Olgugi, et eksamitulemust veel ei ole (arghh, võiks siis vähemalt homme ära tulla!), julgesin ma nädalavahetusel lõpetamiseks kleiti vaatama minna. Ütleme nii, et see trall lõppes minu nutma purskamise ja ilmselgelt tühjade kätega. Ei pea vist kaua mõtlema, miks ma nutma hakkasin, eksole.

Lisaks sellele, et ma H. õlal lohutamatult nuuksusin, kui paks ma olen, ei suuda ma tegelikult päris täpselt isegi ette kujutada, missugune see lõpukleit siis õigupoolest olema peab. Veel sügisel unistasin kaunist figuurist, mis lubaks selga panna kenasti keha rõhutava lõike. Aga praegu on ikka selline Michelini-mehikese tunne või sardelli, kuidas kellelegi. Proovisin küll üht sirge lõikega, natukene õpetajalikku kleiti, mis oli kehasse töödeldud, aga mu ebakindlus ei lubanud mul arvata, et see mulle tõesti sobida võiks, mis siis, et H. seda arvas.

Noh, ühesõnaga. Siin ma siis olen. Käisin täna Ülemiste keskuse ka läbi, no nothing. Nukker on muidugi see, et ega mul pole üüratuid summasid ka, mida kleidi alla magama panna. Ja samas tahaks midagi praktilist ka, mida ka edaspidi kanda saaksin.

Aita mul kleiti leida!

Mul on pirni-kujuline keha. See tähendab, et rind on olematu, aga reied on laiad. Pliis, soovitage või andke nõu, missugust kleiti teie minu asemel kannaks või missuguses kleidis teie mind ette kujutaksite? Help!!

Mhh, enne kui postitust kirjutama tulin, oli mul vähemalt umbes kolm mõtet, millest kirjutada, aga praegu lõi pea nii tühjaks..

Aa, nädalavahetus oli vahepeal.

Närvide rahustamine jooksurajal.

Käisime eile Keila Terviseradadel jooksmas (kes mu instat jälgib, see teab). Natuke alla tunni ja 7 km. Võib rahule jääda. Minu jaoks oli see esimest korda maastikul joosta, ei olnudki ainult sile maa, vaid päris mitu korda tuli mäest üles ja siis jälle alla joosta. Pean ütlema, et ma olen natukene Keila radades pettunud. See tähendab, rajamärgistuses olen pettunud. Valisime jooksmiseks 7,5 km raja, aga päris mitu korda olime ristmikule jõudes dilemma ees, et kuhu siis õigupoolest jooksma peame. Nii me siis lõpuks natukene oma loomingut tegimegi ja päris 7,5 km täis ei tulnudki. Aga mõnus oli sellegipoolest, as usual.

Ja just natukene aega tagasi käisime H.-ga Lasnamäel Pae pargis jooksmas. Täna nii palju ei jooksnud, umbes 30 minutit rahulikku sörki, aga any workout is better than no workout, right? 

Ja et põnevust natuke veel kruvida siis.. Veetsin tänase päeva ühel koolitusel, kuhu ka homme veel lähen. Seotud on see jällegi minu edasiste plaanidega ja ma olen endiselt põnevil. Olgu vihjena öeldud, et koolitus toimub Õpetajate Majas. 😛

Ja nüüd ma jäin jaurama ja see on juba kolmas lõik, mis algas sõnaga “ja”, mida ma tegelikult aboluutselt ei salli. 😀 Aeg otsad kokku tõmmata.

Olge muhedad,
Laura.

PS! Seda, mis ma EBA2015 jagamisel kannan, ma ikka ei tea. 😀 Ilmselt valin hoo pealt midagi olemasolevast. 

Seda, kuidas mul eksam enda arvates läks ja mismoodi kogu eksamitrall minu jaoks lõppes, loe siit: http://blog.ajamas.in/ma-olen-elus-ehk-eksam-on-tehtud-vist/