Kehaline kasvatus koolides

Mulle jäeti selle postituse alla veel hunnik küsimusi ja osad neist andsid hea teema arutluseks – kehaline kasvatus koolides.

Mina isiklikult kehalise kasvatuse õpetajaks hakata ei taha. Ma ei tunne, et see oleks päris see, mida ma teha tahan. Trenniarmastust tahaksin ma aga lastesse süstida küll ja selle saavutamiseks on mul natukene teine unistus.

Ma leian, et kooli kehalise tunnid ei ole piisavad, et lastele liikumisharjumusi tekitada ja neid piisavalt füüsiliselt “koormata”. Mäletan oma kooli ajast, et kehaline tundus paljude jaoks tüütu osa koolipäevast ja seda võimalusel välditi. Samas oli meil klassis palju sportlikke tüdrukuid, kes ka võistlustel käisid. Lihtsalt kehalise tund kui selline paljudele meeltmööda polnud.

Minul olid täitsa toredad õpetajad ja erinevate harjutuste juures pöörati ka tehnikale tähelepanu. Ma tundsin puudust rohkematest kergejõustiku tundidest, oleks tahtnud rohkem “päris” vahendeid ja võimalusi erinevaid alasid proovida. Viske- ja heitealad sobisid mulle hästi ja kui neid ehk natuke rohkem proovida oleks saanud, ehk oleks saanud mõne alaga ka põhjalikumalt tegeleda.

Kuna kehalist oli tunniplaanis aga nii vähe ja enamasti üks tund (45 minutit) korraga, siis ega selle ajaga väga palju teha ei jõua. Arvestada tuli ju pesemise ja riiete vahetamisega ka. Tunnid lõppesid enamasti mõne mänguga – pesapall, võrkpall, jalgpall vm.

Mida ma aga nüüd 1. klassi juhendades aru sain, siis kehalises ( ja ka mujal tundides) tuleks lisaks erinevatele liikumisharjutustele rõhku panna ka teooriale – miks ma midagi teen? Miks on oluline end liigutada? Mis juhtub siis, kui ma üldse trenni ei tee? Millised treenimisvõimalused kõik olemas on? Kas see, kui ma jooksurajal aeglasem olen, tähendab, et ma olen koba või on alasid, kus jooksukiirust ei hinnata? Jne.

Praegu tundub mulle kehalise tund üks teiste seas, kus PEAB käima. Selle asemel tuleks anda lastele teadmine, et end igapäevaselt liigutada ongi hea, seda tulebki teha ja on hirmus lahe, kui ka koolitundide vahel end “tühjaks” joosta saab. Saate mu mõttest aru? Ma tunnen, et ma olen oma mõtete väljendamisel veidi rooste läinud. :D

Nutikas eluviis ei anna lastele häid liikumisharjumusi ja neid on ju ometi vaja. Ma olen teist nädalat tõbine, pole saanud trenni teha ja ma tunnen, kuidas hull rammestus peal on.

Aga rääkige, millised teie kehalise tunnid välja nägid? Kas kehalise tunnid andsid mingi aluse või teadmise, et sport ja trennis käimine on lahe? Või oli see pigem tobe kohustus?

13940189_10153863826637894_1501524190_o

Lõppu üks udune esinemispilt, et oleks midagi illustreerivat ikka ka. Ei leidnud ma ühtegi paremat pilti, mida ma juba varem poleks näidanud. Keegi mind pildistada tahaks, et mul mingeid korralikke pilte blogis jagada oleks? Anyone? :D

Laura

 

15 mõtteid “Kehaline kasvatus koolides

  1. Minule meeldis kehaline kui sai mängida sulgpalli, saalihokit või joosta. Pallimäne ei tahtnud ma näha ka, samuti suusatamist. Ma sain enne selle 2, kui olin nõus rahvastepalli mängima või suusatama. Nii et minu arvamus on see, et igaüks võiks teha seda mida tahab, et poleks sundimist, alati on miski, mis kellelegi meeldib. Just see sundimine pani mind poppi tegema kehalisest. Ja siiani ma lihtsalt kardan suuri palle nagu mõni ämblike. Imelik olen eks :D aga see kehaline tekitas mulle sellise trauma :D

    1. Jaa! See on tõesti üks murekoht, et pead mingitele normidele vastama ja kõik alad ära tegema ja saad veel hinde ka selle eest. Selle asemel tuleks leida just need alad, milles laps osav on ja siis neid veel rohkem arendada. Meil olid näiteks mingid kõhulihaste testid ja aja peale jooksud jne, mis tekitasid alati stressi, sest sa pidid mingi teatud normi täitma, et hea hinne saada. Ma polnud kiireim jooksja aga olin selle eest pallimängudes hea nt. Tugevustele tuleks rohkem rõhku panna tõesti!
      Ja vaat, mis trauma võib tekkida :D

  2. Terve kooli aja, kuni keskkooli lõpuni välja, vihkasin sporti just kehalise tundide pärast. Kerge ülekaal muidugi võimendas saamatust enamus aladel, joosta ei jõudnud, palli ei osanud visata, hüpped olid lahjad jne. Ainuke asi, mille ma alati kenasti tehtud sain, oli võimlemine, mingid tirelid ja hundirattad ja asjad, sest paindusid päris hästi ja aja peale midagi tegema ei pidanud. Rattaga meeldis ka sõita, aga seda sai ainult suvel ja väljaspool kooli teha. Igasugused pallimängud, eriti rahvastepall, kus eesmärk on sulle pihta saada ja mitte mingi kerge kõksuga vaid ikka täie hooga visates, no andke andeks, ei aitäh… Üldse oli see keka üks kohutav tund, eriti kui teadsid, et mingi nõme hindeline asi ees, krossijooks nt, kõik meenutavad seda veremaitset, mis pärast suus oli selles karges kevad/sügise õhus jooksmist.
    Õnneks ülikoolis tekkis võimalus jõusaalis ja rühmatrennides käia. Vot need olid täielikult minu teema. Mäletan, et põhikoolis ühes tunnis pandi meil ka aeroobika video käima, sest õpetajat ei olnud ja see tund oli nagu best ever :D Ma võin teha intensiivseid HIIT trenne, käia rattaga sõitmas, spinningus, rühkida ülesmäge ilma probleemideta, teha korraliku raskusega kükke ja muid jõuharjutusi, joogat, rühmatrenne AGA mitte mingi vägi ei saa mind jooksurajale ega pallimänge mängima, sest kooli kehaline rikkus selle täiesti minu jaoks. See praegune süsteem ei soodusta mitte kuidagi laste igapäevast ja iseseisvat aktiivsust, sest sunnitakse tegema kõiki neid asju, mis vb ei meeldi ja ei sobi selle asemel, et leida igale lapsele tegevus, mis talle meeldiks ja mida saaks ka kooliväliselt harrastada.

  3. Mina olin koolis alati üks nõrguke, kes jooksmise asemel keka õpsiga raja kõrval jutustas. Cooperi testi tegin alati rohkete kõndimispausidega ja sain alati kolme. Siis hakkasin trennis käima, tuli vastupidavust juurde ja mäletan esimest aastat, kui jooksin Cooperi testi ilma kordagi kõndimata. Olin niiiiii uhke! Aga õpetaja teatas siis, et kahjuks on aeg ikka veidi alla normi ja pani mulle ikka kolme. No enam ma seda testi kunagi ei jooksnud. Jalutasin juba protestiks 😃 Kurb, et ei hinnata piisavalt isiklikku arengut vaid ajatakse ikka mingeid norme taga.

  4. Mina näen kooli kehalise kasvatuse tundide juures kahte probleemi. Esiteks see, mida eelnevad kommenteerijad on välja toonud – kui laps ei saa hinnet selle põhjal, kuidas ta on tundides kaasa teinud või aja jooksul arenenud, vaid ühe konkreetse soorituse eest, mille õnnestumine või ebaõnnestumine võib sõltuda õpilase tujust, sellest, kui palju ta öösel magas, kas talle üldse meeldib oma klassikaaslaste ees harjutusi teha jne, siis tekibki asja vastu trots. Lapse loogikat ei mõtet alahinnata – kui ta näeb, et õpetajale on oluline ainult tulemus, mitte rõõm liikumisest, siis ta võtab selle hoiaku üle. Ning teine probleem ongi seotud just õpetaja hoiakuga – igal pedagoogil on tegelikult võimalus kõik ainekavas ettenähtud teemad selgeks õpetada mänguliselt, huvitavalt ning iga õpilase füüsilisi ja vaimseid iseärasusi silmas pidades, aga millegipärast, kas laiskuse või motivatsioonipuuduse tõttu, minnakse kergema vastupanu teed ja jagatakse õpilastele lihtsalt käske, seletamata, miks mõni harjutus oluline on. Haridusministeerium võib kehalise kasvatuse tunde küll kaasajastada, aga isegi kujundav hindamine ei päästa päeva, kui kekaõpsid oma mugavustsoonist välja ei tule. Aga see, kuidas õpetaja või üldse inimene teiste inimestega käituma võiks või peaks, eriti kui ta nende teiste elu muudab ja mõjutab, on juba pikem teema!

  5. Mulle ei meeldinud kehaline kasvatus kuni 11. klassini. Umbes siis avastasin ma, et trenn on tegelikult päris ja… ja ma ise ei olnud ka kõige kehvem (või siis oli teiste vorm veel halvem :D). Enne seda aga ei tahtnud üldse kehalises käia.
    Eks suur põhjus oli ka selles, et ükski ala ei meeldinud mulle. Pididki hüppama kaugust üle teatud meetrite, viskama palli teatud kaugusele ja jooksma mingis tempos, et saada positiivne hinne.
    Tagantjärele mõtlen, et no milleks oli vaja teha “kes jõuab ühe minuti jooksul teha kõige rohkem kõhulihaseid”? Täiesti olematu vormiga lihtsalt üritad seal hingeldades midagi teha, samal ajal kui õpetaja sellele kõige paremini tegijale täiega kaasa elab ja teistest jumala savi on. Milleks sellist asja vaja?
    Tahtsin juba eraldi välja tuua, et mulle üldse ei meeldinud korvpall, aga siis meenus, et mulle ei meeldinudki kehalise tund. Vahet pole mida me tegime. Mitte miski ei meeldinud, sest ma lihtsalt pidin tegema asju, et saada positiivne hinne. Ausõna oleks siis kehaline olnud iga päev, et tekitada mingi rutiin trenni tegemises. Aga mis tolku on kehalise kasvatuse topelttunnist KESET PÄEVA, siis higista end täis. Keegi ei tahtnud selles rõvedas pesuruumis pesemas ka käia. Seega ma ei teinudki kunagi piisavalt kaasa (no kui keset päeva tund oli… mida õnneks oli vist vaid kahel aastal terve kooliaja peale).
    Alles täiskasvanuna avastasin, et jõusaal kehalise kasvatuse tunnina on väga lahe. Samuti oleks võinud keegi mind suunata näiteks kickboxi juurde. Tänu sellele avastasin alles enda tõelise kire… aga noh, see oli juba ülikoolis.

  6. Kopeerin sõnasõnalt lõigu oma blogikandest, mis annab üsna tabava ülevaate :”Kui juba koolile jutt läks, siis ma olen igastahes elevil, sest ma tahan teada kuidas tänavu mu kestvusjooks läheb ja millised on nüüd mu jooksutulemused ja muud füüsilised näitajad. Eelmine sügis sain ma kestvusjooksu viie, ent olin ka pea terve suvi käinud jooksmas (olin ma üldse tegelikult ülimalt ilusa figuuriga, mille käest lasin), ent tunnen et see suvi on mul tugevuseks massiivsed jalalihased ja suurem võhm. Eks siis näeb, kuidas sellega läheb.

    Ning jah, kehalised kasvatused kehalisteks kasvatusteks, nendest ma gümnaasiumis väga lugu pole pidanud, sest need on täis tugevalt võrkpalli, millele eelistan ma kahetunnist isevõetud puhkepausi, mis sisaldab endas ka Chopsticksis käiku. Üritan seda tegu vähemalt siis vältida, kui kavas miskit muud, kui võrkpall, sest ma olen ikka selles mängus väga noob ja ma ei viitsi mängida seda mitu tundi mitu kuud järjest.

    Seniks kuni ma siiski kehalises võrkpalli käes ei virele”…..

  7. Mulle näiteks kehalise kasvatuse tund vastukarva ei olnud, aga siingi on oma lugu :

    kuna olin enneaegne laps, siis kusagil teises-kolmandas klassis kirjutas perearst mulle mingi omamoodi “vabastuse” vms asja, mille iga kooliaasta alguses viisin kehalise õpetajale (neid vahetus – kolisin linna, ja pärast põhikooli läksin teise gümnaasiumisse etc) ning see ei olnud selline vabastus, mis ütles, et ma nüüd ei tohi mingi vigastuse vms asja pärast teha kaasa, aga just mingi vimpkaga, et pigem tehku ma enda järgi ja nii kuidas jõuan ning lõpptulemus oli see, et iga õpetaja ikkagi hindas mu arengut, kuigi vaatas ka normide täitmist.

    Nii-öelda “letti lõin” oma vabastuse siis, kui oli mingi asi, mida mulle üldse ei meeldinud teha (põhikoolis millegipärast pidime ükskord võimlemise perioodil püramiide tegema ja ma olen nii hoolas kukkuja ning kohmakas, et ei suutnud vastu panna sellele, et SEDA ma nüüd küll ei tee; samas rääkisin õpetajaga läbi ja läksin samal ajal nt jooksma, mis mulle väga meeldis).

    Ning kuna õpetajad olid siiski koolides püsivad, siis saidki nad pigem arengut jälgida, ka teistel minu meelest pigem, sest minu kõik kolm kehalise õpetajat panid oma kladesse kirja need tulemused, mis saadi eelmisel sama ala perioodil.

    Lisaks sellele oli meil gümnaasiumis selline värk, et kui tõestasid, et käid mingis trennis (nt spordiklubi kaart vms), siis selle eest sai lisahinde või siis sai juba lõpliku hinde kätte.

    Niiet eks see oleneb õpetajast ka – mõni ajab väga taga seda normi ja teine ikka vaatab.

    Üldiselt liikumisest pidasin (ja pean) lugu kogu aeg, ei mäleta, et oleksin lapsena kuidagi istuva eluviisiiga olnud, pidevalt jooksin ringi ja olin aktiivne küll.

    Mis mulle natuke hirmu valmistab, on see, et tehnikat meile küll õpetati, a mulle näib, et ma ei ole mingite alade tehnikaid omandanud – näiteks palliviskes olen väga halb, ning kuna kehalist oli ajaliselt vähe (kuigi tunniplaanis üritati neid alati panna nii topelttundideks, sest nädalas vist peaks minimaalselt kaks kehalise tundi olema? ning olid esimesed / viimased tunnid, kui vähegi võimalik, sest koolilapsel on mugavam nii (ka poppi teha)) , siis ma arvan, et ka osad meeskonnamängud on mulle just sellepärast keerulised, et ma kõiki reegleid kuidagi ei tea.

    Oh, nüüd läks küll pikaks. Aga hea teema oled kirjutamiseks võtnud, ma olen üsna pikaajaline lugeja olnud, a kommenteerima satun küll esimest korda.

    1. Mulle pikad kommentaarid väga meeldivad! :)
      Ja mul on kõiki neid kommentaare lugedus juba nii palju lisamõtteid tekkinud, et hakka või vol2 samateemalist postitust kirjutama. :D

  8. Meil oli Treffneris alati kehaline kasvatus topelttunnina. Ega vähesemaga tõesti ei jõua suurt midagi teha. Ma mäletan ainult seda, et algkoolis läks mõttetult aega alati riiete vahetamisele enne ja pärast keka tundi. Mul polnud otseselt selle tunni vastu midagi.

  9. Mulle üldiselt meeldis kehaline kasvatus. Mulle meeldis joosta, kitse hüpata, korvpalli/jalgpalli/saalihokit/rahvastepalli mängida ja kõike muud toredat teha aga mis mulle üldse meeltmööda polnud, oli suusatamine. Kuna ma olen selline inimene, kes jääb talvel väga kergelt haigeks (neeruhaige), siis ma eelistasin tavaliselt lihtsalt siseruumides õpetaja antud ülesandeid täita. Lõpuks tellis kool endale suusad ja ikkagi pidid need ka suusatamas hakkama käima, kes oma suuski kaasa ei võtnud. Oh kuidas ma neid talvesid vihkasin :D

Leave a Reply