Olen tänasest nädala lõpuni haiguslehel. Oii, kui raske oli mul selle mõttega leppida.
Ma olen kõik viimased haigused püstijala peal läbi põdenud. See tähendab, et ma pole oma tegemisi olulisel määral muutnud, mis siis, et nohu, köha, nõrkus vm haigus kallal on. Ma lihtsalt pole endal lubanud haige olla. Tööl tuleks mulle siis asendaja leida, eesmärgid jääksid täitmata ja sada vabandust veel, miks ma haige olla ei saa. Jabur, eks?
Ka seekord lootsin ma ilma koormust vähendamata imekombel terveks saada. Juba eelmisest nädalavahetusest alates kimbutas mind nii hirmus köha, et olin kuni eilseni iga öö magamata, sest köhahood lihtsalt ei lasknud magada. Köhisin ikka nii, et oksemaik kurgus, pisarad silmis ja kõht krampis. Ometi ärkasin ma hommikuti 5.30, käisin tööl, trennis ja tegin läbi kõik kodused ravimeetodid. Ikka paremaks ei läinud.
Esmaspäeval helistasin lõpuks arstile ja sel päeval otsustasin ära jätta enda juhendatava trenni ja oma trennidesse samuti mitte minna. Ma tundsin end nii halvasti. Tundsin, et vean oma kolleege, kellele trenni annan, alt ja muidugi iseennast ka.
Eile hommikul käisin arsti juures, kes kirjutas mulle antibiootikumid ja soovitas nädala lõpuni rahulikult kodus olla. Seega tegin eilse tööpäeva ära, valmistasin kõik järgnevate päevade tunnid ette ja püüdsin iseendale selgeks teha, et haigusleht ja puhkus on just see, mida mu keha praegu vajab.
Magasin täna öösel kohe palju paremini. Ehk aitas ka see teadmine, et äratuskellaga nii vara ärkama ei pidanud või toimis esimene tablett kohe nii hästi. Olen täna puhanud, raamatut lugenud, youtube’is lemmikuid vaadanud ja Pariisi videoga tegelenud. Ja ma saan aru, kui väga mul seda puhkust vaja on!
Esiteks saan ma haiguse korralikult välja ravida ja teiseks saan oma kehale puhkust anda. Olen seda ju viimased kuud nii korralikult piitsutanud, et pole ime, et lõpuks alla andis.
Aga kui raske on endale öelda, et “STOP – ma pean puhkama!”
Kas teie seas on veel neid, kes haiged olla ei oska ja puhata samuti mitte?
Meil on kodus võrdlemisi laiad aknalauad. Hobitoa aken on ideaalne koht, kus raamatut lugeda – hea valgus ja põnev vaade välja. 🙂
Laura
12 kommentaari
elku
5. apr. 2017 at 11:11Kas te kihlusite?
Laura
6. apr. 2017 at 10:01Ei. 🙂
Triinu
6. apr. 2017 at 07:17Mina olen ka üks nendest kes haige olla ei oska. Olin ka jaanuaris köhaga esimest korda oma 5 aastase tööstaaži juures esimest korda haiguslehel. Ja lause kuu aega jutti. Oh neid süümepiinu, et ma tegelikult ei ole nii haige, et peaks lehel olema ja tundus, et ka perearsti tülitan ilmaasjata. Seega ma tean täpselt, mida sa tunned.
Laura
13. apr. 2017 at 08:12No ma räägin. Mul oli sama, et ega ma nüüd ju suremas ei ole. Samas olid kodus ikka päris mõnus ja puhkus kulus ära.
Mari
6. apr. 2017 at 11:44Mina oskan haige olla siis kui ma nii haige olen, et muud moodi ei saa. Ja seda väga tihti ei juhtu. Viimati olin haige veebruaris. Käisin pearingluse, palaviku, köha ja nohuga tööl ja praktikal. Pea oli nii paks ja mõte ei jooksnud, lisaks meeletu pea- ning kõhuvalu aga vaja oli. Koju jõudsin, siis kukkusin kolksti diivanile, tõusin sealt kui vaja kuskile minna oli. Tänu sellele kestis mu haigus kaks nädalat, muidu oleksin kindlasti kiiremini pääsenud. Nii et omad vitsad. Igati mõistlik on endale paranemiseks aeg võtta ja süümepiinadeta puhata.
Laura
13. apr. 2017 at 08:13Ma olen juba ette üsna nukker, sest see kolm haiguslehel oldud päeva annavad palgas suht korralikult tunda. Juba sellepärast on kodus olla raske ja mul on tegelikult täitsa okei palk. :/
Liina
6. apr. 2017 at 11:49Mina mõtlen tavaliselt sedapidi – kui minu töökaaslane oleks samamoodi haige nagu mina, siis kas ma tahaksin teda kontorisse pisikuid levitama? Ei! Pealegi, see on ilmselge, et kojujäämine soodustab paranemist. Eks ta raske ole, kõik plaanid (k.a trennid) jäävad ära, aga hiljem mõne tüsistusega ka maadelda ei tahaks. Seega kui võimalus on, on minu jaoks prioriteet kasvõi mõneks päevaks aeg maha võtta ning terveks saada 🙂
Liina
6. apr. 2017 at 11:51Lisan juurde, et ka trennis köhivad-aevastavad-nuuskavad inimesed pole just kõige meeldivam nähtus 😀
Laura
13. apr. 2017 at 08:16Õigus, ma ise vaatan ka turtsuvaid töökaaslasi ja mõtlen, et miks nad kodus pole ja end ei ravi. Aga ometi olen ise üks nende seast, kes tõbisena tööl on. Haiguslehe “lubamine” juba rahaliselt on suht keeruline minu meelest. :/
K
10. apr. 2017 at 09:21Ma ei oska ka haige olla – kui elukaaslane on haige, siis temal käsin koju jääda ja oma plaanid ringi teha 😀 kui ise olen haige (näiteks praegu), siis no miljon asja tööl vaja teha ja kahjuks pean end ikkagi tööle vedama, sest asendajat võtta pole ja kokkulepped on juba sõlmitud, lohutan end sellega, et sel nädalal lausa kaks vaba päeva, püüan nende jooksul piisavalt taastuda.
Head paranemist!
Laura
13. apr. 2017 at 08:27Haah, see on vist väga tavaline värk 😀 Kuigi mehed ei oska mu meelest üldse haiged olla. Mul on mehel vähemalt töö, mida saab kodus ka teha, see tähendab, et kui ongi natuke kehvem olemine, ei pea kohe haiguslehele jääma.
Minul on juba palju parem olla. Kolm vaba päeva, mis kodus olin pluss nädalavahetus tekitasid täitsa inimese tunde. 🙂
Marii
26. apr. 2017 at 04:37Mina ka ei oska öelda, et kuule, ma peaksin nüüd puhkama. Olen harjunud, et töötan 24/7 täistuuridel, Kool, linnas muusikakool, trenni tahaks ka jõuda ja õppima peab ka. Kaalutõus on kogu stressi juures paratamatu, kuid sellega toime tulla on juba hoopis teine ooper. Edu sulle ja jätka samas vaimus! 🙂