Külalispostitus | Põnevad uudised!

Päris hea on üle pika aja blogida. Viimati tegin seda mitu kuud tagasi ja ega see ei olegi enam nii kerge, nagu vanasti mulle tundus. Tere, minu nimi on Elari ja olin blogija kunagi aadressil www.tervislikelari.ee. Võib-olla tead sa mind, võib-olla oled mind isegi näinud. Jah, tõesti? Oi, väga meeldiv. Mul on tõesti väga hea meel natukene kirjutada, kuid seda siiski kellegi teise blogis.

Olen Laurat teadnud nüüd isiklikult võib-olla üks kuu, võib-olla isegi vähem. Mäletan, kui minust oli Ringvaates saade, siis pärast seda kirjutas Laura FB-s mulle, et nüüd ta peab küll minu trenni tulema. Ma nimelt olen Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis BodyPump-rühmatreeningu treener. Ega kaua aega mööda ei läinudki, kui Laura oli trennis. Kahjuks mitte minu trennis, kuna pidin sellel hommikul, mil minu tund oli (mind asendati) sooritama mingisugust suurt arvestust. No kuna ma teadsin Laurat selle sama blogi kaudu, siis ütlesin talle, et tule ikka minu trenni ka, sa ei saa ju tulemata jätta. Olime ju kõik kunagi blogijatega üks suur pere (jah, mina astusin vabatahtlikult sellest ringist välja..). Nii jutu jätkuks – kas Teile ei tundu, et viimasel ajal on üldse väga vähe terviseblogijaid alles? Kõik räägivad, et on isiklik elu (k.a mina) või ei jätku aega, mõtet pole? Ma nt ei loegi enam blogisid, sest kõik huvitavad on kuidagi ära kadunud. Okei, Laura oma ikka loen.

Nii. Laura tuligi minu trenni. Teate, see oli noh mingi paar nädalat tagasi. Issand, ma oleksin ära minestanud! Ma tahtsin keset tundi karjuda: „Laura, kes-kurat sa minevikus olid või mida sa teinud oled, et sa nii super tehinkaga oled?“ No muidugi ma ei teinud seda. Okei, eks mingit nipet-näpet vead olid tal ikka, aga nii, kui ma juhtisin sellele tähelpanu, siis oli nii naljakas vaadata, kuidas ta ennast kohe jälgis, kortsutas kulmu ja viga oli kadunud. Paljud trennisaalis ei pane tähelegi, mida treener seal ees räägib, seega, Laura – muhe oled!

Laural olid veel mõned nädalas kükkides ühekilosed kettad kangil. Mis te arvate, mis raskustega ta nüüd kükib? 15 kg + kang! Jaaa! See naine on terasest või vaseliinist või kummist – ma ausalt ka ei tea. Kuidas on võimalik, et inimene, kes pole kunagi sellist trenni teinud, teeb ühel päeval mulle ka silmad ette. Ma arvasin, et mul on nüüd aastatega BPs maru hea tehnika, aga ma päris ausalt ütlen, et kardan Lauralt minu positsiooni ülevõtmist!

Noh, mina olen ju kursis, mis LesMills-maailmas toimub. Tean, et kohe-kohe on Riias toimumas uute treenerite koolitus. Olen enda tundides pannud tähele küll, kes võiksid olla potentsiaalikad treenerid ja pakkusin seda kohe Laurale. Ega viimane ei osanud elusees uskuda, et tema võiks olla treener ja midagi sellist. „Kuule, mu tehnika ei ole ollagi ja ma ei oska ikka“ – seda võis tema suust kuulda lademetes. Hommikud veeresid, Laura suurendas raskuseid – seejuures tehnika – see oli ikka perfektne! No uskumatu! Ma uurisin veidi internetist, et mõned organismid ongi sellised, et nad ei suuda valesti asju teha. Mõne inimese keha tunneb ebamugavust, kui tal on vale asend ja ta teebki automaatselt harjutuse õigesti. Laura on ilmselt nendest üks vähestest, sest tema selg on pulksirge, harjutus sooritatakse maksimaalse amplituudiga. Ainult vaatan ja imestan.

No siis juhtus minuga õnnetus! Ma tegin trennis vale liigutuse ja selle tõttu on mul meniskirebend. Kükke teha ei saa, samuti väljaasteid. Palusin Laurat, et ta oleks minu trennides näoga saali poole. Mina räägin ja tema näitab sooritust. Ma usaldan teda! Teadsin, et tema pealt saab vaadata, sest mina ju NÄEN, kui korralik on tema sooritus. Läkski. Lausa mitu tundi oleme niimodi teinud ja rahvale isegi meeldib, sest Laura pingutab ees nüüd täiega. Teate, kuidas ta naeratab, elab kaasa, pingutab, kükib, teeb väljaasteid. Tema raskused on suurenenud mitmete kordade võrra!

Mina olen üldiselt oma trennis hästi karm tehnika suhtes. Mulle on palju tagasisidet öeldud nii klientide kui ka juhataja poolt, et minu trennis on algajal hea olla, kuna panen rõhku harjutusele ja selle õigele sooritusele. Kuna ma olen ise teinud väga palju vigaseid liigutusi, siis lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui vähemalt ENDA TRENNIS, mida ma juhendan, tehnika 110% selgeks saada ja nüüd jälgin ma seda ka teiste peal.

Tegin Laurale ettepaneku! No ma ei saanud muudmoodi! Algusel ta kõhkles. Paar päeva hiljem sain ta nõusse. Rääkisime veel LesMills mänedžeriga, kes meid toetab ning saadamegi Laura 24. jaanuaril Riiga koolitusele, kus temast saab BodyPump-treener. Ta on seal kaks päeva ning teeb sama asja, mida mina aasta tagasi. Ma tean, et tema sinna saatmine on õige tegu! Ma ei kujuta ette ainult, mis tema kehas toimub, et inimene….. no ta on BP teinud vaid mõned nädalad!!! Aga ta ise ka poleks kunagi uskunud, et temast võib treener saada. Nüüd ongi kõik piletid-värgid makstud, peab vaid kuupäeva ootama, mis on varsti-varsti lähedal. Meid rõõmustab eriti veel see, et mina lähen varsti uue trenni – BodyAttack – koolitusele ning saame litsentsid Lauraga enam-vähem samal ajal kätte.

Laura koolitaja on saatuse tahtel sama, kes minulgi. Mul on tunne, et see neiu on minu esimene nn „enda õpilane“, kes minu pesast välja lendab ja tunnen tema üle suurimat uhkust. Oleme ju mõlemad sama tee läbi käinud – langetanud enda kehast kõvasti rasva – ja nüüd veel treenerid ka. Ma ei kahtlegi, et Laura selle ära teeb. Temasuguse tehnikaga inimesed peaksidki treenerid olema, sest õige ja perfektse sooritusega instruktoreid on tegelikult nii vähe. See on Laurale minu poolt üks väikene jõulukink! Mul on nii suur ja sügav tunne, et teda sinna teele suunasin. Nüüd peab ta selle tee ise vaid võidukalt läbima! Pärast koolitust järgneb litsentsivideo filmimine ja siis ongi pidu läbi. Eestis on uus treener juures – Laura Kask. Kas pole mitte imeline?

Armas sõber! Ma olen kindel, et nii mina kui ka Laura poleks veel aastaid tagasi osanud unistada sellisest elumuutusest, mis vahepeal juhtuda võib. Korraga oled paks, siis treener teiste ees. Ära karda unistada. Ma kirjutan Sulle ühe loo:

Gümnaasiumiaja jooksul on mul olnud kaks klassijuhatajat. Neist ühega veetsin ma aja koos 10. ja 11. klassis ning nüüd, 12. klassis, on mul uus klassijuhataja. Põhjus, miks meie klass endale uue vanema sai, oli see, et meie endine klassijuhata sai parema töö, paremad võimalused – me mõistame teda! Need 2 aastat, mis me temaga veetsime, istusime me alati enne jõule küünlavalges klassis ja veetsime klassiga aega koos. Meil oli komme alati kirjutada paberi peale, mida me uuel aastal soovime, mida lubame. Rullisime need siis kokku, andsime õpetaja kätte ja siis saime need järgmine aasta kätte ja vaatasime, kas meie lubadused on ka nõnda läinud. Tänavu oli teisiti. Meie õpetajat polnud enam meiega. Ei küünlavalgust klassis, ei tema märgasid silmi, mis meid tema juurde ootas. Küll aga saime me jõuludeks kingitused. Kellelt? Vanalt klassijuhatajalt. Ta oli meile kirjutanud kirjakese kõige kaunimate jõulusoovidega ning oli ümbriku juurde lisanud ka selle lubadusepaberi, mida olime kõik koos kaks aastat täitnud. See on meeletult ilus kingitus! Ma avasin selle ja lugesin rõõmuga, et nii paljud minu soovidest on täitunud. Ma ei häbene seda isegi teistega jagada. Nüüd aga tõmbasin viimasele lubadusele joone alla ja panin kirja 2015. aasta soovid ning rullisin sedeli kokku, pistsin purki ja avan selle järgmisel aastal. Kaunist jõuluaega sulle, sõber! Märgake, hoolige, armastage!

Käes on jõulud! Ära karda soovida. Inglid on päriselt olemas!

***

Ja nii ongi! Sõbrad, minust saab treener! Ma tegelikult arvasin, et ma parem ei kirjuta ega räägi sellest nii pea, aga Elari tegi ettepaneku sellest ise kirjutada. Mu elus on väga palju selliseid hetki olnud, kus elu suunab ja juhatab mind ise õigesse kohta. See on üks neist hetkedest!

Nüüd tuleb aga kõvasti tööd teha ja pingutada!

See kõik on minu jaoks veel nii uskumatu, et ma ilmselt ei saa veel tükk aega aru, millesse ma end segasin. Aga see, et Elari minusse usub, mulle nii palju toeks on ja motivatsiooni annab, tähendab mulle nii palju ja paneb mind pingutama! Teeme ära!

Ma olen juba ammu arvanud, et 2015. aasta tuleb minu aasta!

Mõnusat nädalavahetust!
Laura

18 mõtteid “Külalispostitus | Põnevad uudised!

  1. Väga vahva! Edu ja jaksu! :) Kui ma Eestis ja Tartus tagasi olen, siis ehk proovin ka selle BP ära, äkki satud Sina treeneriks :D:D

  2. Tõesti väga äge uudis! Ise täpselt sama tee läbi teinud, tean hästi mis emotsioonid Sind valdavad :). Usu, see on töö, mille tegemisest Sa ei väsi kunagi :)!

    Ilusat pühade aega teile mõlemale :)!

    PS: Elaril on õigus- korrslike terviseblogijaid on vaheseks jäänud :(. Ise luban käsi südamel suvel tagasi olla ;)!

    1. Praegu tundub kõik niii põnev, aga hirm on ka naha vahel. Kas ma päriselt hakkama ka saan? :D

      Ilusat jõuluootust sullegi. :)

      Mina loodan nüüd ikka usinalt oma trennidest ka kirjutada, äkki kellelegi pakub huvi.

  3. Vauiiiiviuuaaa, on see vast kena jõulu-uudis! :)
    Hoian pöialt, et Sinu liigesed sellele vastu peavad (olen paraku kuulnud nii palju õnnelikult alanud kurbi lugusid)!

  4. Wow Laura, ma plaanin eestisse tagasi tulles ka uuesti trenni tulla, ehk treenin ka tulevikus sinu käe all :D

  5. See oli küll nüüd nagu välk selgest taevast! Nii vinge!! Ma olen Tartus juba ammu mõelnud grupitrenni minna (olen juba selline võistkonnahing vms), aga pole sinna veel jõudnud… nüüd ma siis tean miks. Eks see saatus tahtis, et ma sellise vapustava treeneri ära ootaks. Tundub, et enam pole vaja kaua oodata. I am so excited!
    Veelkord, sa oled ikka super! Ei väsi üllatamast! Keep going, Laura!! :)

    1. See kõik tuli ka minu jaoks väga ootamatult, aga mõni asi siin elus käibki nii, ma vähemalt arvan nii. :) Mul on nii hea meel lugeda sellised toetavaid kommentaare. Ma tõesti kartsin, mida arvatakse, aga selline toetus on lihtsalt mega! Aitäh sulle! :)

Leave a Reply