Kuidas ma hommiku EMOs veetsin

Need, kes mu blogi Facebooki jälgivad teavad, et ma tänase trenni hoopiski EMOs lõpetasin.

Tegin mina rõõmsalt trenni, enesetunne oli jumala hea ja raskused ka tavapärased. Ühel hetkel peale seljalugu tundsin kummalist valu vasakul alaseljas. Püüdsin sellest mitte välja teha, aga ebamugav oli ikka. Triitseps ja biitseps sai kenasti tehtud, kuid väljaastetes kangi enam turjal hoida ei saanud ja tavalised kükid tegid valu. Õlaloos enam power-presse ei teinud, ka rotatsioonid olid vaevalised. Vaikselt vandusin mõttes ja tahtsin ikka edasi teha… Kõhulihaste loos tegin kergemaid alternatiive, kuid valu läks aina hullemaks. Venituste aeg olin ma aga juba pisarates ja pikali matil maas.

Elari saatis mu muidugi otsemaid EMOsse ja üks tore tüdruk meie hommikusestgängist viis mu autoga ära. Oi, kui ma oleks pidanud jala minema, ma vist oleks otsad andnud või mitte üldse kohale jõudnud. Suur aitäh talle!

Ma vihkan erakorralise meditsiini osakonda. Minu meelest on seal registratuuris alati selline suhtumine, et no mida sa veel siit tahad. Selgitasin oma probleemi ära ja sain vastuseks, et “oota, läheb mitu tundi”. Nojah siis, eks ma ootan, ise valusse kõngemas, istuda oli äärmiselt ebamugav, ühesõnaga olukord oli päris sitt.

Mingi hetk mõõtis õde mul vererõhku ja keha temperatuuri ja palus jälle oodata. Ei läinudki kolme päeva kui praktikant ja arst mu vastu võtsid. Ma pean ütlema, et päris naljakas on vaadata, kuidas praktikandid püüavad kõike õigesti teha ja meeldetuletada kõik kohustuslikud küsimused. Minul pole selle vastu midagi, et läbivaatus selle tõttu natuke rohkem aega võtab, kuidas need noored ikka muidu õppida saavad.

Igatahes katsuti ja näpiti mind läbi ning sain lihasesse valuvaigistava süsti, mis üks hetk mu piinasid natukene leevendas. Arst aga ei osanud mulle midagi öelda ja edasi saadeti mind kompuutrisse. Enne tuli muidugi jälle oodata..

Lõpuks sain vastuse, et kompuuter miskit ei näidanud ja ilmselt  on tegemist lihaspingega. Paberil on diagnoosiks: Täpsustamata seljavalu. Kirjutati valuvaigistid ja lihast lõdvestavad tabletid ning peale 2,5 tundi saadeti mind lõpuks koju.

Kuna käia on ikka üpris vaevaline, raiskasin 5 eurot oma väärtuslikust rahast ja tulin koju taksoga. Oh well, mis sa sellisel puhul ikka teed.

Nüüd ma siis laman siin nukralt ja loodan, et uueks nädalaks on asi korras. Pean end lihtsalt jälgima, kuidas enesetunne on.

Trenn oli sellegipoolest lahe. Sain üht saksa tüdrukut natuke abistada ja tehnikat näidata. See oli tema esimene BP ja ma loodan, et ta tuleb veel. :)

See on see, kui trennitegemise tahtmine on niiiii suur! Mulle meeldib, kuidas Elari mind pingutama paneb, aga vahel lihtsalt juhtub sellised äpardusi. Õnneks ei ole midagi tõsist ja väike puhkus ning ravimid peaksid asja korda tegema. :)

Vot siis, milline kolmapäev!

Teie ikka hoidke ennast,
Laura!

d557c65321188b01f5812740e3d888da

PS! Suutsin peale blogipostituse valmis kirjutamist ja tablettide võtmist pea 2,5 tundi magada. Arst hoiatas, et üks tabletidest teeb olemise uimaseks ja ma muutusin kohe eriti uimaseks.

5 mõtteid “Kuidas ma hommiku EMOs veetsin

  1. Ma ikka ehmusin parasjagu seda postitust Facebook-ist lugedes, olin just trenni minemas. :D
    Hea vähemalt, et abivalmis inimesed kiiresti tegutsesid ja nüüd puhka/jälgi enesetunnet.

    1. Ma ise olin ka kerges paanikas, sest valu oli päris hull (praegu olen valuvaigisti mõju alla, aga ikka on vastikult valus)! Õnneks ei olnud midagi nii tõsist ja puhkus peaks aitama. Aga ma ei tea, kuidas ma suudan nüüd natuke aega trenni mitte teha. :D

  2. Hea, et midagi tõsist ei olnud! Ehmusin ka päris kõvasti. Sind ikka trennis naljalt rajalt maha ei niida, aga seekord tuli valule järgi anda. Loodan, et saad kiiresti terveks ja oled ikka esmaspäeval minu kõrval rindel uusi raskusi ületamas! Mina tean väga hästi, mis tähendab vigastuse pärast spordist eemal olla ja näha teisi liikumist nautimas… oi, see ei ole hea tunne!
    Sinule aga kannatlikku meelt ja kiiret taastumist!

  3. Väga kurb on lugeda lauset “vihkan erakorralise meditsiini osakonda”. Olgem ausad, vastu sind siiski võeti ja abi osutati. Registratuuri töötajate ebasõbralik suhtumine uutesse patsientidesse ei ole kindlasti vabandatav, kuid püüdkem aru saada, et käesoleval ajal on inimesed üha saamatumatuks muutunud ja emosse tullakse väga mitte erakorraliste kaebustega. Esmajoones tuleks proovida käsimüügi valuvaigistitega valu leevendada ja pöörduda koheselt perearstile.

    1. Vihkama on ehk tõesti väga julmalt öeldud. Tegelikult saan ma ise väga hästi aru, et inimesed teevad seal oma tööd ja peale registratuuri tegeleti minuga väga sõbralikult ning abi oli igati professionaalne. :) Kuna mu valu oli üsna väljakannatamatu ja perearsti mul Tartus pole, oli EMO põhimõtteliselt ainuke variant, sest ega selliste vigastustega nalja pole. Endal on süda rahul ja sain vajaliku ravi.

      Aga olen ka mina kuulnud lugusid, kuidas nohuga EMOsse minnakse jms. Sel juhul saan ma nendest töötajatest tõesti aru. Kuulsin tänagi päris kummalisi “muresid”.

Leave a Reply