• Home
  • Beebi
  • Kodune elu beebiga ja minu ausad tunded

Kodune elu beebiga ja minu ausad tunded

Juba kuu aega on sünnitusest möödas. Tundub tõesti, et aeg lendab. Jälle uus hommik ja siis jälle päev läbi. Sellest nädalast läks Jander tagasi tööle ja nüüd hakkas päriselt argipäev. Nüüd saangi ööpäeva jooksul heal juhul 2 tundi järjest magada. Ma juba tunnen, kuidas see unevõlg vaikselt kasvama hakkab. Püüan küll päeval koos beebiga magada, aga ega see pole päris see.

Beebi on iseenesest tubli. Kuu ajaga on pea kilo juurde võtnud ja 6cm pikkust visanud. Tundub, et gaasid ikkagi ka vaevavad, aga midagi hullu (veel) pole. Öösel arvab küll vahel, et magamine on nõrkadele ja uudistab ringi. See tähendab aga tihti seda, et uus söögiaeg tuleb peale ja null und minu jaoks.

Lapse pärast ma enam nii väga ei muretse ka. Perearst vaatas ta ka üle ja saime kiita, et ilusti kasvanud on. Jälgima peab naba (nabasonga kahtlus) ja puusaliigestega lähme ultrahelisse lihtsalt kontrolli. Nii et selles osas on kõik hästi.

Aga…

Tegelikult ei ole üldse kerge olnud.

Ma elan seda kõike toimunut ikka korralikult üle. Ma tunnen end süüdi, et ei suutnud oma last lõpuni kanda. Ma tunnen, et ma ebaõnnestusin rasedana. Küsin ikka endalt, et miks see küll meiega juhtus? Miks meie ei saanud seda ilusat algust? Ma ei suuda leppida sellega, et peale sündi last rinnale ei saanud. Mul on kahju, et Jander ei saanud nabanööri lõigata. Ja ma tunnen, et see on kõik minu süü. Ma saan mõistusega aru, et tegelikult see kõik nii pole. Arstid ei leidnud ühtegi põhjust, miks enneaegne sünnitus algas, ma poleks saanud mitte midagi teha, et seda ära hoida, aga ikkagi tunnen süüd.

Mul on raske vaadata tänaval rasedaid. Ma tunnen, et ka rasedus võeti mult justkui jõuga ära. Seda on raske seletada, aga ma polnud ju veel valmis sünnitamiseks. Mul oli küll raske olla ja ma kurtsin päris palju, kuidas rasedus mind kurnab ja ma ei jaksa, aga ma oleksin ikka tahtnud olla see “lõpurase” ja saada niiöelda täielik kogemus.

Meie beebigrupis hakkavad beebid riburadapidi sündima ja ka neid lugusid on nii valus lugeda. Mul kihvatab iga kord nende “sain beebi rinnale, mees valas pisara ja lõikas nabanööri läbi” juttude peale. Sest meie ei saanud seda kogemust. See oli miski, mida ma nii väga soovisin ja lootsin ja millest ma nii karmilt ilma jäin. Ka ajaliste beebide pilte on raske vaadata, tekib mingi tobe võrdlemine ja tunne, et “minu beebi on teistsugune” kuigi tegelt ju pole.

Seda on raske tunnistada, aga kogu selle läbielatu tõttu ei tunne ma neid tundeid, mida ma arvasin end lapse saades tundvat. Jällegi raske seletada, aga ma arvasin, et minus toimub suurem muutus, et see side minu ja lapse vahel on kuidagi rohkem tuntav. Don’t get me wrong, ma armastan oma last, aga mul on raske aru saada, milline see side meie vahel on. Ma ei tunne mingit imetabast emainstinkti või vähemalt ma ei tea, mis tunne see olema peaks. Kas see on emainstinkt, et ma iga tema vääksu peale reageerin ja seda läbi une iga kell kuulen? Või kas see on emainstinkt, et ma teda teistele sülle anda ei taha vaid ainult ise hoida tahan?

Ma teadsin alati, et tahan last kindlasti võimalikult kaua imetada. Aga söömine on meie põhiline raskus. Mitte sellepärast, et beebi ei sööks, aga kogu see protsess on nii tülikas. Reziim on selline, et beebi ärkab või ajame ta üles u iga kolme tunni tagant ja vahetame mähkme. Siis tuleb last kaaluda ja võtan ta rinnale. Imetamisvõte on beebil õnneks korras ja ta võtab rinda (küll nibukaitsmega veel, aga tasapisi ka ilma) ilusti. Lasen tal umbes pool tundi rinnal olla, sest enamasti ta lihtsalt jääb uuesti magama või imeb laisalt. Siis uuesti kaalule, et näha palju ta kätte sai. Kõik, mis puudu jäi, saab ta pudelist. Selleks pean ma peaaegu peale igat söögikorda piima välja pumpama.

Kogu protsess võtab seega umbes tund, vahel saab kiiremini, vahel läheb kauem. Kui beebi jääb kohe uuesti magama ja on rahulik, on võimalik pea 2 tundi hinge tõmmata ja midagi teha (öösel magada). Alati see aga nii pole, vahel tuleb jorin peale, vahel uudistab niisama. Vahel juhtub, et ta jääbki alles pool tundi enne järgmist söögiaega magama, mis tähendab, et ma pean ta jälle nii magusast unest äratama. See kõik on väsitav ja frustreeriv. Tahaks ju, et ta saaks kõik kohe rinnast kätte, aga ma saan aru, et ta lihtsalt ei jaksa veel ja pean selles osas kannatlik olema. Aga jälle tekib tunne nagu ma feiliksin. Rasedusega ei saanud hakkama ja nüüd imetamisega ka mitte.

Palju vastikuid tundeid ja mõtted. Ilmselt aitab siin aeg. Tuleb endale aega anda ja loodetavasti läheb see kõik paha üle.


Lasin teil ka Instagramis küsimusi esitada.

Kuidas on beebi suhet mõjutanud?

Ma arvan, et kogu see kogemus on meid Jandriga veel lähedasemaks teinud. Me jagame oma tundeid, oleme üksteisele toeks. Jander aitab kõigega, millega saab. Saame aru, kui asi hakkab pingeliseks minema ja räägime asjad kohe selgeks. Eks muidugi oleme me praegu rohkem ema ja isa, kui paar, aga kuna me seda endale teadvustame, siis püüame üksteist mitte ära unustada.

Millega on olnud kõige raskem harjuda? Kui palju erineb reaalsus sellest, mida ette kujutasid?

Eks selle vähese unega on raske harjuda. Just mõtlesin, et huvitav, millal tuleb see aeg, kus ma järjest näiteks 5 tundi magada saaksin. Ma muidugi loodan, et kui beebi kasvab ja oma söögiaegu ise reguleerima hakkab, siis temast saab hea öine magaja. Ette kujutasin ma palju rohkem rõõmu ja mingit roosat mulli, praegu on rohkem stressi ja muret olnud.

Mis olid emaks olemise hirmud alguses vs tegelikkus?

Ma kartsin, et ma ei oska beebiga midagi peale hakata. Kas ma ikka oskan teda toita, pesta, mähkmeid vahetada, õigesti magama panna jne. Tegelikkuses tuleb see siiski loomulikult, ma isegi ei mõtle nende tegevuste peale vaid lihtsalt teen. (Äkki see ikka ongi see emainstinkt siis?)

Kas on midagi, mida sa poleks arvanud, et raskusi tekitab beebiga?

Eks see toitmine ongi kõige raskem, ma ei oodanud seda. Aga eks siin ongi oma osa sellel, et beebi enneaegne on. “Tava”beebi hakkab ju ikka enamasti ise kohe rinnast sööma, pole vaja kaalu nii hullult jälgida jne (muidugi on erandeid, aga üldiselt on nii). Endiselt ikka loodan ja usun, et see osa loksub ka meil paika ja muutub kergemaks.

Mis tunne on olla ema?

Uhke tunne on, aga tahaks, et ma oleks emotsionaalselt natuke paremas seisus, siis ehk suudaks rohkem nautida ka emadust.

Kas nii pisikesele on mingid erimähkmed? Kuidas beebi seedimine?

Jah, enneagsete mähkmed, mida saab tellides. Meil oli sellega hull jama, kui haiglast koju saime. Meil oli ju kohe mähkmeid vaja, aga tellides läks saatmisega ikka natuke aega. Õnneks saime hakkama. Nüüd juba kasutame Naty N suurus mähkmeid, mis küll veel natuke suured, aga vähemalt saab neid poest osta. Beebi seedimine tundub pigem hea. Kõht käib ilusti läbi.


See postitus sai minu jaoks väga aus ja avameelne. Mulle ei ole mõtet öelda, et ärgu ma üle mõelgu ja muretsegu, need kommentaarid ei aita. Ilmselt on kõike seda raske mõista, kui ise pole midagi sellist läbi elanud. Ma tahtsin sellest kõigest kirjutada, et näidata, milline meie päriselu tegelikult on ja mida see kõik meie jaoks tähendab ning loodetavasti mõistetakse meid siis paremini. Ja kui teie lähedaste või tuttavate seas on sarnase looga inimesi, siis ehk mõistate neid ka paremini. Siin pole vahet, kui palju enneaegne beebi oli, see kõik on raske ja ootamatu ja paneb proovile. Olge siis lihtsalt mõistvad ja toetavad! Mina näiteks tunnen, et mitte kõik minu lähedased ei mõistnud meid…

Aitäh lugemast!

Laura

Mu kõige-kõige lemmikum pilt minust endast!
Foto: Kairit Pajusalu

PS! Me oleme otsustanud, et beebipilte jagame minimaalselt. Ka nime osas olen veel kahevahel, kas ja kuidas seda blogis kasutama hakkan.

Päisepilt: Kairit Pajusalu

29 kommentaari

  • Mariliis

    23. mai 2019 at 01:25

    Tegelikult oled sa isegi võrdlemisi positiivselt selle asja kirja pannud :)Mul on kaks sünnitust ja beebiiga seljataga ja esimese lapse ajal olin ma alguses (kuskil nii 3-4 kuud) depressioonis. See vähene uni võimendas kõike negatiivset ja niiiii raske oli elus peale lapse midagi positiivset näha. Kui laps oli tubli ja rõõmus, siis oli temast nii palju rõõmu, aga muidu oli elu sünge ja tume. Mulle tundus, et see ei saa kunagi otsa, et ma ei saa kunagi magada, et ma ei saa kunagi kuskile minna, sest laps on kogaeg näljane jne. Öösel, iga lapse vääksu peale olin üsti, mees ei kuulnud midagi. Seal ma siis olin, toitsin last, endal nibud juba veriseks imetud, pisar silmas, ja vaatasin oma magavat meest. Mõtlesin, et temal on ikka nii lihtne, sain jumala kurjaks, mõtlesin, et peksan ta üles ja karjun ta peale. Seda ma õnneks ei teinud ja mees alati tahtis ka aidata, aga ta lihtsalt ise ei ärka öösel selle vaikse igisemise peale. Samas ma ei raatsinud teda ka üles asjada, sets ta peab ju hommikul vara tööle minema. Ja nii ma olin seal öösel oma titega, väljas oli vaikus, laps nohises ja mina nutsin.
    Mingi hetk läks see üle, täitsa ise. Liikusin palju väljas, ilm oli imeline. Mu esimene laps sündis sinu pisikesega samal ajal (26.aprill) ja mu päästiski vist see, et väljas läks valgemaks ja üha rohkem sai päev otsa väljas veeta.
    Varsti saab see söötmise asi ka korda ja siis läheb elu nii ilusaks, ausalt. pea vastu natukene.
    Lohutuseks ütlen nii palju, et kui kunagi teise saad, siis oskad juba oodata seda masendust ja seda ei pruugi just seetõttu üldse tullagi. Mul Loviisaga läks väga rõõmsalt kogu asi.

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:37

      Aitäh, et oma kogemust jagasid! Jander ka väga ei kuule öösel, peab ikka päris hädakisaks minema kui ta ärkab ja sama värk, et ega ei taha ju tegelikult teda ka äratada. Ma tegelikult usun ka, et läheb kergemaks. Ilusad ja valged ilmad (täna märkasin, et kell 4 oli ikka päris valge juba, palju lihtsam oli öösel toimetada nii) annavad kindlasti palju juurde.

      Vasta
  • Kerli

    23. mai 2019 at 02:08

    Sa oled lihtsalt niiiii tubli! Ega midagi muud polegi õelda, ainult seda, et kõik halb on mööduv. Mul on olnud nende 10 kuu jooksul päris palju raskeid aegu, kõigepealt 7 kuud rasket gaasidega võitlus, mis tundus kestvat terve igaviku, eriti kui loed kuidas kõigil gaasid kadusid kolmekuuselt. Aga üks hetk avastasin, et enam pole gaase ja nüüd tundub see nii kauge minevik juba. Täitsa alguses oli ka meil kaalu ja imetamisprobleemid, pidime haiglas kaalumas käima mitu päeva järjest ja see kõik tekitas meeletut stressi, lisaks beebi ei maganud ja nibud olid haiged ja sünnitusel sain korraliku tikandi alla, ehk ka enesetunne polnud kiita. Praegu enam ei mäletagi seda aega, imetan oma last siiani. 🙂 Lihtsalt pea vastu ja proovi leida päevas ka aega iseendale, mine kasvõi üksinda poodi korraks.

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:39

      Aitäh sulle heade sõnade eest! <3
      Ma loodan, et ma saan ka mõne kuu pärast juba sellele kõigele rahulikult tagasi vaadata ja nentida, et kõik halb läheb üks hetk mööda. 🙂

      Vasta
  • S.

    23. mai 2019 at 03:51

    Kulla Laura. Ma olen tàiesti võõras inimene su jaoks, aga millegipärast aegajalt ikka külastan su blogi. Mõtle sellele, kui palju on maailmas veel rohkem enneaegseid beebisid. Minul tuttav sünnitas alles mõnda aega tagasi 26.nädala alguses beebi. KAHEKÜMNE KUUENDAL nädalal. Nad on juba mitu kuud pidanud haiglaseinte vahel oma elu veetma. Õnneks nüüd varsti saavad koju. See on ju õudne… Muidugi pole sinu probleem vähem probleem, aga ei ole vaja ennast süüdistada. Sa tead ju ise ka, et ei teinud midagi valesti. Ma tean, et minu kommentaar ja ükski teine kommentaar ei tee sinu asja olematuks. Asjad oleksid võinud ju veel hullemini minna. Sul on igati normaalne beebi, kes muudkui kosub 🙂
    Ka magamatus on värsketel emadel probleem. Tean seda, olen ka ise selle läbi elanud. Esimestel elukuudel ärkas ka minu poja iga 2-3h tagant. Siis hakkas aina kauem ja kauem magama, esimest korda magas 6h siis kui sai viie kuuseks. See oli ikka suur rõõm mu jaoks. 10 elukuust hakkas juba 12h magama. See aeg läheb nii kiiresti, varsti saad rohkem magada ja mõtled, et kuidas su laps küll nii suureks juba saanud on. Mulle heietati kogu aeg beebi elu alguses, et aeg läheb nii ruttu. Toona mõtlesin, et jajah. See pole võimalik. Nüüd poolteist aastat hiljem vaatan ajale tagasi ja mõtlen, et alles ta sündis. Nüüd juba 1,5 aastane.
    Ja need kõik, mis sa loetlesid, ongi emainstinktid. Ja ajaga tuleb neid aina juurde ja juurde.

    Edu ja mõnusat kooskasvamist! 🙂

    Nb! Loodan, et see minu tuttava enneaegne sünnitamine sind veel rohkem kehvemini tundma ei pannud. Mina ise ei ole seda läbielanud ja võibolla oli mu kommentaar liig ja kohatu, aga siia vabandan südamest. Ei mõelnud seda absoluutselt sellena.

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:42

      Ei pannud kehvemini tundma, ma tegelikult ju teadvustan ka endale, et meil läks väga-väga hästi ja beebi on tõesti tubli. Aga need enneaegse lapse saamise emotsioonid on minus sellegi poolest.
      Aeg läheb tõesti kiiresti, juba 5 nädalat sünnitusest ja kui ma oma beebit praegu vaatan ja neid esimese nädala pilte vaatan – ta on nii palju kasvanud! Püüan nüüd ikka igas päevas midagi head leida, õnneks beebi annab selleks võimaluse ka. Teeb nii naljakad nägusid pidevalt, et ma üksi kihistan siin kodus pidevalt naerda. Nii ongi kohe palju rõõmsam olla. 🙂

      Aitäh sulle toetuse eest!

      Vasta
  • M

    23. mai 2019 at 04:24

    Armas Laura, palju lihtsam oleks head nägu teha ja sotsiaalmeedias oma perfektset elu näidata, aga Sina valisid palju tõelisema tee, tänan Sind selle postituse ja päris elu kirjeldamist eest!
    Saadan teie pere poole kõik head soovid ja loodan, et varsti läheb kergemaks 🙂
    PS! Sa ei feili üldse!

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:45

      Aitäh sulle! See kommentaar tähendab mulle nii palju!
      Tegelikult on ju veidi hirmutav ennast sedasi haavatavaks teha ja seda kõike niimoodi ausalt jagada.

      Vasta
  • Hanna

    23. mai 2019 at 04:43

    Minu tänaseks aasta ja kahekuune laps sündis õigeaegselt, rasedus möödus komplikatsioonideta, sünnitus oli ideaalilähedane (lihtne ja kiire), sain lapse kohe rinnale, kaaluprobleeme ei olnud, saime haiglast 12 tundi pärast sündi koju jne. Aga … Ka mul oli lausa kuus-seitse esimest kuud raskusi arusaamisega, et milline side mul lapsega õieti on. Kirjeldasid täpselt samasuguseid tundeid, nagu minagi tundsin – jah, ma tõesti armastan oma last, aga… Mis siis? Mis ma nüüd temaga peale hakkan? Vastsündinu ju (üllatus-üllatus) ei väljenda oma tundeid verbaalselt, aga mina ei tundnud veel tema kehakeelt – ei tea, mis ta minust õige arvab? (Tagantjärele mõeldes on see muidugi jube tobe mõte!). Alles hiljaaegu taipasin, et nii, nagu mehe ja naise või sõprade vaheline suhe on pidevas kasvamises ja arenemises, kasvab, muutub ja areneb ka ema ja lapse vaheline armastus – tekib ühine rutiin, ühised laulud-tantsud, omavahelised naljad, pisikesed probleemid ja suured rõõmud, mis kõik loovad ja toetavad ema-lapse vahelist suhet. Nii et ole kannatlik, küll see taipamine lõpuks tuleb. 🙂

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:49

      Mul on nii hea meel seda kõike lugeda. Mulle tundub, et sellest kõigest ongi vaja veidi rohkem rääkida. Ma näen ja mõistan nüüd, et minu tunded on täiesti normaalsed. See mõte, et ka ema ja lapse suhe ajas kasvab, meeldib mulle eriti. Juba peale selle postituse kirjutamist ja peale imetoredat nädalavahetust tunnen seda kasvavat sidet lapsega.

      Aitäh sulle oma kogemuse jagamise eest!

      Vasta
  • T

    23. mai 2019 at 05:08

    Minul sündis ajaline laps, aga samuti jäi ära see rinnale võtmise hetk, see ühine rõõmustamine, sest laps läks edasi intensiivi. Rinnale sai laps teisel päeva õhtul. Arvasin enne sünnitust, et mul kindlasti ka see ematunne tuleb kohe, olin ju nii lähedane kõhubeebiga. Aga näed sa, laps tuli välja ja vot ei olnud seda tunnet. Ei nutnud ma esimesel päeval, kui lapse juurde ei saanud minna, ei olnud üüber kurbi emotsioone. Teadvustasin lihtsalt, et ahah, jah, nüüd olen ema. Saime lapsega koju, mees läks tööle ja ma jäin üksi. Tundsingi ennast täiesti üksi. Mees tuli õhtul töölt koju ja ma põgenesin vetsu pissile, et lihtsalt olla. See kõik oli kuidagi.. Liiga palju. Õhtuti magama minnes küsis mees, et kas midagi on valesti, oled kuidagi teistmoodi. Ütlesin, et ei, kõik hästi ja valasin pimedas pisaraid. Lihtsalt tulid. Mu peas käisid väga tumedad mõtted, ei tihka neid siin isegi kirja panna. Samas väljas pool kodu, teiste inimestega, olin täiesti okei. Kõik oli hea. Kui mu laps ühe kuu vanuselt eluohtlikus seisus haiglasse sattus, muutus kõik. Peale seda ei mäleta enam ühtegi sellist tunnet. Õnneks läks minul see kuidagi iseenesest üle, aga kindlasti soovitan kellegi professionaaliga rääkida. Nad aitavad. Isegi kui tunned, et saad ise hakkama, siis soovitan ikka rääkida. Sest mingi hetk võibolla ei saa enam ise hakkama.
    Ma enda kohta ei oska öelda, kas see esimese kontakti puudumine, keiser, sünnitrauma jne mõjutas seda kõike,sest mul enne sünnitust mingeid põhimõttelisi soove ei olnud. Mehele rääkisin alles nüüd, mitmeid kuid hiljem ja ka mitte täies mahus. Aga sulle soovin edu ja enda kogemusest ütlen, et see õige ematunne/instinkt tuleb lihtsalt ajaga. Varsti sa ei mäleta enam seda tunnet, mis sul praegu on, seda kahtlust, kas ikka on õige emainstinkt või mitte 🙂

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:52

      Aitäh, et oma kogemust jagasid! Mul käisid kerged külmavärinad üle. Eluohtlikus seisus oma beebit näha kõlab ikka kohe väga-väga hirmsalt. Saan aru, et kõik läks õnneks hästi ja mul on hea meel, et nendest mustadest mõtetest jagu said.

      Vasta
  • Sally Rosenbaum

    23. mai 2019 at 10:25

    Sa oled nii tubli ja vapper, Laura! 🙂
    Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik sinu tunded, emotsioonid, mõtted, enesesüüdistused…need on PÄRIS ja need on kõigil emadel. Jah, ka nendel, kes näitavad välja ainult seda roosamanna kõik on ideaalne versiooni ülejäänud maailmale.
    Minul on mõlemad lapsed sündinud täiesti tavapäraselt, kõik on kulgenud suuremate probleemideta. Ka sinu kirjeldatud “mees lõikas nabanööri läbi” ja “sain beebi kohe rinnale” jms olen saanud kogeda. Aga need asjad ei too rahu hinge, need ei too mingit meelerahu, sest siis sa ei mõtleks nende peale üldse. Mitte miski ei too tegelikult täielikku rahu hinge, kui sul on vastsündinu kodus. Sa oled väsinud, sa ei tunne seda beebit, su armastus tema vastu alles kasvab (mul olid TÄPSELT samasugused tunded, kui esimene sündis, ma ei saanud üldse aru, mida ma tunnen v mitte, aga krt…kellegi teise kätte ei tahtnud üldse anda teda, ja see ongi märk sellest, et sa aina tugevamalt ja tugevamalt armastad teda ja varsti on see maailma imeliseim tunne, usu mind!).
    Olen ise üle aasta magamata (ja ma ei pinguta hetkel üle, vaid ma olengi harjunud juba elama 2-3 h ööunega, sest ka sellega harjub) ja minu ainus soovitus sulle on võtta natukenegi aega ka iseendale. Sedasi sa saad kiiremini oma pea ja mõtted selgeks või ratsionaalsemaks. Praegu on su keha nagunii sassis omadega, proovi mitte endale süümõtetega liiga teha.
    Sa oled piisav ja sa tõid ilmale teie pere esimese lapse, kes kasvab ja kosub ju mühinal! 🙂 Sa oled kõik õigesti teinud ja teed kõik, et beebil oleks hea. Ja see on piisav!
    Hoia end 🙂

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:56

      See on nii julgustav ja rahustav teada, et TEGELIKULT on see kõik normaalne, lihtsalt keegi ei räägi sellest. Mul on lausa hea meel, et julgesin sellest kirjutada. Ehk saab siit mõni sarnaste mõtetega värske ema ka tuge ja teadmise, et see kõik on normaalne.

      Aitäh heade sõnade eest, armas Sally!

      Vasta
  • ka Laura

    23. mai 2019 at 10:47

    Tere Laura. Mul oli küll õigeaegne laps, aga tuli erakorralise üldnarkoosis keisriga ja laps viidi ka pärast intensiivi, kus ta oli mitu päeva. Laps sündis õhtul hilja, kuid ma nägin teda alles järgmise päeva lõunal. Esialgu ärgates ei jõudnudki kohale, et kas tõesti olengi nüüd ema. Ei saanud teda kohe rinnale ning intensiivis söödeti teda süstlast kunsttoiduga. Haiglas olin täpselt nädal aega ja selle aja jooksul saime nii palju erinevat infot arstidelt/ämmakatelt, et see lõpuks ajas mind veel rohkem stressi, kuna ma ei saanud enam aru, mida ma tegema pean. Teisel päeval saime ka hakata proovima rinna peale teda panna, aga kuna süstlast sai ju kiiremini ta kätte, siis nägime ränka vaeva, et ta üldse rinnale saada. Pidin samuti peale igat söögikorda ise välja pumpama ja siis seda talle topsist andma, aga ma ei osanud.. kuigi imetamisnõustaja näitas, siis meil see väga ei õnnestunud. Ise ta ka väga imeda ei viitsinud kuigi imemisvõte oli õige. Kogu aeg pidi masseerima ja ta haaras nibu suhu ja siis jälle lasi lahti ja nii mitmeid kordi. Nibud olid sõna otseses mõttes pooleks rebenenud ja verd jooksis kogu aeg. Kasutasin igasugu kompresse ja kreeme. Lõpuks tekkis ka rinda põletik, millega tekkis 39 palavik. Aga peale igat söötmist pidin ju veel pumpama ka. See oli täielik PIIN. Minu silmis tundus imetamine kui maailma kõige lihtsam tegevus, aga ometi oli see esimesel pooleteisel kuul täiesti õudus. Imetamisnõustaja juures käisin 7 korda. 1 käis lausa koduski, kes soovitas last iga 1,5h tagant rinnale panna. Mõtlesin endamisi, et mismoodi… iga kord oli see söötmine vähemalt tunniajane tegevus kuna ta ei haaranud nibust ilusti(haaras ja siis lasi lahti mitu korda) ja nii me pusserdasime tund aega. Lõpuks siis ju veel vaja pumbata ka ja saigi 1,5h ju mööda ja algaski ring otsast peale. Öösiti laps oli nõus ainult mu rinna peal magama – nii et mina selili ja laps kõhuga minu kõhu peal.
    Kui laps nuttis, siis sisemiselt nutsin samuti. Üldse ei suutnud lapse nuttu kuulata kuna tundsin, kuidas ma olen kõige halvem ema maailmas. See oli kohutav periood ja mõtlesin väga mitmeid kordi, et ma ei suuda enam imetamisega tegeleda, et ma võtan selle kunsttoidu ja mulle aitab. Õnneks suutsin kuidagi ikkagi vastu pidada selle jubeda aja ja nüüd on mul selle üle hea meel. Nüüdseks beebi 6-kuune ja ma naudin nii imetamist kui temaga koos olemist. Tagant järgi mõeldes saan aru, et mul oli sünnitusjärgne depressioon.

    Mu pika jutu mõte on see, et Sa pole selles maailma üksi, kes samu tundeid on kogenud. Kõlab totralt, aga see tõesti läheb mööda ja unustad kogu selle halva 🙂

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 12:59

      Nii kurb seda kõike lugeda, aga nii hea meel, et lõpuks kõik lahenes. Ma usun ja loodan, et meil läheb lõpuks ikka samamoodi ja see söötmise ja söömise mure kaob.

      Aitäh sulle jagamast!

      Vasta
  • Kil

    23. mai 2019 at 11:22

    Lahku beebigrupist ja elu on palju ilusam ja vähem stressi, pinget, võrdlust jne mida suuremad lapsed seda enam konkureerivad emad beebigrupis oma lapsega, samuti võtab see koht tohutult aega.

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 01:02

      Ma olen tegelikult ühes väikses beebigrupis ja meil on seal päris mõnus ühtehoidev punt, kus kõik mulle pigem kaasa elavad, lohutavad ja toeks on. Suur grupp tundub küll veidi hirmus jaa, seal ma kaasa ei löö.

      Vasta
  • Mariliis

    23. mai 2019 at 11:49

    Tere, Laura!
    Ma ei ole kogu aeg olnud pidev jälgija, kuid siiski satun siia aeg-ajalt lugema.
    Kui sa tahad, siis võid mulle kirjutada ja võime kogemusi jagada, need tunded ja emotsioonid on mulle nii tuttavad. Eelmise aasta märtsis tulid mul 31. nädalal veed ära, olin olnud sportlik ja heas vormis raseduse ajal ja kaebusi ka ei olnud ja ei osanud enneaegset sünnitust isegi karta. Veetsin 10 päeva haiglas ja beebi sündis 32+3 nädalal 1734 grammisena. Veetsime temaga 2 nädalat ITK intensiivis. Kogu see toitmiseks üles ajamine, pumpamine ja kogu see stress…magamatus, justkui kui väikse unega on üldse võimalik eksisteerida. Tuttavad tunded ja tuttav aeg. Beebile kiiret kosumist ja jaksu! See ongi mõneks ajaks selline mull, aga olete tublid ja see lihtsalt tuleb läbi teha.. varsti läheb kergemaks, natukenegi 🙂

    Vasta
  • Mairit

    24. mai 2019 at 11:46

    Minu jaoks olid lapse esimesed 3 elukuud suhteliselt must auk, pidevalt nutsin, nii väsimusest kui valust kui ebaõnnestumise tundest.

    Tundus, et midagi muud ei saagi teha, kui ainult toitmisega tegeleda – samuti esialgu lapse kaalumine, pumpamine, lisapiim pudelist, kuna endal ei tekkinud stressiga vajalikku kogust ka pumbates juurde. Ei osanud mina, ei osanud laps – vale imemisvõte (mis nõustaja juures väidetavalt alati välja tuli, aga kodus mitte kunagi, sest laps pisike ja rind suur, ei osanud leida mitte ühtegi sobivat asendit, kus õnnestuks), soor (mistõttu lapsel valus süüa), minul nibulõhed, vasospasmid (st ka imetamise vahel rinnad valutasid kohutavalt). Kui üks ring lõppes, siis ahastusega mõtlesin, et tunni-kahe pärast jälle kõik kordub.

    Pidevalt tundsin, et ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda. Ei osanud absoluutselt mingit ülevoolavat emaarmastust tunda, vaid pigem tundus kohati (järjekordse söömispiina ajal), nagu “vihkaksin” oma last. Muidugi ma seda ei teinud, lihtsalt valu, väsimuse ja stressi tõttu tekkis nii vastik tunne. Õnneks sai see kole aeg siiski lõpuks läbi (minul küll paraku imetamise lõpetamisel lapse 3-kuuseks saamisel) ja elu hakkas tunduma järjest ilusam. Ja mida edasi, seda enam saab ka aru, et ematunne polegi midagi käegakatsutavat ja kohe lapse sünnil tekkivat, vaid kasvab ja muutub ajaga.

    Selle pika jutu mõte oli tegelikult, et kõik raske on mööduv (või vähemalt muutuv :)), isegi kui tundub, et ei ole. Ja tea, et sa pole selliste tunnetega üksi ja mis kõige tähtsam, et on täiesti normaalne igasuguseid tundeid tunda. See ei tee sind kuidagi halvemaks emaks või inimeseks. AGA. Pea ka meeles ja korruta endale, et sa oled piisav! Sa ei ole kuidagi süüdi, et sellised asjad juhtusid ja sa annad kahtlemata endast parima, seega sa oled piisav.

    PS. Kui sul kunagi peaks ~42 minutit “vaba aega” olema, siis soovitan vaadata seda videot (just selle piisavuse teemal):

    Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 01:07

      Uuh, mul oli seda lausa valus lugeda. Hea, et sellest august üks hetk ikka välja said. Ma usun, et pigem imetamine lõpetada, kui seda läbi nii suure piina edasi teha ja ise samal ajal aina sügavamale vajudes. Lapsele on rahulik ja rõõmus emme kindlasti parem.

      Aitäh sulle oma kogemust jagamast ja julgustamast! Võtan video plaani. 🙂

      Vasta
  • Meeli

    25. mai 2019 at 08:24

    Peaksid siiski väga väga õnnelik inimene olema, et su enneaegsel lapsel ei ole mitte midagi viga. Minu sõbranna sünnitas märtsis lapse (väga enneaegne) ja saab ehk välja jaanipäevaks. See muidugi ei pisenda sinu probleemi. Samas mingi perspektiivi võiksid paika saada. No mis siis, kui asjad ei läinud nõnda, nagu soovisid? Lase sellest lahti, mine edasi – sul on terve laps. Eks alguses ongi raske, mu enda laps oli kehv magaja ja esimesed pool aastat ma vist ei maganud rohkem kui kaks tundi järjest… Kuid mind aitas ikkagi selline positiivne mõtlemine.
    Oled alati tundunud natuke selline ebastabiilne. Selles mõttes, et sul on need tõusud-mõõnad elus nii kerged tulema (“teen trenni ja feeling great” või “ma olen nii paks ja õnnetu”).Praegugi on üks madalseis. Pigem soovitaks sulle siiralt psühholoogi/psühhiaatrit. See võib aidata!

    Vasta
    • kassiproua

      26. mai 2019 at 10:55

      Ei ole ilus teisele inimesele öelda, et ta tundub “natuke selline ebastabiilne”. No ei ole ilus. Palun mõtle enne, kui sa midagi kirjutad.

      Vasta
    • Riin

      26. mai 2019 at 01:44

      Meeli – TF sul viga on? Inimene kirjutab ausalt oma tunnetest, kümned mõistvad kommentaarid, sajad sama asja läbi elanud naised, ja sina kirjutad, et “peaksid väga väga õnnelik olema” ja “oled ebastabiilne”. Kuidas see aitama peaks? Kui soovid siiralt psühholoogi soovitada, siis teegi lihtsalt seda, mitte ära viruta verbaalselt jalaga.

      Laurale – tõesti paljud tunnevad sama asja. Tõenäoliselt läheb ajaga üle, aga psühholoog võib abiks olla. Rasedusjärgne depressioon on väga tavaline, võta oma naistearstiga ühendust, ta annab haigla psühholoogi kontakti. Sa oled imeline! Päriselt. Ükskõik, kui “ebastabiiline” ka poleks 😉

      Vasta
    • Laura

      27. mai 2019 at 01:36

      Aitäh muretsemast, Meeli!

      Kui positiivne mõtlemine oleks nii kerge, poleks depressiooni ja muid meeleoluhäired üldse olemaski. Ma olen maailma õnnelikum, et beebi on vaatamata enneaegsusele terve ja tubli, aga see ei võta ära seda muret ja neid tundeid, see lihtsalt ei käi nii. Mõistan, et on peresid, kus on palju suuremad ja hirmsamad mured, kuid see ei tähenda, et mina ei või oma lapse ja iseenda tunnete pärast muretseda.

      Leian, et see, kui ma ehk keskmisest inimesest veidi emotsionaalsem ja tundlikum olen, ei tee minust ebastabiilset inimest, blogi järgi sellist järeldust teha on üldse veidi liig. Usun, et paljudel inimestel on elus tõusude ja mõõnadega perioode, mina olen lihtsalt otsustanud seda kõike jagada. Nagu näha, on see vajalik, sest ka praegu mõistsin, et ma pole oma murega üksi, saan toetavaid sõnu ja tõstan loodetavasti ka veidi teadlikkust konkreetse probleemi osas.

      Aitäh, kassiproua ja Riin! Selline toetus on nii tore!

      Vasta
      • blablaaa

        1. juuni 2019 at 02:20

        Ma tahtsin lihtsalt ‘o’elda, et vaevalt Meeli tegelikult midagi halba m6tles. Ma arvan et see “natuke selline ebastabiilne” sai lihtsalt kirja pandud sest ta ei osanud lihtsalt paremini ennast s6nastada. Tegelikult kui selle s6na 8le veidi m6elda, siis s6na ise ei olegi midagi halba, seda lihtsal tavaliselt kasutatakse halvustavas kontekstis ja otseloomulikult enda kohta midagi sellist lugedes kohe miski kihvatab sees.

        Tegelikult on ju Meeli jutus iva. Ma k8ll ei nimetaks seda ebastabiilusseks aga sa sead omale tiht k6rged sihid/ootused/eesm2rgid, ning kui k6ik ei l2he 100% sinu plaani j2rgi, siis sa teed endale liiga. Sinu minapilt on k6ikuma l’o”o’dud ja sa oled iseenda k6ige suurem kriitik. Teised (sh. mina) vaatavad ja ohkavad et k8ll sa oled alles tubli, 8lekaalus noorukist on saanud kaunis naine, kes kannab oma keha eest hoolt, toitub tervislikult, teeb trenni ja on motivatsiooniks meile k6igile. Sa n2itad et ennast on v6imalik k2sile v6tta ja mis veelgi enam, trenn ja dieet ei ole mingid asjad mida peab vastumeelselt tegema, vaid need on midagi nauditavat. Ja dieet ei t2hendagi et ennast peab n2ljutama vaid lihtsalt valima midagi tervislikumat. See on see mida mina k6rvalt n2en ja arvan.

        Sina ise aga tihtipeale ei m2rkagi kui pika tee sa k2inud oled, vaid m2rkad ainult “tagasil’o”o’ke” ning oled ennast valmis kohe maha materdama. “Miks ma k8ll s6in see n2dalavahetus kooki? k6ik mu vaev on n88d luhtas, karistuseks peaksin n88d 8ldse t2na s’o’o’mata olema’. Selliseid m6tteid saab lugeda su postitustest kus sa r22gid oma ebatervest suhtest toitumisega. Loogiliselt sa ju tead et see 8ks n2dalavahetuse grill ei tee sind paksuks ja toidus ei pea n2puga j2rge ajama, aga ega omi m6tteid keelata saa. Sama on beebiga. Sa tead et tegelikult ei ole see enneaegsus sinu s88, ja tegelikult on teil k6ik h2sti. Aga sinu mina pilt on veidi paigast ja sa oled alati valmis ennast materdama. Ja nagu sa ka ise 8tlesid: “Kui positiivne mõtlemine oleks nii kerge, poleks depressiooni ja muid meeleoluhäired üldse olemaski. ” – Ma usun et ka Meeli saab sellest aru, seep2rast ta ps8hholoogi soovitabki.

        Pudru ja kapsad said n88d kirja, aga m6tle sellele. Ps8hholoogi k8lastus ei ole h2bi asi. See ei t2henda et sa oled n6rk v6i ebastabiilne, see on tavaline arsti juures k2ik ja kuigi v6ibolla veidi kulukas, siis muud moodi ei tohiks k8ll kuidagi kahjuks tulla.

        Olge terved ja tugevad!

        Vasta
  • K

    29. mai 2019 at 08:52

    Mina sain aasta tagasi emaks. Laps läks üle aja, sünnitus jne oli raske (õmmeldi pea kaks tundi), pärast seda ei saanud veel perepalatisse. Kui lõpuks lapsega haiglast välja sain, pidi mees kuuks ajaks kohe komandeeringusse minema. Nii ma siis olin, emotsionaalselt läbi raputatud üksinda lapsega..
    Aasta otsa tundsin ma ka igasuguseid negatiivseid emotsioone. Raske oli, pool sellest aastast pidi mees välismaal veetma. Võimalusel lendasin mina tema juurde, tema harvem meie juurde. Ühesõnaga oli mul üliraske aasta. Ja ma hoidsin kõiki neid emotsioone peidus, kuniks nüüd lõpuks ühel päeval plahvatasin ja sõna otseses mõttes karjusin endast kõik välja.
    Nädal hiljem istusin psühhiaatri kabineti ukse taga, kuna sain aru, et see mida tunnen, ei ole normaalne.
    Mis ma öelda tahan, kui tunned, et on raske ja halb, siis mine ja räägi kellegagi. Haiglates on hingehoidjad, psühholoogid, õed jne. Parem kohe alguses rääkima hakata, et tunded ja halvad emotsioonid ei koguneks ning saaksid olla parim ema oma lapsele.

    Vasta
    • Laura

      13. juuni 2019 at 10:03

      Uuh, kui õudne, et terve aasta selliste tunnetega võitlesid ja elasid. Mul on hea meel, et lõpuks abi otsisid. Nüüd saab kindlasti kõik paremaks minna. Aitäh, et oma kogemust jagasid!

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: