Lõpuks ometi on mul mahti ja julgust kogu lugu kirja panna.

Püsilugejad vast mäletavad, kui hästi läks mul koolitus jaanuaris ja kui elevil ma kogu protsessi üle olin. Mul oli peale koolitust kolm kuud aega, et filmida litsentsivideo ja sel viisil asi ametlikult ära vormistada. Ilmselgelt jätsin ma selle kohustuse viimasele minutile, sest lisaks trennile oli mul vaja toimetada koolis, käia tööl ja eks peika võttis samuti oma aja. Sellepärast juhtus ka nii, et ma ei saanud ennast enne esimest filmimist kuskil proovile panna ja rühma ette kordagi astuda, kuigi see luba mul olemas oli.

Esimest korda kaamera ees

Esimene filmimine juhtus aga ajale (nädal enne tähtaega), kus kõik natukene nukker oli – vanaisa surm ja sellest tulenev stress ning üldeüldse olin ma natukene sassis omadega. Lisaks olin raskuses, et inimesed filmimisele saada + pidin leidma ressursid, et saali eest maksta jne. Ühesõnaga, üks korralik kammajaa.

Video sai tehtud, jäin enam-vähem rahule, teadsin oma vigu, aga üldiselt oli tunne päris hea. Elari ja teiste saalisolijate tagasiside oli samuti positiivne ja nii ma video ära saatsingi. Ma tõesti ei osanud midagi oodata, lootsin muidugi parimat.

Sain vastuse 1,5 nädalat hiljem ja see oli FAIL. Lugesin tagasidet, vandusin, valasin vist pisaragi ja olin lihtsalt nii pettunud.

Äkki ma polegi mõeldud inimeste ette? Äkki ma olengi koba?

Tegelikult polnud tagasisides midagi nii kohutavat. Hindamisel on kolm osa: tehnika, koreograafia ja juhendamine. Tehnika oli mul korras ja selle üle oli mul hea meel. Koreograafias olid lollid kiirustamised, mis ma närvide süüks ajan. Juhendamises oli üks konks. Mainiti ära “spikker” saalis. Eks Elari püüdis mind ju aidata ja mulle suunavaid vihjeid teha, aga see jäi kaamerasse. Praegu (peale teist filmimist eriti) saan ma aru, et tegelikult poleks ma seda üldse vajanud, tuleb ikka iseennast usaldada. Iiigatahes, anti mulle kaasa soovitused, mida parandada ja 28. juuniks uus video esitada.

Mis te arvate, et ma tormasin siis kohe uut videot tegema? Muidugi mitte. Ikka viimasele minutile jäi see kõik, sest koolilõpp lähenes megakiirusega ja ma teadsin, et ei suuda end mitmele asjale 100%-liselt pühendada.

Teine ja viimane katse filmimisel

Ma pean tunnistama, et enne teist filmimist (22.juuni) jõudsin ma heal juhul 3-4 korda pumpi teha. Käisin trennis küll, aga enamasti jõusaalis või jooksmas. Lihtsalt polnud aega.

Vaatasin oma esimese korra video läbi päev enne uut filmimist. Ma ei suutnud seda varem algusest lõpuni vaadata, selline mõru tunne oli ja ennast oli nii kahtlane kaamerast vaadata/kuulata. Aga et oma vigadest õppida, pidin ma seda tegema.

Teiseks filmimiseks sain saali tasuta, leidsin megatoredad inimesed ja püüdsin end häälestada nii, et närv alt ei veaks. Kohalolijad teavad, et ma olin enne kaamera käima panemist ikka korralikult närvis, aga filmitud see asi sai. Ma teadsin, et mul enam uut võimalust ei ole, kas kõik või mitte midagi.

Saatsin video kaks tundi peale filmimist ära, kordagi läbi vaatamata, isegi ühtegi lõiku ei vaadanud. Lasin H.-l video õigesse formaati teha ja saatsin ära. Ma teadsin ju oma vigu, teadsin, mis eksimused tulid koreograafias sisse ja mida ma oleksin juhendamisel paremini saanud teha. Aga ma teadsin, et andsin endast kõik, täpselt nii palju, kui ma sel hetkel suutsin.

Mul oli täna hommikul nii magus uni. Kui H. mulle hommikusöögi voodisse tõi, ei olnud mul enam valikut ja pidin ärkama. Nagu rutiin ikka ette näeb, tsekkisin üle facebooki, instagrammi ja meili. Ja seal ta oli.. vastus … PASS! TEHTUD! OLEMAS!

Olen nüüd ametlikult BodyPumpi instruktor! 

Ma tegin selle ära! 

Tagasisides mainiti ära täpselt need vead, mida ma juba filmimise ajal teadsin. Ja mõni viga on tõesti ikka väga rumal (võtsin kükiloos puhkuste ajal turjalt, nagu miksss??) ja ajan need lihtsalt närvide süüks. Juhendamisel saaksin olla mitmekülgsem, kuid ma usun, et see kõik tuleb kogemuse ja ajaga.

Peale esimest filmimist ja feilimist ei tahtnud ma sellest avalikult enam kirjutada. Esiteks oli see veits valus hoop ja ma kartsin tagasisidet, teiseks ei tahtnud ma enam asja ära sõnuda.

Aga nüüd on see trall läbi. Mul on litsents, mida minult keegi ära võtta ei saa. Ma saan teha midagi, mis mulle väga meeldib.

Eks takkajärgi tarkus ütleb ikka, et oli mul vaja endale nii raske kevad tekitada. Aga see teadmine, et lõpuks sain ma nii kõrghariduse kui treenerilitsentsi on ikka paganama hea küll.

Seega, aitäh kõigile neile, kes filmimistel kohal käisid ja aitäh neile, kes minusse uskusid. Aitäh, Elari, et minusse uskusid, mind tagant sundisin ja mulle toeks olid.

Uuh, nii pikk postitus, aga ma pidin KÕIK kirja panema.

Cheers ja ilusat nädala jätku! 🙂

Laura.