Psst, ma tulen 17. septembril Tallinna pildistama. Teeks sulle tund aega sõbra hinnaga, kui soovid. 😀

Mina näen kooli kehalise kasvatuse tundide juures kahte probleemi. Esiteks see, mida eelnevad kommenteerijad on välja toonud – kui laps ei saa hinnet selle põhjal, kuidas ta on tundides kaasa teinud või aja jooksul arenenud, vaid ühe konkreetse soorituse eest, mille õnnestumine või ebaõnnestumine võib sõltuda õpilase tujust, sellest, kui palju ta öösel magas, kas talle üldse meeldib oma klassikaaslaste ees harjutusi teha jne, siis tekibki asja vastu trots. Lapse loogikat ei mõtet alahinnata – kui ta näeb, et õpetajale on oluline ainult tulemus, mitte rõõm liikumisest, siis ta võtab selle hoiaku üle. Ning teine probleem ongi seotud just õpetaja hoiakuga – igal pedagoogil on tegelikult võimalus kõik ainekavas ettenähtud teemad selgeks õpetada mänguliselt, huvitavalt ning iga õpilase füüsilisi ja vaimseid iseärasusi silmas pidades, aga millegipärast, kas laiskuse või motivatsioonipuuduse tõttu, minnakse kergema vastupanu teed ja jagatakse õpilastele lihtsalt käske, seletamata, miks mõni harjutus oluline on. Haridusministeerium võib kehalise kasvatuse tunde küll kaasajastada, aga isegi kujundav hindamine ei päästa päeva, kui kekaõpsid oma mugavustsoonist välja ei tule. Aga see, kuidas õpetaja või üldse inimene teiste inimestega käituma võiks või peaks, eriti kui ta nende teiste elu muudab ja mõjutab, on juba pikem teema!

Mulle näiteks kehalise kasvatuse tund vastukarva ei olnud, aga siingi on oma lugu :

kuna olin enneaegne laps, siis kusagil teises-kolmandas klassis kirjutas perearst mulle mingi omamoodi “vabastuse” vms asja, mille iga kooliaasta alguses viisin kehalise õpetajale (neid vahetus – kolisin linna, ja pärast põhikooli läksin teise gümnaasiumisse etc) ning see ei olnud selline vabastus, mis ütles, et ma nüüd ei tohi mingi vigastuse vms asja pärast teha kaasa, aga just mingi vimpkaga, et pigem tehku ma enda järgi ja nii kuidas jõuan ning lõpptulemus oli see, et iga õpetaja ikkagi hindas mu arengut, kuigi vaatas ka normide täitmist.

Nii-öelda “letti lõin” oma vabastuse siis, kui oli mingi asi, mida mulle üldse ei meeldinud teha (põhikoolis millegipärast pidime ükskord võimlemise perioodil püramiide tegema ja ma olen nii hoolas kukkuja ning kohmakas, et ei suutnud vastu panna sellele, et SEDA ma nüüd küll ei tee; samas rääkisin õpetajaga läbi ja läksin samal ajal nt jooksma, mis mulle väga meeldis).

Ning kuna õpetajad olid siiski koolides püsivad, siis saidki nad pigem arengut jälgida, ka teistel minu meelest pigem, sest minu kõik kolm kehalise õpetajat panid oma kladesse kirja need tulemused, mis saadi eelmisel sama ala perioodil.

Lisaks sellele oli meil gümnaasiumis selline värk, et kui tõestasid, et käid mingis trennis (nt spordiklubi kaart vms), siis selle eest sai lisahinde või siis sai juba lõpliku hinde kätte.

Niiet eks see oleneb õpetajast ka – mõni ajab väga taga seda normi ja teine ikka vaatab.

Üldiselt liikumisest pidasin (ja pean) lugu kogu aeg, ei mäleta, et oleksin lapsena kuidagi istuva eluviisiiga olnud, pidevalt jooksin ringi ja olin aktiivne küll.

Mis mulle natuke hirmu valmistab, on see, et tehnikat meile küll õpetati, a mulle näib, et ma ei ole mingite alade tehnikaid omandanud – näiteks palliviskes olen väga halb, ning kuna kehalist oli ajaliselt vähe (kuigi tunniplaanis üritati neid alati panna nii topelttundideks, sest nädalas vist peaks minimaalselt kaks kehalise tundi olema? ning olid esimesed / viimased tunnid, kui vähegi võimalik, sest koolilapsel on mugavam nii (ka poppi teha)) , siis ma arvan, et ka osad meeskonnamängud on mulle just sellepärast keerulised, et ma kõiki reegleid kuidagi ei tea.

Oh, nüüd läks küll pikaks. Aga hea teema oled kirjutamiseks võtnud, ma olen üsna pikaajaline lugeja olnud, a kommenteerima satun küll esimest korda.