kleidid ei lähe jälle selga, ja mõtlesin, et miks ma endaga siis rahul ei olnud. Alati on vaja alla võtta, alati tundub, et kui ma oleks 5-10 kg kergem küll siis minu elu oleks parem, oleksin enesekindlam, teeksin toda ja teist. Aga kas tegelikult oleks? Võib-olla ongi nii, et mõned meist ei saa olla kunagi sellised ägedad ja vormis instachikid, vaid peamegi olema natuke kohevamad, aga sellegi poolest ilusad. Sul on ju isegi nii tore ja armas noormees, milleks sa vaevad end kõigi selliste muredega. Olen ise üritanud hakata enda mõtteid vabaks laskma, et kas tõesti mõtlen kaaluteemadel kuni surivoodini põdeda. Ilmselt nii on, aga ma loodan, et ma päris hulluks ei lähe ja üritan nautida ka elu ja mõelda, et mõnel inimesel on palju hullem seis ning ka tema saab elatud.

    1. Teoorias ma tean seda kõike ja ma olen täiesti kindel, et kui ma ka see 5 kilo alla saan, siis tekib järgmine AGA. No ei oska oma peakeses seda rahu leida. :(

  2. Tean mida sa tunned. Aegajalt käivad need hood peal ja ei oska kuidagi sellele piiri panna…. ma hetkel tegin endaga kokkuleppe et hoian kaalust eemale. Kui eksin siis lasen mehel kaal täitsa ära peita. Olen nüüdseks üle nädala kaalust kaarega mööda käinud ja hulga parem on kohe olemine selle kaalu-välimuse teemal.

    1. Mina väldin ka kaalu nüüd. Vahepeal tekib ikka kiusatus ja näiteks täna ma ikka korra astusin peale. Tõdesin, et midagi pole muutunud ja loodan rahuliku(ma)lt edasi elada.

  3. Soovitan endiselt see kaal lihtsalt ära peita. Naisterahval ju nagunii kõigub kaal kuu lõikes vähemalt 1 kg (seoses päevadega). Seega see niiiii täpne kaalumine võibki ainult nutma ajada. Lähtu pigem enesetundest ja sellest, kas muutud trenniga tugevamaks ja vastupidavamaks ja…kui midagi tahad vaadata, siis vaata peegelpilti (aga mul nt see ka enne päevi väga…punnis kõhuga nt :D). Ja kui tõesti on selline tunnen-end-koledana-päev, siis tea, et kindlasti ka kõigil neil kellega sa end võrdled, on selliseid päevi. See on täiesti normaalne. Pane siis lihtsalt midagi sellist selga, millega end kõige mugavamalt tunned ja ära krõlla liiga palju peeglisse ning keskendu muudele asjadele.
    Ja kui teed trenni, siis ära mõtle, et jalad on koledad ja paksud ja ei jõua piisavalt vms, vaid mõtle, kui tublid nad on, et jõuavad vaikselt üha rohkem kui enne jne. Õpi ennast armastama! Muidu võib juhtuda, et ka selle miinus viie kilo saavutamisel ei ole sa endaga rahul… Siin kohal räägin enda kogemusest.
    Pai!

    PS: Ja kui sellest abi on, siis mina küll piltidel paksu, rõvedat neiut ei näe..no kohe kuidagi ei näe!

    1. Trenni tehes ma tunnengi end alati kõige ilusama ja tugevana. Aga kui riietusruumis riidest lahti pean võtma, et pesema minna, jõuab jälle reaalsus nagu koju. Vastik! :(

      Aitäh sulle! :)

  4. Tead, kui ma ka väga palju vähem kaalusin ja peeglisse vaatasin, siis ma tundusin endale sama paks kui praegu. Seega eriti nagu vahet ei olnud. Ikka mõtlesin, et tahaks peenem olla :)
    Aga kust sul see “5 kilo üle” on tulnud? Mõtlen siin seda, et millest sa järeldad, et need 5 kg üle on? Äkki see number on lihtsalt iseenda seatud piir.

    1. Kui ma paks olin, siis ma ei tundunud endale üldse niii paks. Äkki ma siis endiselt näen seda ülekaalulist vaalakest, kes ma kunagi olin. Eks see number olegi enda piir, aga oma pikkuse kohta võiks ka veits ikka vähem kaaluda.

  5. Pai, Laura!
    See võib ka tunduda praegu targutamisena, aga kui Sa tõesti tunned, et kogu aeg samasse auku kukud, siis ära karda professionaalidelt abi küsida, et sellest august välja saada! Usu mind, ma tean, kui raske on end võita ja tunnistada võõrale inimesele, et kõik pole korras, aga vähemalt annaks see võimaluse enda auk nö ära lappida ja mitte enam sinna kukkuda. Mõtle sellele, Sa oled väga ilus ja tugev neiu ning sa oled selle ära teeninud, et seda ka ise näha.

    1. Jah, ka mulle tundub, et sa peaksid eksperdide poole po”o”rduma. V6ibolla ei ole sa veel nii s8gavas augus, et ise v2lja ronida ei jaksaks, aga mida varem probleemiga tegelema hakata seda parem.

      Ma ei tea kuidas sul praegu toitumisega on, aga mulle nagu meenub, et sa 8hel hetkel justkui mainisid, et p2evane kaloraaz j22b kuskile tuhande ringi. See, ja pidev p6demine paarisaja grammi p2rast kaalul tundub toitumish2irele viitavat igatahes k8ll. Ma ei ole tegelikult p2dev sellel teemal s6na v6tma, aga mul tekkis kohe seos dokumentaalidega mida ma vaadanud olen, kus vaesekesed on j6udnud sellisesse punkti, et ei joo isegi vett, “sest siis kaal t6useb”. Laurakene, palun 2ra lase asjadel nii kaugele minna. 2ra sa trenniga ka 8le pinguta, keha tahab puhata ka.

      PS. ma ei tea kust otsast sa need viis kilo pead maha v6tma, sest mina lihtsalt ei n2e, et oleks kuskilt v6tta, kui sa just n2iteks jalalabast loobuda ei taha.

      1. Ma sõin projekti ajal ju vaevu 1200 kcal päevas. Ja ega ma vist praegugi väga palju rohkem ei söö. Kui siis ainult neil päevadel, kui jäätis jm jama teemas on. Nüüd kui ma seda kirjutan siia, siis.. puhta pekkis värk ikka. :(

        Aitäh sulle! Üleliigset jagub nii reitele kui kõhule. :(

    2. Mulle ikka nagu tundub, et ah mis mina, pole ju hullu midagi. Hakkan normaalselt sööma ja kõik korras. Abi otsimine on raske, I must say! :(

  6. Soovitan väga väga seda raamatut: https://www.amazon.com/Have-Your-Cake-Skinny-Jeans-ebook/dp/B00B9JKNBC
    Ma arvasin ka alguses, et mismõttes üks raamat saab asju nii muuta aga päriselt ka, saab küll! Mina olin varasemalt suht samade mõtetega nagu Sina aga pärast selle raamatu läbi lugemist olen saavutanud oma kehaga rahu. Ma ei kaalu end enam iga päev. Teen trenni selleks, et olla terve ja toonuses, mitte, et võtta x kg alla. Ma söön siis, kui mul on nälg ja lõpetan, kui kõht on täis. Selleni jõudmiseks läheb aega aga usu mind, see on seda väärt!
    Ühesõnaga, soovitan see raamat läbi lugeda ning ehk aitab see ka Sind.

  7. Palun pöördu söömishäiretega tegeleva psühholoogi-nõustaja poole. Elu on palju parem, kui sellised mõtted ei piina (endal AN minevik).
    Kaal ära anda, sest esiteks kõigub ta päeva jooksul kuni 2 kg ning teiseks, et ega enda kaalu teadmine ei tohiks su arvamust endast muuta.

    1. Ma kaalun end ainult hommikuti, päeva jooksul mitu korda mitte. Hommikune kaal ju justkui kõige täpsem ka.

      1. Jah, see on üldine arvamus ka, aga keha setpoint kaal on umbes +/-1,5 kg – kõik oleneb tarbitud vedelikust, toidust, mineraalidest jne jne. Pigem püüan õelda, et sul ei ole vaja end kaaluda
        1200 kcal päevas on selgelt alatarbimine. Palun pöördu spetsialistide poole. Alustada perearstist või otse spetsialistide juurde… AN / BN poole kisub. Hoolitse enda eest!

  8. Ei aita sind ükski spetsialist, ainult ise saad ennast aidata, minul oli nii. Kõik sõltub nüüd sellest, kui kaua sa tahad nii jätkata, Kui sa viskad kivi õhku ja see sulle alla kukkudes haiget teeb, siis sa järgmine kord enam kivi ei viska, aga enda kehaga käitud küll järjest uuesti halvasti. Kui tahad muutust, siis muutu ise. Unusta kaalumine, viska lausa patarei minema, et ei tekiks võimalustki. Unusta keelud, piirangud, kõik on lubatud ja kõike tuleb süüa, kui keha isutab selle järgi. Jäätis on hea ja seda tuleb süüa, kui isu on, kasvõi 3tk korraga. Ainult nii saavutad lõpuks rahu endaga ja isud kaovad.

    1. Jaa, tõesti, kõik hakkab ikka endast peale. See kivi näide on nii õige, miks ma ise sellele kõigele nii pole vaadanud?
      Hakkasin lugema siin kommentaariumis soovitatud raamatut ja see on täiesti uskumatu, kui palju üks raamat võib mõtlemist muuta. Ma olen täiesti mind-blown ja usun, et see on “paranemiseks” üks väga suur samm. Juba praegu tunnen, et on teistmoodi!

      Kui sul on oma kogemusest veel mingeid nippe ja nõuandeid jagada, võtan need kõik hea meelega vastu.

Leave a Reply