Kriis

H. ütles eile, et blogi vanemad postitused on põnevamad. Et siis oli postitustes rohkem emotsioone ja sellepärast ka põnevam lugeda.

Ma siis mõtlen, et kas tegelikult on ka nii? Olen kuidagi ära vajunud? Tegelikult tunnen ma ise ka, et mõtlen palju rohkem sellele, mida ja kuidas ma kirjutan. Postitusi tuleb ka palju harvem, kui kunagi, siis sai ikka peaaegu igapäevaselt kirjutatud. Mis nüüd siis teistmoodi on?

Eks praegu mõjutab asja ka kole sügis, hunnik koolitöid ja üldine väsinud olek. Kas keegi tahaks igapäevaselt lugeda, kuidas ma virisen ja kuidas kõik halvasti on? Halvasti on ikka kõik need esimese maailma asjad. Noh, et läpakas on aeglane, tee liiga kuum või sõbranna ei vasta telefonile..

Koolist on mul ka praegu niiii siiber, mis pole ilmselt mingi üllatus. Plaanin peaaegu iga õhtu, et “homme olen asjalik” ja igal hommikul unustan kõik, vahin netis ja ei tee mitte midagi. Masendav!

Tegelikult mõlgub mul mõtteis igasuguseid toredaid ja mitte nii toredaid asju, millest tahaks kirjutada, aga justkui ei julge. Endale omaselt mõtlen ma üle enda ja H. olukorda, et mis see kõik on ja mis sellest kõigest edasi saab. Kas ma päriselt olen valmis end pikaajaliselt siduma või tahan veel üksi maailma avastada? Või saab maailma avastada ka siis, kui keegi kõrval on? Mida ma üldse teha tahan?

Ahjaa, millegi kasulikuga olen täna siiski tegelenud. Kuna mul on vähe loenguid ja koolitöid teen nagunii viimasel minutil, on mul siiski üsna palju vaba aega. Seega, otsisin täna tööd. Tunni pärast jalutan töövestlusele. :) + kaks väikest pakkumist veel. Seega võib päeva siiski edukaks lugeda!  Kui kellelgi peaks mulle veel midagi vahvat pakkuda olema, mida kooli kõrvalt teha saab, siis andke ikka märku. :D Noh, jõulupidudele päkapikku mängima ja lapsi hoidma vms, saaksin hakkama küll.

Aga nädalavahetus oli tore. Pisike Leedu tripp sai üles filmitud ja kui ma lepin oma arvutiga kokku, et ta üks päev kokku ei jookse, siis panen video kokku. V. sünnipäev oli rahulik ja tore. Olin seltskonnas ainuke, kes alkoholile ei ütles. Esimene küsimus oli muidugi see, et kas ma olen rase. Ei, ma ei ole rase, aga alkohol lihtsalt pole minu jaoks enam. :)

Aga lugejad, mida teie blogist praegu arvate? Kas peaksin rohkem oma igapäevastest asjadest kirjutama? Kas võin rohkem viriseda? Mida teie rohkem lugeda tahaksite? Kõik ausad vastused on oodatud.

PS! Kaalust alla postitused lükkan teisipäeva peale.

Aga, et selle suure virina peale midagi vaadata ka oleks, siis lasin H.-l endast pilte klõpsutada laupäeval. :D Pean tõdema, et ma olen endiselt väga ebafotogeeniline inimene ja selleks, et mõni pilt välja tuleks, tuleb enne palju vaeva näha. Ise vaatad peeglisse, et “oh, päris kobe tükk”, aga pildi pealt vaatab mingi jubedus vastu. :D Noh ja siis see üks ja sama naeratus ja sarnased poosid. :D

Pildid on tehtud H. iPhone’iga. Jah, mul oleks vaja mõnd paremat asja, millega saaks natuke parema kvaliteediga pilte, sest nende piltide kvaliteet nüüd küll kiita pole. :/

 

pildike2

pildike3

pildu

 

 

Kurk hakkab vist haigeks jääma..

Laura.

19 mõtteid “Kriis

  1. Muidugi võiksid oma igapäevastest toimetustest kirjutada rohkem ja vingumine käib ju tegelikult elu juurde.. vahel lihtsalt peab :D Peaasi, et kirjutad südamest ja siiralt, siis on kõik lugejad rahul, ma arvan.
    Mulle isiklikult meeldivad eriti lood sinu arengust kaalulangetamise teel ning postitused, mis on seotud tervisliku toitumisega, sest see on mulle kui spordiplikale väga südamelähedane teema.
    Ja loomulikult kõik pildid ja videod lisavad särtsu aina juurde ;)

    Kõige paremat ja sära silmadesse!

    1. Aitäh! :)

      Kaaluteema ongi praegu minu elus ilmselt kõige suurem asi + kool muidugi. Sellest ongi mul kõige rohkem kirjutada, aga miskipärast on ka sellest kirjutamisel mingi blokk ees. Mõtlen iga postitust kirjutades, et kas see üldse kellelegi huvi pakub ja kirjutan siis ikka üsna “lambistel” teemadel, selle asemel, et mõelda ja kirjutada sellest, mis minu jaoks hetkel oluline on. Ja kui keegi leiab selle enda jaoks huvitavana, siis on ju kõik hästi ja kui kellelgi ei meeldi, on kõik ikka hästi. :)

  2. Tundub, et sa proovid olla ninnunännu-meeldin-kõigile blogija.

    Tegelikkuses tahaks intriige või asju, millest inimene päriselt mõtleb. Mis teemaga tal struggle on (sinu puhul on põnevamad enesehinnangu/kaalurännaku postitused). Lihtsalt kedagi ei huvita need “käisin poes, tegin süüa, tulin koju, ahjaaa võtsin coffee-in’st kohvi ka” postitused. Need on safe ja safe ei ole huvitav lugeda paraku.

    Selle all mõtlen, et osasid blogisid loeks sellepärast, et mis need inimesed mõtlevad mingitest maailma asjadest. Nad kirjutavad ausalt, siiralt, kirega millestki. Ja mõni väga üksik suudab “käisin poes piima järel” kirjutada nii, et loed põnevuse ja huviga. Ära pahanda, aga sa ei ole üks nendest. (see on täiesti okei, sest sõnakunsti sellisel tasemel vallata on suur anne, enamus ei ole üks nendest). Lihtsalt ära selliseid “minu päev” posititusi kirjuta. Või lahenda need kuidagi pildis/detailide näitamisega.

    Kirjuta kui midagi hingel on, kui tunned, et ei saa teisiti. MItte sellepärast, et “pean blogima”.

    1. Ma ei saakski rohkem nõustuda. Tunnen ise ka, et minu kirjutamisajend on pigem pean-motiivil põhinev, mitte tahan-motiivil. Ja see muudabki postitused ilmselt igavamaks ja ma saan sellest ise täitsa aru. Praegu oligi mul vaja, et keegi selle ka päriselt välja ütleks.

      Ausa arvamusavalduse peale ei saaksi pahandada. Ma hindan väga, kui inimesed julgevad päriselt oma arvamusest kirjutada ja seda lausa oma nime alt. Aitäh!

      Intriigidest ei jää minu elus üldse puudu ja tegelikult on mul südamel midagi, millest nii väga kirjutada tahaksin, kuid ei julge, sest.. mida siis arvatakse. Ma ei tea isegi, millal ma selleks “tahankõigilemeeldida” blogijaks muutusin. Nüüd on ilmselt aeg jälle iseendaks muutuda. Kirjutada kõigest sellest, millest mina tahan ja seda ikka ausal ja avameelsel viisil.

      1. Mina loeksin väga suure huviga seda, mis südamel on. Loodan, et otsustad sellest ikkagi ükspäev kirjutada :)

      2. Kirjuta jah, mida ikka tahaksid, aga väga ei julge :) ma ise ka hiljuti mõtlesin, et avalikustan rohkem… Näiteks oma koduse salaharrastuse blogis …

        ja ega kaotada pole ju midagi. Saad ehk nõu või mõttekaaslasi hoopis!

  3. Ei kommenteeri tavaliselt blogides, kuid juhtusin Sind eelmisel nädalal nägema ning pean ütlema, et Sa näed vapustav välja! Esmapilgul ei ütleks kohe üldse, et Sa ennast oma kehas halvasti tunned vms, väga enesekindel ja rõõmsameelne neiu :)
    Ja blogis “virisemise” kohta ütleksin nii palju, et mõnikord on seda isegi hea lugeda, kuna siis tean, et pole ainus, kes sügisese masendusega võitleb :D

    1. Sa nägid mind? Kus, millal? :D

      November pidi muide ametlikult kõige masendavam kuu aastas olema. Järelikult on virisemine praegu lubatud!

  4. Sa oled näost niiiii peenikeseks jäänud vanemate piltidega võrreldes :O

    Aga noh..teema juurde :) Jah, alati võib rohkem vinguda, aga samas mina isiklikult ainult vingumist ka lugeda ei jaksa, aga kõigil on selliseid perioode, samamoodi ka minul. Peamine ongi see, et tuleb kirjutada sellest millest sa tahad, mitte millest teised tahaksid.

    Ei ole mõtet olla “roosamanna”, kui sa nii ei tunne.

    Ma tean, et see polnud üldse küsimus või arutamiseks üles pandud, aga suhet ma sinu asemel blogis ei lahkaks ” Kas ma päriselt olen valmis end pikaajaliselt siduma või tahan veel üksi maailma avastada?”. Muidugi on kõigil enda piirid, et mida ja kui palju lähedastest kirjutada, aga ma arvan, et mingi osa enda elust on parem jätta..endale :) Ja kui kirjutamine aitab seda selgemaks analüüsida, siis kunagi ei ole kohustust kirjutatut avaldada. Ütlen seda lihtsalt seetõttu, et kõik jutud hakkavad alati elama enda elu ja võivad jõuda valede inimesteni ja lõpuks on üks paras tohuvapohu.

    Igapäevastest asjadest kirjutamise osas nõustun ühe eelkõnelejaga, et selliseid asju on üsna keeruline põnevaks kirjutada ja palju parem on kirjutada hoopis enda mõtetest :)

    1. Miks ma ise mingit muutust nii hästi ei näe? :D Aitäh! :)

      Mis puutub suhetest kirjutamisse, siis jah, sellepärast olengi ma end püüdnud tagasi hoida. Olgugi, et ma olen ka eraelus aus ja räägin enne kõigest asjaosalistega, siis praegu suhtes olles ei ole ilmselt tõesti õige kõike jagada. Asi oli natuke teine siis, kui ma ametlikult vallaline olin, siis oli lihtsam enda tunnetest jms kirjutada, sest otseselt ei puudutanud see kedagi teist, ainult mind ennast.

  5. Sa oled nii ilus! Ja ma jumaldan su blogi…

    Mina isiklikult tunnen, et mulle meeldib enda kaaslasega maailma avastada. Ma tahan kõike koos temaga teha!

    1. Aitäh! :)

      Koos kaaslasega saab kõike koos teha siis, kui kaaslane ise ka kõigi plaanidega kaasa tuleb. :)

  6. nõustun eelmise kommenteerijaga – koos kaaslasega on isegi parem ja huvitavam ja mitmekesisem maailma avastada kui üksi, tõsilugu puha! :)

    ja muide – mulle väga meeldib, kuidas sa oma kaaluprobleemidest kirjutad ja pidevalt ennast analüüsid, et motivatsiooni leida. ehkki mul kaaluga otseselt probleeme ei ole, võib kogu selle motiveerimisoskuse mõnele teisele asjale üle kanda, nt õppimisele. täna õpin natuke, homme veidi rohkem, ülehomme istun raamatukogus juba üle kahe tunni… tähtis on pidev areng, mitte seisma jäämine ja enese teadlik jälgimine mängib selles suurt rolli! :)

    soovin sulle palju edu!
    PS: näed tõesti väga kena välja!

    1. Kaaluprobleemid ongi miski, mis mu elukest praegu kõige rohkem mõjutab ja mis teoksil on. Pluss baka viimane aasta koolis. Kaks asja, mis tekitavad minus pingeid, kui õnnestumiste korral rõõmustama panevad. Püüan enda ja oma blogi uuesti üles leida.

      Aitäh! :)

  7. Ära mind nüüd elu lõpuni vihka, aga.. Vanasti käisin ma Su blogis iga päev, et midagi põnevat leida, aga pean ka Meritiga nõustuma, et siin seda enam ei ole.. Ühel hetkel kui Sa hakkasid oma blogi iga postitust feissbuuki kommuunis avaldama ja sealt seda feimi koguma, muutus blogi igavaks. Ongi see kooli-koju-tööle jutt ning igas postituses on tunda survet, et kirjutad, sest pead kirjutama, et lugejaid hoida, mitte sellepärast, et Sul midagi öelda oleks..
    Võrreldes sellega, mil ma Su blogi leidsin ja sellest vaimustuses olin, ei ole kahjuks midagi alles jäänud..

    1. Olgugi, et seda kommentaari on täitsa nukker lugeda, ei saaks ma su peale pahane olla, sest jutt ju jumala õige. Oeh..

  8. Kuna sa ise ütled, et oled aus, siis miks peaks keegi sinu arvamuse põhjal solvuma/haiget saama. Ära ole selline, kes kõigile tahab meeldida, ole sina ise. Intriigid toovad lugejaid, ja seda ja ju tegelikult natuke tahad ka. Mõistagi et sa ei taha oma blogi mingi intriigide pesaks, aga ka vanadel lugejatel oleks väga põnev sind uue nurga alt avastada.
    Ja veel. Sa vastutad ju ainult enda sõnade eest, ja see, mida keegi teine siit välja tahab lugeda ei tohiks sind üldse kõigutada. Kui tahetakse, siis leitakse kõigest midagi hoopis muud välja lugeda, kui sa seda mõelnud oles. Samas su blogi on hea koht, kus saad mõnele öelda seda, mida otse öelda ei saa või ei taha.
    Olen sind pikalt siin jälginud, ja julgen öelda, et sa oled tõesti muutunud. Välimuselt oled palju enesekindlam, ja on näha, et kuigi sa veel oma keha täielikult ei armasta, oma juukseid jumaldad sa täiel rinnal. Tubli oled, ja loodan ka põnevaid postitusi edaspidi saada :)

    1. See tundubki probleem olema, et ma mõtlen üle “mida teised küll arvavad”. Tegelikult pole see kunagi väga minu moodi olnudki, muretseda sellepärast, mida teised arvavad. Minu elu, minu otsused ja mõtted. Ma ei teagi, kuidas kõik nii kaugele läinud on, et blogi sisu ja mina muutunud oleme.

      Juuksed on mu lemmik “kehaosa” tõesti, naljakas, et see välja paistab, et mulle mu juuksed meeldivad. :D

      Postituste osas annan lubaduse olla mina ise! ;)

Leave a Reply