Ma pean ära lõpetama igasuguste blogiga seotud lubaduste andmise, sest ma ei suuda neid nagunii täita ja isegi, kui mul on kindel plaan, võib midagi vahele tulla.

Näiteks eile juhtus selline kole lugu, et üks suur hundikoer läks meie väiksele vanaema koerale kallale, seis on päris nutune. Ma võtan loomadega juhtunud õnnetusi väga hinge. Nemad ju ei saa öelda, kui valus neil on, mida nad vajavad. Ühesõnaga, üks väga nõme lugu ja see viis mu piisavalt rivist välja.

Lisaks olin ma eile ühel sünnipäeval lapsehoidja ja õhtu oli sel viisil sisustatud.

Esimene töönädal läks liiga kiiresti mööda. Mul oli plaanis palju rohkem jõuda, kui ma tegelikult jõudsin. Aga sisseelamine on üsna hästi läinud. Kolleegid on väga toetavad ja tunnen end juba meeskonna liikmena. Ka lastevanemate koosolek, mida ma nii väga pelgasin, läks minu meelest hästi. Või vähemalt nii hästi, kui ma oskasin.

Trenni osas on üsna mõõna seis. Pole lihtsalt olnud võimalust linna vahet sõita ja enne kella 15 trenni jõuda. Ma ikka ei tea, mida MyFitiga teha!! Oeh. Aga rullitamas käisime H.-ga ja ehk jätkub rulli-ilma mõneks järgmise nädala päevaks ka. Kaal kusjuures hakkas imekombel langema, aga ma ausalt öeldes kohe üldse ei viitsi selle peale mõelda. Kõik muu, mis mu elus toimub, on palju põnevam, kui see number kaalul.

Nüüd läheb asi aga päriselt huvitavaks. Teisipäeval kohtun lõpuks lastega ja töö hakkab peale. Uskumatu, et ma olengi oma elus siia hetke jõudnud.

Ma vist olen maininud, et ma olen oma tegemistes tegelikult väga ambitsioonikas ja ma tahaks loota, et minu tulevik ei piirdu ainult õpetaja-ametiga. Unistada tuleb ju suurelt, sealjuures vaeva ka näha unistuse täitumiseks, eks?

Natukene aga blogitulevikust ka..

Kes blogi Facebooki lehte jälgib, märkas seal ühel hetkel uut nime. Laura Tartust sai – trummipõrin – Lauriita. 

Miks Lauriita? See on üks minu vähestest hüüdnimedest (teine on Laala ja nii kutsub mind mu vend, väiksed lapsed ka :D) ja Lauriitaks kutsub mind peamiselt vanaema. Instagram on mul aegade algusest juba selle nimega olnud ja kuna ma end enam ühegi kohaga siduda ei taha ning lihtsalt “laurablogi(b)” tundus liialt kuiv, tundus Lauriita piisavalt lihtne, et uueks bloginimeks sobida.

Seda, millal ma päris uue blogiga välja tulla saan, ei julge ma öelda, aga ma loodan, et sinna pole enam kaua jäänud. Lisaks uuele nimele ja kujundusele on mul ka teile ilmselt üks pisike üllatus. 🙂

Soovitan Lauriita Facebooki lehte laikida, sest info liigub sealt kaudu alati kiiremini.

Mis teie eludes praegu toimub? Kas september toob kellegi jaoks veel lahedaid muudatusi või väljakutseid tööl/koolis?

Olge tublid,
Laura.