Kõigest inimene?

Alustasin seekordset õppesessiooni pisarates. Mul on alati kooli tulles hea meel näha oma armsaid kursakaaslasi, kes minu käekäigule nii vahvalt kaasa elevad ja mind alati küsimustega pommitavad. See on tõsiselt vahva ja nad on ühed imelised inimesed!

Nii nagu Facebooki kirjutasin, nägin ma eile väga kohutav välja. Mul oli hommikul (5.50) väga raske ärgata ja Tartusse sõit möödus väga mornilt. Ja kui ma siis oma kursakaaslasi nägin ja nad küsisid, kuidas mul läheb, hakkasin ma nutma, sest.. kuidas mul siis läheb?

Ma olen kurnatud. Ma olen vaimselt ja füüsiliselt väsinud. Ma olen pideva pinge all ja tahan kõigega korraga hakkama saada. Ma tunnen, et ka meie suhe H.-ga kannatab, sest ma ei suuda pideva väsimuse tõttu temaga lähedane olla. Pealegi on meie elurütm täiesti erinev. Mina lähen 2-3 tundi varem magama ja ärkan 2-3 tundi varem kui tema.

Üks julge ütlemisega ja aus kursaõde ütles mulle selle kõige peale, et ma ei tohiks karta sammu tagasi astuda. Tema arvates oleks tegelikult mõistlikum keskenduda praegu hoopiski koolile, sest tööd jõuan ma ju veel kaua teha. Aga mul pole ju enam sellist varianti. Korter vajab üleval pidamist (praegu on rahaliselt põhimõtteliselt kõik minu õlgadel), arved maksmist ja süüa tahaks ka. Ja ma naudin oma tööd! Koolis käin ma aga kahjuks ainult sellepärast, et ma pean. Seda on nukker tunnistada, aga selleks, et ma oma erialal “keegi” olla saaks, on mul seda magistrikraadi “vaja”. Aga kui ma seda õppimist praegu ei naudi, kas ma siis ikka tegin erialaga üldse õige valiku? Suht keeruline vastata, sest õpetaja-töö mulle meeldib ja ma naudin seda, aga TÜ eripedagoogika õppekava on veits metsapoole, mis selle õppimise raskeks teebki.

Oleme seda olukorda H.-ga arutanud ja tegelikult loodame, et asi on ikka endiselt harjumises ja küll see tempo talutavamaks saab. Ma väga loodan, et see kõik nii läheb, sest ma ei tahaks ühtegi kohustust praegu veel kõrvale heita. Jah, kui ma peale seda semestrit täiesti läbi olen, võtan ma ilmselt üheks semestriks puhkuse, aga ma väga-väga loodan, et ei pea seda tegema. Kes palju teeb, see palju jõuab, eks!?

Ma isegi ei tea, miks ma siia halama tulin, aga näed, tulin, sest ma tahtsin sellest jälle kirjutada. Iga lause, mis ma siia praegu kirja panin, andis mulle tegelikult lootust, et küll ma ikka hakkama saan. Ma pole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes sellise koormuse all tegutseb ja inimesed saavad veel hullemate tempodega ka hakkama. Mul ju pole näiteks lapsi, kelle kõrvalt inimesed samuti õpivad ja töötavad.. Allaandja pole ma ka kunagi olnud.

Peame H.-ga siiski väikest plaani, et üks pisike spa-puhkus endale lubada. Raha ju tuleb ja läheb ja olgugi, et praegu on kulutusi palju olnud ja ma samal ajal suveks muudkui raha kõrvale tahan panna, siis tegelikult peab endale ju vahepeal midagi mõnusat lubama. Facebooki sain juba päris mitu soovitust, aga kui keegi tahab veel mõnd kohta soovitada, kus hea end välja lülitada oleks ja samas väga kallis pole, siis ma loeks hea meelega. :)

IMG_2576
Panen siia lõppu ühe talvise pildi sellest toredast päevast, kui me H.-ga Pärnus Hedon SPA-d külastasime. See on siiani mu parim spa-puhkus olnud ja ma tõesti armusin sellesse kohta. Siiani räägin sealsetest patjadest ja voodist, heaveeeen! :D

Laura.

13 mõtteid “Kõigest inimene?

  1. Oh, nii kurb on seda lugeda. Pai!
    Midagi julgustavat ei oska öelda… Ma näen ka roppu vaeva, laste kõrvalt on ikka päris raske. Jaanuaris lähen tööle ja ma ei taha mõeldagi, kuidas ma siis hakkama saan.
    Ma usun, et õigust rääkis see, kes soovitas samm tagasi astuda, kui jaks otsa saab. Ennast peab hoidma!

  2. Alati kui keegi soovitab, et astu samm tagasi ja puhka, iga kord ma mõtlen esimese asjana, et kas need küsijad ise tööl ei käi? Jah, töö ja kool korraga ongi rasked aga paraku reaalses elus ei ole see võimalik, et oh ma olen kokku jooksnud, ma astun sammu tagasi ja tulen töölt ära, sest kool ja haridus on tähtsam. No ei ole nii. Elamiseks on vaja tööl käia. Mis kasu mul sellest koolist on kui mul pole kohta kus elada või sööki millest elada. Tänapäeva tudengitel paraku on vaja kooli kõrvalt tööl käia, seda ka bakalaureuse ajal, kuid ka magistri ajal. Või peaks siis 5a vanemate kaelal elama? Ma ei tea, võib-olla mõni suudab, mina paraku mitte. Kui kohustus on võetud, siis tuleb sellega hakkama saada. Ning jaa, ma tean millest ma räägin. Käin täiskohaga tööl ja päevases õppes koolis. Jaa, kuradima raske on ja kokku jooksmisi on küllaga aga muud varianti ei ole. Tulebki lihtsalt pisikesi puhkuseid leida ja neid hetki siis väärtustada. Nii et kindlasti kui võimalik, luba endale see spa puhkus. Praegu võib tunduda raha raiskamisena aga pikemas plaanis annab see powerbreak palju jaksu juurde. Pea vastu!

    1. Nii taustainfona, see soovitaja käis ise baka ajal tööl ja õppis väga headele tulemustele. :)

      Aga tõesti, praegu on mul see olukord, kus ma lihtsalt PEAN tööl käima, sest elamiseks on raha vaja. Nii kaua, kui H.-l tööd ei ole, ei saa ka mina kuskilt poolt järgi anda. (Ärge nüüd keegi valesti aru saage, H. käiks küll tööl, kui saaks, aga praegu pole see lihtsalt võimalik) Ja ma teangi, et inimesed saavad palju hullemates olukordades hakkama, miks mina siis ei eaks saama. Võtab harjumine lihtsalt rohkem aega.

      Spa puhkuse ma ilmselt ikkagi luban jah, küll hakkama saame!

    2. Tean omast kogemusest, et sammu peab tagasi astuma kui on vaja. Baka lõpus töötasin täiskohaga ja püüdsin koolis käia ja lõputööd kirjutada. Ühel hetkel jooksis kõik kokku ja läbi põlemine oli kerge tulema. Astusin sammu tagasi, kusjuures rahakotis oli vaid ühe kuu palk ja raha, mille olin kõrvale pannud. Elasin sellest kaks kuud. Ning mul on enda suur korter ning auto, sest elan linnast kaugemal.

      On vale väita, et “mismoodi saab, elama peab”. Jah, peab, aga ei pea elu masohhistlikult elama. Aega peab oskama võtta ja samm tuleb tagasi astuda kui vaja on.

      Jah, kuud mil ma tööl ri käinud, olid majanduslikult raskemad, aga see oli seda väärt, sest kõrghariduse ja pingutamiseta poleks ma siin, kus praegu.

      1. No aga avalda mulle ka saladus. Kuidas sa null sissetulekuga elad? Mul on korteri üür ja maksud, auto liising ja kindlustused, kütusekulu. Kõrvale pandud raha pole, sest läksin mehest lahku ja kõik mu säästud kulusid oma elu seadmise peale. Okei, ühe kuu palga saan aga edasi? Majanduslikult raskem oli mul olukord paar kuud tagasi ja praegu ning sellega sain ilusti hakkama aga vot null sissetulekuga arvete eest maksmist ma välja ei mõtle.

        1. Nagu ma mainisin, oli mul ligi kaheks-kolmeks kuuks summa olemas. Lihtsalt elasin kokkuhoidlikult.

          Jah, umbes kolme kuu pärast, kui kool oli läbi, sain ka uuele kohale ja sissetulek tuli tagasi.

          Jah, olen nõus, et tudengite elu on ülimalt keeruliseks tehtud. Siin ei tasu kellegi teise kapsaaeda kive loopida kui vaid süsteemi. Kui sain kooli alguses kolm kirja, et kas ma ikka tean, et kui punktid täis saamata, siis hakkan maksma, läksin ikka eriti närviliseks, sest magistriastmes on koormus miljon korda suurem kui bakas iganes. Siiani saan töö ja kooliga hakkama.

          Minu point polnud mitte see, et lähme kollektiivselt samme tagasi astuma, vaid see, et ennast peab hoidma, sest vigase ja väsinuna elamine pole kellegi elu. Raha pole seda väärt. Ausalt.

  3. Kalli kalli.
    Miks sa ei oleks v6inud 6ppimisse aastakese vahet jätta? V6i peabki kohe ylikoolis nii pikalt järjest käima?
    Mul pole 6rna aimugi, selle pärast kysin.

    Sama tunne, tyhjaks pigistatud sidrun, on kindlasti paljudel. Töö, kodu, lapsed, nende harrastustesse tarimised, ehk m6nel tragimal ka kool jne igapäevased asjad ja perekondlikke tegemisi täis nädalavahetused. Sul t6esti kergem, kuna elad vaid endale ja lapsi pole.

    Ma arvan, et sind kurnab see, et tahad olla parim k6iges mida teed. See stressab, kui sa ei suuda anda maksimumi k6igele, mida teed. Aga kas see maksimum on vajalik hetkel? Äkki saab ka naaatukene kergemalt?

    Oh jah. Olenevalt sellest, et natulene stressav su elu hetkel, on siiski hea lugeda su postitusi ja t6deda, et on teisigi inimesi, kes ei jäksa k6ike korraga.
    Vahel s6idab ka mul katus, kui see peaks sind lohutama ;)

    Kalli! Minge H’ga jalutama, sööge jäätist, jalutage. Naerge. Poe talle teleka ees kaissu. Kui hommikul ärkad, vii talle kohvi voodisse, las ärkab koos sinuga :)

  4. Tegelikult ma pidin veel seda kirjutama…
    6ppisin suvega asjadele ytlema EI. Kui ikka ei huvita teha, siis ka ei tee. Ja sellest ei muutu maailm karvav6rd. Kuid iseendal on kergem.
    Ok, töö ja kooliga nii ei saa, aga muude asjadega kyll.
    Kui minna ei taha, ei lähe. Kui n6usid pesta ei jaksa, ei pese. Teed ja lähed siis, kui tunned, et huvitab.
    See on l6puks masendus. Tabletid. Psyholoog. Nii raske on sellest välja tulla.
    Parem on mitte sinnani asja lasta.
    Ma tean, millest ma räägin.

    Muideks, suvel olin ma nii depresiivses meeleolus, et läksin arstile ja ytlesin, et ei huvita. Ei midagi. Ei kodu, töö, mees ja lapsed. Arst kirjutas tööst 2 nädalat haiguslehte.
    Esimene nädal ma vahtisin lakke, midagi ei teinud. Järgmine nädal hakkas juba igav ja l6puks tasapisi hakkas ymbritsev elu taas huvitama.
    Kolmandal nädalal läksin tööle, kuna ma täitsa tahtsin juba :)

    Mnjah, elu on karm, aga optimistlikut lootust, et kunagi on k6ik viimase peal, pole kaotanud :)

    1. Nii nukker oli neid kommentaare lugeda.

      Tegelikult olen ma sellest, et “kõiges parim” olla juba ammu lahti lasknud. Nüüd püüan asju ikka mõistusega võtta. Tööandjaga jäi meil lihtsalt see kokkulepe, et pean saama ka magistrikraadi, sest see on tegelikult justkui miinimumnõue. Kui ma saaks, siis ma tõesti pühenduks ainult tööle, H.-le ja teeks sealt kõrvalt trenni ja tunneks sellest taas nii suurt rõõmu nagu ma varem tegin. Praegu ma aga alla anda ei taha. Püüan leida lihtsalt neid väikseid puhkehetki ja väärtustada väikseid asju, mis toimuvad.

      Kõik asjad mööduvad ja küll läheb ka see raskem hetk mööda. Ma pole ju allaandja! Natuke virisemist, koost lagunemist ja siis uuesti jalule ja tublisit edasi! H. on mulle õnneks nii suureks toeks ja ilma temata oleks mul ilmselt veel raskem, mis siis, et mul tema jaoks praegu vähe aega on.

      Mul on hea meel, et oled tasapisi rõõmu elust tagasi saanud! Elu on tegelikult ilus!
      Suured kallid sulle, Kai!

  5. Hei!

    Samm tagasi võib hoopis muutuda sammuks edasi.

    Sul neli eesmärki korraga käsil mida tahad ideaalselt teostada: Kodu, töö, trenn/toitumine ja kool. Aga mis nendest Sinu jaoks kõige tähtsam on? Ma ei ole psühholoog aga tundub, et lõpuks jooksed sa nii kokku omadega, et kõik need eesmärgid ongi poolikult teostatud ja siis Sa oled veel mustemas augus.

    Minu arust on klassijuhatamine esimesel aastat täpselt sama mis koolis käimine. Sa õpid ja arendad ennast sellel alal ju täesti nullist. Käiksid nagu kahes koolis korraga.
    Lapsed on ju väga-väga nutikad ja empaatiavõimelised. Kuna hetkel on kooli algus siis nad fännavadki kõike uut ja huvitavat.. Mida aeg edasi seda rohkem muutuvad nad rutiini suhtes vb jonnakamaks ja kui näevad (kuigi sa välja ei näita), et õpetaja on ka väsinud siis nad võivad kasutada võimalust ära ja lõpuks kuhjuvad ka noorte pahatuju-hood sinu pea kohale.

    Mina arvan (see pole soovitus vaid üks võimalik lahendus asjale), et lõpeta see Tartu vahet jooksmine ära. Keskendu iseendale. Õnnelik ja energiline Laura = õnnelikud lapsed / õnnelik kodu. Kasuta seda Tartule planeeritud aega hoopis trenni tegemiseks.. see ju meeldib sulle!
    Järgmine aasta (kui tunned, et see on õige valik) saad ju uuesti minna kooli. Aga selleks ajaks on sul terve aasta õpetaja kogemus seljataga. Sa oskad aega/tunde planeerida ja kogu kooli süsteemi/noorte energiat ja tujusi juba aimata ette. Sa oled aastake oma kodus elanud ja oma tervise/toitumise rutiini võibolla elustiiliks muutnud ja nii oleks sul Tartus käimine palju lihtsam ja stressivaesem.
    Alati on kergem kellegi teise tegusi kommenteerida ja ideid pilduda… oleksin ma ise sellises situatsioonis siis ei oskaks ma midagi peale hakata.
    Ma ei ole sinu vanuses pooltki nii palju saavutanud kui sina ja ma pole mingi psühholoog või arvamusguru aga tea, et sa oled suureks eeskujuks!
    Kuula kõikide soovitused muidugi ära aga otsuse pead Sina ise vastu võtma!
    Millelegi ära ütlemine ei ole läbikukkumine vaid näitab, et tead mida teed ja Su otsuste taga on üks tugev naisterahvas :)

  6. Tahan veel lisada, et see “jäta üks kohustus vähemaks” mõte ei ole seetõttu, et me, Sinu lugejad, arvame, et sa ei saa hakkama kõikide nende kohsutustega korraga. Kui keegi saab, siis oled see kindlasti Sina ja ületaksid paljusi ka kvaliteedis ja tulemuslikult.
    Aga see mõte on lihtsalt seetõttu, et on aeg puhata ja nautida mida su elu on sulle teele pakkunud… Uus põnev töö, oma kodu, H! :) C’mon tšikk! On aeg elu nautida ;)

    1. Aitäh sulle selle kommentaari eest!
      Ma ei oska midagi tegelikult õieti vastatagi. Mulle tohutult meeldib, et on inimesi, kes kaasa mõtlevad ja mulle kaasa elavad. Ma tegelikult loodan ise, et tegemist on lihtsalt ühe faasiga ja kui ma praegu end välja elan (nutan, kirjutan, halan), siis saangi kõik pinged maha ja suudan end kokku võtta ja edasi tegutseda. Sinu jutus oli väga suur iva ja andis mulle palju mõtteainet. Aga ma tõesti püüan kõigega hakkama saada, sest ma pole ju allaandja!

      Tegelikult ongi väga hea, et ma olen väljapoole elaja ja niimoodi oma pingeid maandan. Kui ma kõik enda sees hoiaks, siis põleks ma ilmselt veel hullemini läbi.

      Aga tõesti, niiii suur aitäh sulle nende kõikide sõnade eest! See tähendab mulle nii palju, kui inimesed minusse usuvad ja kaasa elavad. Pai!

      Elu nautimiseks ongi mul raha vaja, sest korralikult “nautimise” plaanid on suveks tehtud! Asi see 7 kuud nüüd üle elada. ;)

Leave a Reply