Kui silmad avanevad…

Sattusin täiesti juhuslikult TLC pealt nägema saadet, kus Katie Hopkins  oma eksperimenti jagas. Naine on kuulus oma teravate ja otsekoheste ütluste poolest ning antud sarjas suhtus ta väga põlglikult ülekaalulistesse ja paksudesse. Ta väitis, et vähem süües ja rohkem liikudes suudab inimene kaalu langetada ja sel viisil oma tervist parandada.

Oma väite tõestamiseks otsustas ta läbida eksperimendi, mille käigus võttis ta kolme kuu jooksul juurde 20kg ja järgmise kolme kuu jooksul pidi lihtsat tõde “söö vähem, liigu rohkem” silmas pidades üleliigsetest kilodest jälle vabanema. Etteruttavalt olgu öeldud, et põhimõtteliselt tal eksperiment õnnestus ka.

Minu jaoks oli kogu saade väga silmiavav. Ma sain aru, et minu suhe toiduga on emotsionaalne, mitte funktsionaalne. Ma ei söö mitte selleks, et kehale kütust anda, vaid selleks, et end lohutada või enda vastu karm olla – vastavalt perioodile.

Kaalulangetades olid Hopkinsi põhimõtted järgmised:

  • süüa siis, kui kõht on tühi
  • süüa seda, mida ta ise tahab
  • mitte jälgida toitumiskava
  • jälgida koguseid

See tähendab, et ta võttis toitumist mega vabalt. Ta ei lugenud kaloreid, ega söönud ainult salatilehti vms. Lisaks sellele keeldus ta ise kodus end kaalumast, sest pidas seda motivatsiooni hävitajaks. Ta lähtus peegelpildist ja enesetundest ning liikus päeva jooksul vähemalt 10 000 sammu ja käis 3x nädalas jooksmas.

Ja nii ma siis istusin seal teleka ees ja mõtlesin, et … ma tahan ka niimoodi toitu suhtuda.

Ma olen nüüd viimased 1,5 nädalat taas toitumiskava jälginud. Mõni päev oli see käkitegu, mõni päev oleks tahtnud seina kraapida. Minu eesmärk oli H. äraoleku ajal “ilusamaks” muutuda ja taas “õigele teele” saada. Jah, mulle meeldib, et mul on olemas jälle kindlad söögiajad, aga.. nooo, see pole ikka see.

Eile lõin justkui jälle käega ja mõtlesin, et lähen oma radapidi edasi. No ja see tänane saade.. Mul läksid justkui silmad lahti. Ma peaksin sööma selleks, et oma kehale kütet anda, et ta jaksaks vastu pidada trennid ja jooksuringi, et ta oleks terve ja et mina tunneks end energilisena.

Veel üleeile hoidsin iga kord püsti tõustes seinast kinni, sest pilt läks peaagu iga kord eest ära.. kas see on siis normaalne? Toitusin ju ometi täpselt etteantud asjadest, aga.. midagi oli puudu.

Ma tean, et ma olen juba mitu korda oma peas otsustanud, et lähen abi otsima, aga kas te kujutate ette, kui raske see reaalsuses on? Jah, ma olen omale tunnistanud, et mul on probleem, aga selle järgmise sammu astumine on nii raske.

Aga täna käis justkui peast klõps läbi…

ennepraeguLaura.

11 mõtteid “Kui silmad avanevad…

  1. Eks need klõpsud ongi need, mis iniimesi muudavad.
    Mõnusat klõpsujärgset elu ;)
    Olen ise ka “oma-keha-kuulamise” usku ning toitumiskava ei järgi. Küll arvestan toidu kaloraažiga ning katsun õigeid asju süüa ja liikuda.
    Tubli tüdruk oled!

    1. Kuidagi.. väga kerge on olla! Isegi täna poes käia oli palju kergem. Miski ei ahvatlenud justkui, sest ma ei vaadanud midagi pilguga, et “oii, seda ei tohi”. Ma lihtsalt ei tahtnudki miskit. Loodame, et kõik loksub paika. :)

  2. Kunagi olen ka näinud lõike tema eksperimendist – Katie Hopkins: My Fat Story. Üsna jõhkra väljaütlemisega naine ja suur osa peab teda “paksuvihkajaks”. Samas peab paljude tema väidetega nõustuma ka. Kahjuks kiirelt kusagilt täispikka saadet ei leidnud. /appi, see kaaluteema on nii raske, et vahel on tõesti tunne, et peaks psühholoogi juurest alustama/

  3. Jep, põhimõtteliselt see sama, aga see osa on ainult see, kus ta paksuks läks. Ma nägin eile mõlemad osad, nii paisumise kui alla võtmise ära. Klõpsisin video kiirelt läbi. Minu lemmik osa algab 30 minuti peal, kus ta psühholoogi külastas. Kui aega on, vaata läbi!
    Aga jah, ta oli tõesti väga-väga karm paksude vastu. Aga olgugi, et ta oli karm, oli ta jutus tõesti tõde olemas. Aga oma eksperimendiga sai ta natuke aimu, mis paksude maailmas tegelikult toimub ja muutus veidi kaastundlikumaks ka. Minu jaoks oli igatahes väga vajalik ja õigel ajal, õiges kohas olnud saade, millele peale sattuda. Pani nii hästi asju ümber mõtlema.

    1. Ma olen järjest vaadanud ka Extreme Weight Loss osi ja jälgin praegu uut hooaega https://www.youtube.com/channel/UCAJlOMn1ID08v3ze-vn-CcA . Ei pea kõike päris õigeks, mida seal tehakse, aga psüholoogia vaatepunktist väga head. Selgelt joonistub välja, et inimestel on mingi suurem kriis varasemast elust. Õnneks erinevalt paljudest teistest kaalu-tõsielusarjadest, seal mingil määral tegeletakse nende muredega ka.

      1. Mina vist isegi tean üsna kindlalt, mis minu jaoks see “miski minevikust” on, mis asja tuksi keeras. Ja ma täiesti selgelt saan aru, et mu probleem ongi psühholoogiline ja peas kinni. Kui ma vaid suudaks sama kindla sammu astuda ja arstide poole pöörduda.

        Ja aitäh sarja eest, vähemalt on nüüd aeg sisustatud.

  4. Ma olen juba ammu mõelnud kommenteerida, aga miski hoidis tagasi. Muidu oled väga tubli ja tore tüdruk, mulle on meeldinud su teekonda jälgida, aga tõesti – see pidev heietamine, kuidas sa ikka tunned ennast paksuna ja muudkui ainult toidust mõtled vms on natuke…tüütav. Ma olen varemgi mõelnud, et kui sa oma blogis sellest nii tihti räägid, siis ilmselt räägid sa oma peikale sama asja kordades rohkem. Palun ära tee seda. Milline mees tahaks seda juttu kuulda? Tema vaatab, et ooo minul on nii ilus naine ja siis naine muudkui vatrab, kuidas ta on paks. Sa ju teed trenni, kindlasti on sul muud tegevust ka. Kuidas sa jaksad selle teema üle nii palju obsessida? Kust see aeg tuleb? Tunne ennast oma kehas imelisena. Sa oled ju kena tüdruk ja kui sa sellest aru ei saa ja endiselt vigu näed ja toidust lohutust otsid, siis tõesti pöördu mõne asjatundja poole. Normaalne pole see käitumine kindlasti. Tough love, aga sa saad kindlasti aru, mida kõike ma silmas pean.

    1. Tough love ongi vahel vajalik!
      Hindan väga ausaid arvamusi ja arvamusi, mis mind ka kuidagi aitavad, mitte ei kritiseerita niisama. Seega aitäh selle kommentaari eest! Kummaline, et täna arutasime peikaga ka just seda sama teemat põgusalt ja ta on tõesti tubli, sest pole veel väsinud ja on mulle nii hästi toeks, kui oskab.
      Aga asi pole ajas või jaksamises. See probleem on veidi sügavam, kui lihtsalt hala, et “ma olen paks”. See on minu argipäev, see millega ma igapäevaselt võitlen ja ma võtan selle julguse ja kirjutan sellest avalikult. Olgu see siis tüütu heietamine või mitte, aga just sellega ma igapäevaselt võitlema pean, see ongi see, millest ma pidevalt mõtlen, ka trennisaalis, sõbrannadega kohtudes või vanematega nalja visates. Raske on! Aga ma tõesti ei õigusta ennast. See kõik ongi totter ja ma vajan abi.

  5. Üldiselt olen nõus sellega, et õige toitumise ja liikumisega on igal juhul võimalik alla võtta. Ka seal saates oli minu mäletamist mööda paksudel vabandused, et neil on ainevahetuse häired ja ei tea, mis sada häda veel. Tundub, et nad ei suuda põhjusliku seose olemusest päris õigesti aru saada, sest sageli on sellised terviseprobleemid just ülekaalu tagajärg, mitte põhjus, mille pärast kaalunumber nii suureks on paisunud. Ma küll saate teist osa ei ole näinud, kuid mul tekkis siiski üks tähelepanek seoses Katie eksperimendiga. Nimelt ma ei arva, et temasuguse keha ja ainevahetusega inimene on sellise eksperimendi jaoks just kõige “ausam” valik. Saatest oli näha, et ta ei suutnud ka 4000 kcal päevas süües kahe nädalaga kaalus juurde võtta. See tähendab, et ta on juba loomulikult väga kiire ainevahetusega, mis teeb ka allavõtmise palju lihtsamaks. Mitte, et ma tahaks kuidagi tema pingutust maha teha, aga kui mina sööks iga päev 4000 kcal, siis paari nädalaga oleks vabalt 4-5 kg juures ja kahjuks neid samu kilosid maha saada oleks kaks korda raskem.

    Sulle aga edu ja pea püsti! :)

    1. Jaa, seda mõtlesin ma isegi. Minul oleks ilmselt ka ikka paari nädalaga kena 5 kg juures, kui ma nii palju sööks, ilmselt isegi rohkem, sest ma tõesti ei hiilga kõige kiirema ainevahetusega.
      Vaevalt, et keegi “ausam” inimene sellise eksperimendi üldse ette võtaks, sest tegelikult on see ikkagi mäng tervisega ja ega väga naljalt sellist asja teha ei tahaks. Tegelikult on vist keegi meestreener ka sarnast asja teinud, kuskilt nagu meenub mingi pilt. Aga kas “tavainimene” seda teeks, ma kahtlen.

      Aitäh! :)

Leave a Reply