Meil oli täna tööl koolitus läbipõlemisest õpetajana.

Koolitaja juttu kuulates tundsin end nii palju ära, et olen üsna kindel, et just see mind oktoobris-novembris tabas.

Hoiatusmärgid:

• pühapäeva õhtul on raske rahulikult uinuda (ja hommikuti nii raske ärgata)
• tunne, et ei läheks tööle vaid helistaks ja teataks oma haigestumisest (oii, kui mitmel korral seda teha oleks tahtnud, aga kohusetunne on mul endiselt alles)
• on raskusi keskendumisega (kõik kasvas üle pea, midagi ei suutnud teha)
• tunne, et oled tööga ülekoormatud ja / või et ei saa võetud ülesannetega hakkama (jep, oleks tahtnud kõigega palju paremini hakkama saada)
• eemaletõmbumine kolleegidest või konfliktsete olukordade loomine kaastöötajatega (ma tõmbusin lihtsalt kuskile oma mulli, panin maski ette ja kõik tundus “okei”)
• valitseb üldine ärritustunne seoses kooliga (jaa, selline üsna põhjendamata ärritus ja närv)

(Koolitaja K. Käesla slaidid. Vaata tema kodulehte: http://psyhholoog.weebly.com)

Üks põhjus, miks tööstress tekkida võib on enamasti seotud koormusega. Mina hammustasin ilmselgelt liiga suure ampsu ja pean sammu tagasi astuma. Ma ei jõu ära oodata seda aega, kui koolikohustust ei ole ja saan selle aja pühendada hoopis endale meeldivatele tegevustele! (BodyPump, siit ma tulen!) Sport on muide üks võti, kuidas stressi lahendada!

Lõpuks olen aru saanud, et see koolipuhkus ei ole alla andmine, vaid on praeguses olukorras kõige õigem otsus. Ma vajan aega iseendale, ma vajan hobisid ja vaheldust. Kes palju teeb, see palju jõuab, aga ainult juhul, kui tegevused sulle ka südamelähedased on.

Ma tahtsin sellest kõigest kirjutada just seetõttu, et ehk vajab keegi veel seda kinnitust, et vahel tulebki samm tagasi astuda. Vaadata prioriteedid üle, mõelda asjad ümber ja natuke teistmoodi tegutseda. Ja kui ohumärgid tekkinud on, siis nendega kohe tegeleda.

Praegu tunnen end üsna stressivabalt (kuigi täna eksamimaterjale printisin) ja kavatsen vana aasta viimased päevad sõpradega veeta. Lippangi nüüd külla tulevale sõbrannale õhtusööki valmistama.

Laura.