Kui kõik veab viltu, mine jooksma!

Mingil kummalisel põhjusel olen blogist nüüd mõne aja eemal olnud. Mõtteid, millest kirjutada on küll, aga mingi väike tõrge tekkis. Aga võibolla on see lihtsalt sellepärast, et mul on üleüldine kevadine masendus peal ja tuju pole väga kiita. Ei teagi…

Peale selle, et täna pole olnud just kõige vahvam päev, ei olnud seda ka esmaspäev. Hakkas päev ometi hästi, sest sain Tartusse näiteks oma onuga, kes sõidab rekkaga. Vaheldus bussile ja mõnus kõrge vaade ümbrusele. Aga nii kui Tartusse jõudsin, vajus asi ära ja hea tuju kadus.

Aga mis on parim viis frustratsiooni välja elamiseks? No eks ikka trenn.

Kuna esmaspäeval oli imeline ilm, ei tahtnud ma saali rühkima minna. Panin hoopis jooksuriided selga ja pidasin plaani umbes 5-6 km joosta. Ise veel kahtlesin, kas ja kui palju ma jaksan, sest igasuguste nõmedate asjade pärast oli ka jooksmisesse paus sisse jäänud. Arutasime H.-ga ka asja. Tema käskis mul joosta rohkem, joosta edasi ka siis, kui allaandmise tunne peale tuleb. Lisaks arvas ta, et mul on piisavalt võhma, aga ma ei julge seda kasutada.

Ma ise arvasin, et ma olen ikka nii algaja jooksja ja see viimati joostud rekord 7,8 km oli lihtsalt tore juhus. Mul on miskipärast komme oma võimeid alahinnata ja endas väga palju kahelda.

Jooksin uue rekordi!

Jõudsin mina Anne kanali äärde. Jooksin esimese ringi (1,8km) ja tunne oli nii mõnus. Jooksin teise ringi ja tunne oli sama mõnus. Tempo oli ka mõnusalt kiire minu jaoks (6,23 min/km) ja võhma jagus. Kolmanda ringi lõpuks ei olnud ma ka üldse surnud ja tempo säilis täitsa hästi. Eelmine kord oma “rekordit” joostes, jooksime H.-ga neli ringi + natuke peale. Otsustasin, et neli ringi peab ka seekord ära tulema. Ja kui neljas ring läbi sai tulid mulle H. sõnad meelde ja hoppa, läksin viiendale ringile. Sealt edasi koju ja minu esimesed 10+ km saidki joostud!

(Eriti pikk kirjeldus mu jooksust. :D)

Aga ma olen enda üle nii uhke! Ma polnud seisma jäädes sugugi surmaäärel ja enesetunne oli igati mõnus. Järgmisel päeval ei olnud ka midagi kuskilt liiga valus või vastik. Ehk siis – MA SUUDAN JOOSTA!

Eelmine aasta samal ajal suutsin ma joosta ühe ringi ja olin siis ka enda üle uhke. Aasta ajaga, ilma väga suure harjutamiseta olen ikka päris mõnusalt edasi arenenud. Ilmselt on 10 kg kergemat keha lihtsam järgi ka vedada. Vähemalt midagi on hästi!

Vot.

Igasuguseid muid asju on ka toimunud. Helsingi päeva-tripp, jõusaalitrenn koos H.-ga, öölaulupidu ja seitsme kuu täitumine H.-ga. Sain Helsingist omale iiiimelise uue spordikoti. Ma olen sellega nii rahul ja minu meelest on see niii ilus. Lisaks sellele shoppasin ma lasteosakonnas ja sain paar asja sealt ka. See on mu nipp teistele ka. Minge uurige lasteosakonda ka, sest mina säästsin ühe pluusi ostmisel niimoodi 5 eurot.

Millised on teie viisid tuju parandamiseks?

hüppan

Olge tublid,
Laura.

12 mõtteid “Kui kõik veab viltu, mine jooksma!

    1. Tegelikult jooksmine meeldib lisaks toidule samuti. Polnud ka pikka aega pikemaid jooksutiiru teinud ja nüüd aprillikuu alguses otsustasin, et lähen jooksen tund aega. Võtsin õe ka kaasa ja aeg lendas üsna kiirelt. Ja nüüd on kaks tunni ajast jooksu iga trenni nädala osa… Ülimõnus ja lõõgastav ja rahustav… Ma isegi ei oska öelda, mis teema mul täpselt jooksmisega on, aga see on alati tegevus, kus saan rahulikult mõelda ja olla iseendaga.

      1. Mina pean söögiga ettevaatlik olema. Ma olen hull stressisöödik ja praegu olen suutnud end päris hästi talitseda ja mitte rämpsu poole kätt ulatanud.
        Aga jooksmise juures meeldib mulle ka see, et saan oma mõtetega üksi olla. Jõuan selle ajaga nii palju asju läbi mõelda ja asju analüüsida, et pärast on pea kohe palju selgem! :)

  1. Minu jaoks on sport tujutõstja number 1, kindel see!! Trenni tehes saab ennast kuidagi välja elada ja asju selgeks mõelda tõestii. Pole tähtis, mis spordialaga tegeleda, tugev füüsiline pinge lihtsalt vabastab muredest!! Pärast trenni olen alati vaimselt puhanud ja täis energiat :)

    1. Mhm, just nii! :) Mina tunnen end ka peale trenni mega hästi, eriti siis, kui oled end ja oma võimeid ületanud!

    1. Mina püüan päevaseid uinakuid vältida, sest nii saan ma öösel paremini magada ja on lootust, et järgmine päev tuleb mõnusam.
      Aga nutmine aitab mind ka, ma elan end alati välja. Kui lained ikka väga korralikult pea kohal kokku löövad, siis üks peatäis nuttu ja ongi kohe kergem. :)

  2. Ma vahel ei taha paha tujuga toast välja minnagi. Siis aitavad nõude pesemine ja koristamine, näed kohe tulemust ja meel palju rõõmsam :)

    1. Koristamise ja üldse korra-armastusega on mul kummalised lood. H. nimetab mind pool-Monk’iks, sest üks hetk on mul jumala suva, milline mu tuba näiteks välja näeb, ja järgmine hetk ajab mind mega närvi, kui kas või tool vales asendis laua taga on. :D

      1. Ma täis-Monk, iga tolmurull häirib ii kodus, tööl kui ka külas :D ja alati leian, mida koristada. Maniakk! :D

        1. Hahaha :D Ma võtan vahel ikka väga chillilt, õnneks. :D Mulle tundub, et Monkiks olemine oleks päris raske. :D

Leave a Reply