Kõik mehed on sitapead?

Ma olen nälga suremas aga liiga laisk, et jääkidest midagi süüa vorpida. Võiks ju poodi ka minna ja külmkappi midagi varuda, aga ma lähen juba neljapäeval jälle koju, siis nagu pole mõtet ka. Ah, täna olen lihtsalt laisk!

Peale selle, et mul on kõht tühi, olen ma ka rämedalt uimane. Öösel magasin ehk 2-3 tundi ja selle sama unise peaga läksin eksamile ka. Täitsa okei eksam oli. Aga enne eksamit oleks ikka soovitatav natuke rohkem magada. Nüüd ma siis tean ja enam nii ei tee. Aga põnev öö oli, põnev indeed.

Mul on praegu nii totter tuju. Sain eile õhtul päris korraliku egopõntsu. Võinoh, selline ämbrisse astumise tunne on, aga no mis sa ära teed. Ma peaks nüüd ilmselt pikemalt kirjutama ja lahkama seda, mis ma eile teada sain, aga it’s too painfull. See tundub tõesti ebaõiglane, et kui mulle tundub asi nii mõnus ja hää ja õige, siis kuskil ikka peab mingi konks olema. Kallis Elu, ma saan aru, et sa üritad mulle midagi õpetada, aga palun, miks ei võiks vahelduseks südameasjades ka kõik suurepärane olla? Ei, ma ei otsi eluarmastust ega midagi, aga kellegi kõrval magama jääda oleks ikkagi päris tore, või kinos käia, või Emajõe ääres jalutada.

Kui ma juba suhetest juttu tegin, siis ilmselt peaks natukene kirjutama minust ja V-st ja meie “suhtest”. Olen selle kohta ask-i päris mitmeid küsimusi saanud. Jah, me olime koos, umbes kaks kuud, aga see asi polnud õige. Liblikaid ei lennanud ja tunne polnud see. Selle eest sain ma V näol omale suurepärase sõbra, kes on mind palju aidanud ja mulle igal hetkel toeks on. Esiteks juba see trenni ja kaalulangetamise teema – olen talle väga tänulik, et ta selle alustamise minu jaoks lihtsamaks muutis. Ja teiseks on ta ilmselt ainuke inimene maailmas, kes viitsib lihtsalt istuda ja kuulata, kuidas ma talle närvijuhteteedest või kõneloomest jutustan, lihtsalt sellepärast, et ma saaks eksami heale tulemusele sooritatud. Kolmandaks on ta suurepäraselt hakkama saanud mu tujudega. :D Aitäh, V!

Pühapäeval arutasime perega natuke kurvemaid teemasid ja vanaema tuletas meile kõigile meelde, et mitte kunagi ei tohi kellelegi halba soovida, sest jumal karistab. Ma olen alati uskunud, et karma on olemas ja ühel või teisel viisil maksame kõik oma karmavõlgasid. Kõige kurvem on see, et karma võib kätte maksta nii valusal moel, et lisaks sellele, et me ise kannatame, kannatab ka keegi kolmas, kes pole üldse milleski süüdi. Sellepärast ma ikka tahaks arvata, et ma olen hea inimene. Eks ma muidugi olen elus teinud igasuguseid lollusi ja öelnud asju, mis kindlasti kellelegi liiga teinud on. Ma usun ka, et olen oma vitsad selle eest kätte saanud. Nüüd ma ootan, et ehk tuleb kuskilt see hea karma ja juhtub midagi positiivset, midagi sellist, mis paneks mind uskuma, et ka mina olen õnne väärt. Võib-olla kõlab see kõik egoistlikult ja mõni naerab seda lugedes korralikult pihku, sest “mis hea inimene see Laura ikka on, ise teeb seda ja seda ja seda..” aga ma ise ikkagi tahaks uskuda, et minus on midagi siirast, head ja ausat. Esmalt tuli ju ennast armastada..?

Kummaline on see elu eluke. Vigurdab ja muudab suunda nii ootamatult, et tempoga on pea võimatu kaasas käia.

Peale eilset postitust, kus ma ask-i jälle mainisin, tuli mulle uskumatult palju asjalikke küsimusi ja soovitusi. Soovitusi ja nõuandeid proovin ma alati arvesse võtta. Aitäh nende eest!

Mul on hea meel ka selle üle, et igapäevaseid lehevaatamisi on nii palju. Minu jaoks palju. Muidugi ei konkureeri ma teiste “kuulsate” blogijatega, aga mul on hea meel, et olen suutnud leida lugejad, kes igapäevaselt siinolevat kiikamas käivad. Aitäh, see tähendab mulle palju!

Armsad lugejad, mida arvate Teie karmast, kas usute sellesse, kas olete seda ise tunda saanud või kõrvalt näinud? Millised on Teie kogemused suhetega, kas enne seda “õiget” olete pidanud palju konni suudlema?

xx
Laura.

Leave a Reply