Kleidirünnakust jooksmiseni?!

Olgugi, et eksamitulemust veel ei ole (arghh, võiks siis vähemalt homme ära tulla!), julgesin ma nädalavahetusel lõpetamiseks kleiti vaatama minna. Ütleme nii, et see trall lõppes minu nutma purskamise ja ilmselgelt tühjade kätega. Ei pea vist kaua mõtlema, miks ma nutma hakkasin, eksole.

Lisaks sellele, et ma H. õlal lohutamatult nuuksusin, kui paks ma olen, ei suuda ma tegelikult päris täpselt isegi ette kujutada, missugune see lõpukleit siis õigupoolest olema peab. Veel sügisel unistasin kaunist figuurist, mis lubaks selga panna kenasti keha rõhutava lõike. Aga praegu on ikka selline Michelini-mehikese tunne või sardelli, kuidas kellelegi. Proovisin küll üht sirge lõikega, natukene õpetajalikku kleiti, mis oli kehasse töödeldud, aga mu ebakindlus ei lubanud mul arvata, et see mulle tõesti sobida võiks, mis siis, et H. seda arvas.

Noh, ühesõnaga. Siin ma siis olen. Käisin täna Ülemiste keskuse ka läbi, no nothing. Nukker on muidugi see, et ega mul pole üüratuid summasid ka, mida kleidi alla magama panna. Ja samas tahaks midagi praktilist ka, mida ka edaspidi kanda saaksin.

Aita mul kleiti leida!

Mul on pirni-kujuline keha. See tähendab, et rind on olematu, aga reied on laiad. Pliis, soovitage või andke nõu, missugust kleiti teie minu asemel kannaks või missuguses kleidis teie mind ette kujutaksite? Help!!

Mhh, enne kui postitust kirjutama tulin, oli mul vähemalt umbes kolm mõtet, millest kirjutada, aga praegu lõi pea nii tühjaks..

Aa, nädalavahetus oli vahepeal.

Närvide rahustamine jooksurajal.

Käisime eile Keila Terviseradadel jooksmas (kes mu instat jälgib, see teab). Natuke alla tunni ja 7 km. Võib rahule jääda. Minu jaoks oli see esimest korda maastikul joosta, ei olnudki ainult sile maa, vaid päris mitu korda tuli mäest üles ja siis jälle alla joosta. Pean ütlema, et ma olen natukene Keila radades pettunud. See tähendab, rajamärgistuses olen pettunud. Valisime jooksmiseks 7,5 km raja, aga päris mitu korda olime ristmikule jõudes dilemma ees, et kuhu siis õigupoolest jooksma peame. Nii me siis lõpuks natukene oma loomingut tegimegi ja päris 7,5 km täis ei tulnudki. Aga mõnus oli sellegipoolest, as usual.

Ja just natukene aega tagasi käisime H.-ga Lasnamäel Pae pargis jooksmas. Täna nii palju ei jooksnud, umbes 30 minutit rahulikku sörki, aga any workout is better than no workout, right? 

Ja et põnevust natuke veel kruvida siis.. Veetsin tänase päeva ühel koolitusel, kuhu ka homme veel lähen. Seotud on see jällegi minu edasiste plaanidega ja ma olen endiselt põnevil. Olgu vihjena öeldud, et koolitus toimub Õpetajate Majas. :P

Ja nüüd ma jäin jaurama ja see on juba kolmas lõik, mis algas sõnaga “ja”, mida ma tegelikult aboluutselt ei salli. :D Aeg otsad kokku tõmmata.

Olge muhedad,
Laura.

PS! Seda, mis ma EBA2015 jagamisel kannan, ma ikka ei tea. :D Ilmselt valin hoo pealt midagi olemasolevast. 

Seda, kuidas mul eksam enda arvates läks ja mismoodi kogu eksamitrall minu jaoks lõppes, loe siit: http://lauriita.eu/ma-olen-elus-ehk-eksam-on-tehtud-vist/

8 mõtteid “Kleidirünnakust jooksmiseni?!

    1. Midagi sellist A-lõikelist ma ise ka silmaga ikka otsin. Just sellepärast, et oleks mugav ja ma ei peaks kogu aeg seelikusaba alla poole sikutama vms.
      Sinu kleit on tõesti väga ilus! Ja tundub selline, mida ka muul ajal kanda saab. :) Uurin selle poe kohta. Õnneks tulen veel reedel Tartusse ja saan vajadusel Lõunakast ju läbi hüpata. Ikka raske on see naise elu!
      PS! Sul on nii ilusad juuksed!

      1. Tuleb välja, et neil on Eedenis ka pood. :) Tootevalik on mingil määral nende kodulehel ka olemas, saad kergelt uurida, kas leiaksid midagi endale sobilikku: http://prettywoman.ee Minu arvates täitsa kenad kleidid, ei puuri rahakotti auku ja tõesti saab ka mujal kanda hiljem.
        Ja aitäh komplimendi eest!

  1. Sa oled ilus ja fit, katsu juba ometi aru saada!

    Ahjaa, Pae park on niii ilus. Käin hästi tihti seal jooksmas ja kõndimas. Vapuuustaaav. Kadrioru park on ka megailus, aga liiga palju väisatud ja tavaliseks muutunud :P

    PS! Oootan nii hullult neljapäeva juba, whoopiduuu ;)

    1. Mega raske on see aru saamine! Ennast ajab ka närvi.

      Aga Pae pargis oli tõesti mõnus ja rada on hea pehme, teeb põlvedele pai. Kadriorgu ma pole jooksma sattunud, aga ma arvan, et jõuame sinna ka. Suvi ju pikk ees. :D

      Neljapäevani! Loodame, et tuleb fun õhtu. ;)

  2. Arvatavasti ei peaks ma lihtsalt sinu blogi lugema, kui mulle miskit ei meeldi. Aga siiski tahtsin öelda, et see on tõesti imelik, kuidas sa “nutma puhked”, et “nii paks” oled. Tekib küsimus, kas sul on välja arenenud tõsine enesetaju häire või ongi su mõtted ainult su kehakaaluga hõivatud. Millise signaali saadab see inimestele, kes on sinust palju kehvemas vormis? Kas nad peaksid nutma puhkemise asemel hoopiski enesetapu sooritama? (Vabandust veidi radikaalne näide, aga siiski). Kui sa ise (olles normaalkaalus ja suurepärases vormis) näed ennast paksuna, kuidas sa siis suhtud inimestesse, kes ei ole sellised nagu sina? Põlgusega?

    1. See ongi imelik! Ja ma olen sellest kirjutanud ka, et üks pool minust saab aru, kui haiglane see kõik on, aga ometi ei suuda ma oma mõtlemist muuta.
      Minu ümber on terve elu “suuri” inimesi olnud. Mu isapoolne suguvõsa on kõik ülekaalulised ja ma olen väga oma isasse. Kindlasti mitte ei suhtu ma kellessegi põlgusega, ma näen teisi inimesi hoopis teise pilguga, kui ennast. Nii nagu sa kirjutasid, ma tajun iseennast valesti. Silmade ees pilt ajast, kui ma 20 kg raskem olin. Raske on näha erinevust, isegi kui pilte vaatan. See on minu probleem!

Leave a Reply